Naine tahab teada: miks ma alati meeleheitlikult meeste külge klammerdun?

FOTO: Panther Media/Scanpix

«Mul on probleem suhete loomisega. Nimelt on mu elus päris palju erinevaid suhteid olnud ja hetkel algas samuti uus suhe. Iga mu suhe algab samamoodi. Alguses on tore romantiline flirt ja kõik tundub kena. Siis tekib vaikselt see n-ö siduv suhe, kus mõlemal tekivad teineteise vastu tunded. Kuskilt sealt maalt keeran mina aga hulluks ja muutun kleepuvaks,» kurdab noor naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Kõigepealt mainin ära selle, et eelnevad suhted on lõppenud pigem sellepärast, et olude sunnil on kolitud erinevatesse kohtadesse elama või siis olen mina tundnud, et soovin eluga edasi minna. Meeste poolt on alati kõik pigem toimiv olnud – ehk siis nad on mind leidnud ega ole soovinud enam lahku minna.

Mis on aga minu probleem, on see, et ma meeste külge klammerdun (inglise keeles needy, clingy - olen lugenud hunnikus artikleid). Ma hakkan nõudma ja ette heitma, et miks me tihemini ei kohtu, miks ta mu sõnumitele kohe ei vastata, ehk isegi näitama väikest armukadedust, et miks ta seda või toda naist teise pilguga vaatas. Ma ei tea, miks ma seda teen. Ühest küljest tunnen nagu ma oleksin nii kindlas positsioonis mehe suhtes, kuna kõik on just nii värske, romantiline ja kirglik. Seega ma ei mõtle üldse, mis tagajärgi mu suhtlusstiil tuua võib. Teisest küljest tekib mulle sisse selline imelik tunne, nagu ta peaks rohkem oma tahtmist ja tundeid välja näitama, sest mina olen ju nii armunud.

No ja tegelikult ei ole ma ühtki meest põhjalikult ära peletanud sellega, aga suhte esimene aasta on nagu suur emotsionaalne trall, kus mina heidan asju ette ja tema püüab ennast kaitsta. Hiljem asi rahuneb, kuna esmane armumine saab ju nii pooleteise kuni kahe aasta kandis läbi ning selleks ajaks on ka kuidagi teise inimese käitumismall selgeks saanud ja ma näen, et seal ei ole igal hetkel mingit ohtu. Selle aja peale olen ma siis suutnud oma tralliga selle mehe ära «kodustada» ning hakkan vaikselt ise huvi kaotama ja rohkem muude asjadega tegelema.

Alles nüüd panen endas tähele seda jubedat mustrit ja just tegingi oma viimases uues suhtes samasuguse esimese kleepumistralli läbi. Siis sain nagu puuga pähe... Mulle jõudis kohale reaalsus, et see on ju minu probleem, ja alati samamoodi. Nüüd olen enda peale jälle maru vihane ja sooviks seda heastada, aga hetkeolukorras (kuna uus mees on kuus nädalat minust eemal ja meil ei ole võimalik selle aja sees suhelda) arvan, et ei ole väga tark teda mingite vabandavate e-kirjadega pommitama hakata, et see teeks asja ilmselt veel hullemaks. Loodan vaid sellele, et tegemist ei ole esimese korraga, kus ma mehe kohe minema peletasin vaid, et tal on kuue nädala pärast ikkagi veel motivatsiooni minuga jätkata. 

Palun aidake aru saada, et miks ma seda teen ja kuidas sellest üle saada? Kuidas endal sabast kinni saada enne, kui järjekordse sarnase nõmedusega hakkama saan. Tunnen, et olen suhte alguses ja siis hiljem, kui sellest perioodist üle saan, ideaalne iseseisev tüdruksõber ja mingi hetk lihtsalt keerab ära. Umbes selline olukord, et kui ta minuga ühe nädalavahetuse puhkusel veetis ja romantilised ööd koos veetis, siis nüüd ongi mul õigus nõuda, nagu ta peaks käituma minuga edasipidi nagu oleksime abielus.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Olete hiljuti avastanud ja mõistnud, et midagi on korrast ära teie suhtestiiliga. Leidsite suhtest-suhtesse korduva käitumismustri ning olete sellest häiritud.

Suur samm edasi on juba probleemi märkamine, tunnistamine ning see, et olete ise teemat uurinud!

Kui ma teie kirjast õigesti aru saan, siis teie suhted muutuvad kiiresti intiimseks ning see toob kaasa teiepoolse muutunud hoiaku ja nõudmised partnerile – suurenevad ootused tähelepanule, lähedusele, pühendumisele. 

Teie sõnul ei ole samas ükski suhe lõpetatud mehe, vaid ikka teie initsiatiivil (või teeb elu korrektiive), peale «kleepumistralli» kaob tasapisi teie enda huvi mehe vastu.

Paarisuhtes saavad kokku kaks absoluutselt erinevat inimest oma unikaalsete maailmadega, mis koosnevad arusaamadest ellu, armastusse, väärtustest, uskumustest, ootustest. Palju mõjutab meid meie päritolupere ja kuidas seal täiskasvanutevahelised suhted olid, millised käitumismustrid sealt kaasa saame, ka arusaamad mehe/naise, ema/isa rollidest, sellest, kas ja kuidas ning kui palju rääkida armastusest jne, jne. 

Päritoluperest saame kaasa ka varasest lapsepõlvest väljakujunenud kiindumussuhte stiili (attachment), milline mõjutab ka meie täiskasvanuea paarisuhteid.

Kiindumussuhe on lapse ja vanema vaheline eriline emotsionaalne side, mis hakkab arenema imikul mõne kuu vanuses ja vanema jaoks juba raseduse ajal (vanema enda kiindumussuhte stiil pärineb omakorda tema lapsepõlvest ja on leitud sarnast mustrit põlvkondade kaupa).

Lapse ja hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuse alusel kujuneb lapse baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja uusi kogemusi integreerida.

Kiindumussuhe võib olla kas turvaline, ärev-turvatundeta, vältiv, ambivalentne, vältiv-kontrolliv või kaootiline. 

Turvalise kiindumussuhtega täiskasvanu kogeb paarisuhtes end turvaliselt, suhe on usalduslik, avatud ja kindel. Äreva stiiliga inimene kogeb suhtes pidevat hirmu, et teda ei armastata äkki piisavalt, vajab kinnitusi ning see viib ta kontrolliva käitumiseni partneri suhtes. Vältiva stiiliga inimene ühelt poolt soovib ja vajab lähedust, teisalt hakkab seda saades inimest eemale tõrjuma.

Kirjeldasin kiindumussuhteteooria mõningaid aspekte, kuna nimetate, et tahate end mõista ja midagi ette võtta.

Julgustaksin teid iseendaga tööd jätkama, juba alanud teekonnale kaasake ka psühholoogiline nõustaja või psühhoterapeut. Koos saate turvalisel moel vaadelda ja analüüsida ebakohase mustri tekkepõhjuseid ning leida lahendusi tervemate ja rahuldustpakkuvamate suhete loomiseks tulevikus.»

Loe ka neid

Tagasi üles