Filmiarvustus "Klassikokkutulek 2": kolm meest hauas, seksihulludest naistest rääkimata

«Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused» peategelased Henry Kõrvits, Ago Anderson ja Mait Malmsten.

FOTO: Liisabet Valdoja

Kas eestlane otsib kinost sünget targutamist, halli taevast ja kraaksuvaid vareseid või tahaks lihtsalt kena kõhutäie naerda saada? Esimesel juhul on vaatajal muidugi see eelis, et ta saab end ise kah targa süvakultuurlasena tunda. Teisel juhul piilub nii mõnigi pärast naeruturtsatust paremale ja vasakule, sest ekraanil pole ju parajasti ometi kõige väärikam ja sündsam stseen. Nii et mine tea, kas selle peale naerda sobiski…

Tellijale

«Klassikokkutuleku» teine osa on korralik pauk just teile, kes te arvate teadvat, mis kinolinale kõlbab ja mis mitte. Ma ei tahaks öelda, et huumor filmis on hea maitse, mõistlikkuse ja stiili piiri peal, sest mõne jaoks on see raudselt ammuilma üle võlli. Samas tahaks mõni teine veelgi rohkem surma, seksi ja idiootset traagikat.

Neile auväärt vaatajatele, kes sedasorti nalja peale nina vingu tõmbavad ja haavunult hüüatavad: «Issand jumal! See oli ikka täiesti õudne ja labane!», on filmis Anne Paluveri šarmantses kehastuses lausa oma ikoonkarakter. Püsige valvel – tema väike rollike on tõeline rosin.

Klassikokkutulek 2: lastefilm see kindlasti pole.

FOTO: Liisabet Valdoja

Olgem realistid selles osas, et mida sügavamaks läheb nali, seda rohkem ühist taustsüsteemi on vaja, et asjast aru saada. Paratamatult aheneb ka inimeste ring, kellele kogu see peenhäälestatud ja maitsekalt looritatud loometöö vili kohale jõuab. Tunnistan, et labased ja lollid naljad ei ole tihtipeale naljakad sel lihtsal põhjusel, et need on nii pagana nürid ja etteaimatavad. Nii kui stseen püsti pannakse, on puänt ette teada. Kuid klassikokkutuleku filmi teise osa puhul see õnneks ei kehti! Kogu süžee on nii jabur ja ettearvamatu, et järgmise puu taga varitsevat vallatut kurvi pole võimalik ette näha. Ja naljaga on sama lugu – ta tuleb ja lajatab sulle kulbiga kuklasse hetkel, mil sa seda üldse ei oota. Olgu ta pealegi julm, absurdne ja allapoole vööd sihitud, see ongi niisugune žanr. Suurte inimeste naljad suureks inimeseks olemise naeruväärsuse aadressil. Kõik saab armutult pihta – eneseuhkus, ambitsioonid ja illusioonid. Vihje: lapsi ärge kinno viige, pigem minge sõpradega lõbusa õhtu hakatuseks.

Siin on palju igaühele tuttavat – keskealiste probleemid, tänapäeva paralleelid ja retroviited, millest Martin Algus on kokku seganud niivõrd Eesti-keskse kokteili, et Taani algstsenaariumit otseselt ei tajugi. Lisaks on filmi puistatud külluslikult tuntud nägusid, kellest igaüks meelitab kinno oma fännid. Kes siis ei tahaks näha imekaunist artisti Tanjat seksmaniakina või blogija Mallukat stripparina?

Tagasi üles