Kohviveski põrutab: käige kanni oma valentinipäeva ja kingitustega!

FOTO: Phovoir / Scanpix

Kingimaania, jälle! Et susi teda oma kahepalgelisuses söögu! Jälle öeldakse: «Oh ei mulle pole midagi vaja... Aga ära ka ei ütleks!» Paraku on ootavad need enamasti kõige rohkem seda «midagi», kes muidu põhjavad need kohustuslikud sissetoodud kingipäevad põrgu kõige tagumisesse katlasse. Eks ma isegi olin selline. Kuniks elu õpetas soovidega ettevaatlik olema.

Eks ma pean alustama sellest, kuidas John arvas eelmisel aastal, et mulle tuleks mulle kindlasti sõbrapäeva puhul midagi kinkida. Mees, kes kunagi ei taha meeles pidada ühtegi tähtpäeva ega muud olulist daatumit, oli järsku nii 14.veebruari usku, et isegi ämm tuli vaikselt küsima, kas kõik ikka korras on.

Lilled olgu meetriga!

Loomulikult polnud. Härral oli korralikud trahviringid sees, sest juba teist nädalavahetust oli ta olnud kodus vaid nina arvutis. Tööasjad, oli klasspikaline vastus pärimise peale. Seega oli tal tasategemist küllaga. Mina olen nõukaaegne naine, mind niisama pelgalt lillekesega lööma ei tule! Lill – see on elementaarne, aga sellest ei piisa. Lilled olgu roosid ja neid omakorda palju ja pikkade vartega! Alla meetri mina jutule ei võta.

Minu sõbranna ütleb selle peale, et roosid võivad sinnasamma käia, ega need hamba alla ei kõlba. Tema on jälle praktiline natuur ja tahaks midagi asist. No näiteks uut parfüümi. Küsisin temalt, et mitu lõhna sul vaja on – iga aasta saad kolm või neli tükki – jõuluks, sünnipäevaks ja siis, kui mees tsüklisse kukub. Tema vastu, et rivistab kapi peale üles, parajale kõrgusele, kui mees viinasohu kipub vajuma. Rivistab kapi peale üles ja vaatab, kuidas mehe kassiahastus süveneb ja kõikjal napsi nägema hakkab. Parfüümis aga korralik kangus sees. Sadistlik, aga olla väga rahuldusttekitav.

John ei tea lõhnadest mitte midagi. Ükskord kinkis lõhna, mis olla kõige enam müüdud selles poes ja ei saanud sugugi aru, miks ma selle talle vastu pead tahtsin virutada. Tulla minusugusele naisele kinkima asja, mis juba kõigil olemas! Teinekord võttis lihtsalt kõige suurema pudeli, millel kõige odavam hind. Selle võinuks tõesti pokaali valada ja talle hommikul kohvi kõrvale serveerida.

Kõige jaburamad kingid maailmas

Kui sattusime neid lugusid tüdrukute saunaõhtul kurtma, tuli halenaljakaid lookesi nagu Vändrast saelaudu. Üka neiu, kes on abielus militaristiga, sai kingiks laigulise vihmakileka ning soome pussi. Et saaks koos minna metsa luurama. Neiu ise on selline, kelle garderoobis pole roosast tumedamat värvi. Ta kahtlustas muidugi, et herral tuli tähtpäev nagu ikka ootamatult ning otsustas oma viimased ostud talle kinkida, oletades nutikalt, et ega tsikk neid kasutama hakka. Järgmisel tähtpäeval mees oli juba õppust saanud ja kinkis pitsivahtu armastavale prouale aegsasti tellitud suure sepistatud risti, mis oli riputatud jämeda nahknööri otsa. Ka seda sai ta ise kandma hakata.

Keegi teadis rääkida juhtumist, kus naine oli saanud kingiks põhjaliku ülevaate Saksa sõjavägede saatusest Teise maailmasõja ajal. Ajaloohuvilisest mees nimelt arvas, et kuna tema tahaks sellist kinki saada, siis äkki kõlbaks ka armsale naisukesele? Seda enam, et tundus, nagu ta ei tea tollest ajastust kohe mitte kui midagi!

Otsustasin vaesele Johnile halastada ja andsin konkreetsed juhtnöörid. Kink oli praktiline, ent ilus. Kallis, ent maitsekas. Midagi, mis temal seostub minuga. Midagi nupukat. Midagi südantsoojendavat. Hingele! Kujutasin vaimusilmas elavalt ette teda kummardamas erinevate juveelivitriinide ette... Minu meelest on kõrvarõngad ja sõrmused väga praktilised kingid! Igatsorti karusnahad ka!

Täpselt kümnesse!

Kui 14. hommikul mu voodi ees oli roosa lehviga pakike, värisesin üleni erutusest. Jah, see olla soe. Jah, kallis, ent maitsekas. Praktiline ennekõike, täheldas John vaikselt, uhkusest pakataval häälel. Rebisin pakikest lahti... ja suutsin vaevu möiret alla suruda.

Keset kogu seda hunnitud pakkematerjali lebas triikraud. Praktiline, ent ilus. Kümnekonna eri funktsiooniga. Soe ja särav, millega saab luua nii palju korda ja ilu.

Ent kui tundub, et midagi enam ei aita, ja ükski kink, kuitahes hästi vihjatud, ei lähe täkkesse, saab ikkagi kuidagi endale midagi sellist, mida väga ihaldad. Tuleb olla lihtsalt leidlik.

«Kallis,» ütlesin ma kõige ingellikuma näoga. «Mul on nii hea meel, et sa sellise asja valisid. Sest seda hakkab meil nüüd väga palju vaja minema. Ole arrrrmas, tõmba alistuseks näe see mu volangidega maksikleit sirgeks, eksole? Kuniks ma vahuveini saatel väikese pärlivanni võtan...»

Tagasi üles