Mida võisid süüa veebruarikuu 24. päeval 100 aastat tagasi meie austatud esivanemad? Ilmselt olenes see paigast, kus elati. Linna- ja maakodu laual polnud ehk päris samad toidud. Samuti olenes see kindlasti pere tengelpunga suurusest.
Sini-must-valge pidusöök
11. veebruar 2018, 19:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu emapoolse vanaema lapsepõlv langes just meie riigi sündimise aega. Tema ema teenis aga enne riigi sündi Saka mõisas kokana. Vanaema läks küll manalateele juba enne minu sündimist, kuid kadunud tädi mälestused, kes oli pere viiest lapsest vanim, taipasin omal ajal sajandi algusaastail Eesti rahvusköögi raamatu koostamise aegu talletada. Sel moel on meie peres mõndagi teada sellest, mida vanaema oma lapsepõlvest kaasa oli saanud ja mis toite peres traditsiooniks peeti ja pidulauale pandi.
Need on ühe suguvõsa põlvest põlve edasi kantud mälestused. Esimese lapsepõlvemälestusena meenub, kuidas ootasin alati kohupiimapiruka lauale panemist. Eriti meeldisid mulle pirukale pandud taignast kaunistused. Seda küpsetist tegi minu ema, kes oli selle õppinud oma emalt, tema omakorda oma emalt.
Igal suguvõsal on oma söögilaua mälestused
Igal suguvõsal on kindlasti oma mälestused inimestest, elust-olust ja kindlasti ka toitudest. Vabariigi algusaastate argi- ja pidutoitudest saab hea ülevaate tolle aja raamatutest ja ajakirjadest, näiteks annab ajastutruu pildi 1914. aastal ilmunud raamat «Eesti kokk. Noorte perenaiste majapidamise käsiraamat. Õpetus, kuidas hästi odavalt ja maitsewaid söökisi walmistada wõib», millest vabariigi sündimise aastatel on ka kordustrükke tehtud.
Ajad ja kombed muutuvad. Viimase saja aastaga on meie toidud ja toidukultuur mõnes mõttes väga palju muutunud, kuid mõnes osas jälle üldse mitte või siis üsna vähe. Mõndagi oleme sajandi tagant tänasesse päeva kaasa võtnud üsna muutumatul kujul, osa toite vaid ideena ja teistest toiduainetest valmistatuna. Paljud söögid oleme peaaegu unustanud, mitmed on seoses elu- ja toitumistavade muutumisega lausa kõrvale heidetud.
Sajandi jooksul on meie võimalused, elutempo, teadmised ning seeläbi ka söömisharjumused muutunud, paljude inimeste arvamust mööda ei vasta meie kunagine talupojaköök enam kaasagsetele arusaamadele tervislikust ja kaasaegsest toidust. Samas on ilmselt igal eesti inimesel oma vaade meie rahvustoitudest, mis võisid olla pidualual sada aastat tagasi.
Arvatavasti meenuvad enamikule esmajärjekorras seapraad, hapukapsad ja ahjukartulid. Või siis arhailised traditsioonilised toidud, mida tegelikult enamik meist igapäevaselt ei söö (näiteks kaerakile ja kamakäkid).
Muide, kui meie rahvusringhäälingu ühes Ringvaate saates kutsuti inimesi üles oma õhtusöögist pilte saatma, leidus seal siiski üks pilt ka kaerakiislist ehk kaerakilest. Saatejuht Marko Reikop ütles pilti vaadates, et tal on tulnud seda ka ühel korral maitsta. Mulle meenus kohe, et see olin mina, kes selle kaerakile tookord valmistas ja talle pakkus. Päris palju nalja sai ja Reikopi näoilme, kui kaerakile oli tema suhu rännanud, pole siiani ununenud.
