Ajakirja Cosmopolitan peatoimetaja Anu Lill kasutab juba kolmandat aastat linnas liikumiseks jalgratast. Vanamoodne ja naiselik jalgratas kombinatsioonis heleda juuksetuka ja seeliku-kleidiga on vaatepilt omaette. Anu võib rattaga sõita nii intervjuule, õhtusele koosviibimisele kui ka joogatundi. Anu kirjeldab Naine24.ee-le üht maikuu reedest päeva rattal.
Jopo jalgratta tõi mulle tellimuse peale sõber, kes otsis seda mööda Helsingi kaubanduskeskusi taga ning lõpuks leidnud, helistas ja ütles: «Anu, see on kõige koledam värv, mida ma näinud olen.»
Edev ratas teenib mind igapäevase liiklusvahendina juba kolmandat aastat ning pean lausa isiklikuks missiooniks meelitada rohkem inimesi tänavatele oma igapäevatoimetusi rattal tegema. Sest see on nii soodne, mugav ja täiesti teostatav.
Kirjeldan päeva, mis on minu töörutiinis keskmiselt busy ja võimaldab kenasti liikumist jalgrattaga punktist A punkti B.
Kui mul ei ole tarvis ühelegi kohtumisele minna, ma ratast ei kasuta, samuti siis, kui on pidulikumad üritused, mis eeldavad mitte-tuulest-viidud soengut, kontsi ja laitmatut meiki - siis käin pigem jalgsi või taksoga.
Kell 08.55
Tirin ratta keldrist välja ja sõidan Viru keskusesse joogatundi. Seljas on mul seelik ja jalas madalad kingad. Kui keegi arvab, et seelikus rattaga sõita ei saa, siis ta eksib.
Kui tegemist pole just mikromini või ülipika versiooniga, on seelikuga mugav ja kui tundub, et see võib liiga vallatult üle pea lennata, tasub panna poolpikad retuusid alla, näiteks pitsiliste säärtega.
Tean ka naisi, kes sõidavad kontsadega, seda olen isegi kord katsetanud, aga saanud aru, et fooritule all rattalt maha saamine on raskendatud, ma seda enam ei praktiseeri.
10.30
Jõuan kontorisse ja lukustan ratta majatagusesse mini-rattaparklasse. Alates jaanuarikuust asub minu kontor kodust paari minuti teekonna kaugusel, aga kui on plaanis mõni töökokkusaamine, võtan siiski ratta, sest päeva jooksul kohtumistel või lõunal käies on hea otse kontorist liikuda.
Üldiselt on Tallinna linnas kohti, kuhu ratast lukustada, üsna vähe ning ise suhtun velo parkimisse loovalt – kinnitan selle enamasti täiesti suvaliste objektide külge, mis on kõvasti maa küljes kinni.
Erandeid siiski on: Viru keskuse ees on võimalik ratast hoida, Solarise keskust ümbritseb samuti suur ja mõnus rattaparkla ning neid tekib üha juurde.
* * *
Kui rääkida meeldejäävatest seikadest jalgrattal, siis neid on olnud sadu – enamik möödakäijaid vaatab mu ratast ja naeratab mõnusalt – nii et ratas on väga hea vestluse starter.
Ükskord pildistas üks noormees mind oma blogi jaoks, teine jooksis järele ja küsis «KUST sa selle ratta said?», tuttavad teatavad rõõmsalt, et «ma nägin sind, nii äge ratas!»
On olnud ka humoorikalt piinlikke juhuseid. Ükskord panin selga maani kleidi (mul oli ilmselt filmilik ettekujutus, kui romantiline ma välja võin näha) ja ronisin ratta selga.
Sain paarsada meetrit kodutänavast sõidetud, kui kleidiserv keris rattaketi vahele. Mida edasi rullusin, seda rohkem. Tulin poolkükakil asendis rattalt maha, sest ma ei tahtnud kleiti katki rebida. Helistasin abi järele.
Ka kahekesi ei saanud riiet keti vahelt kätte ja et ma ei tahtnud seda endiselt rebida, astusin keset tänavat kleidi seest välja, pesu väele ja ronisin autosse. Kleit sai paari rebestusega allservas siiski päästetud.
15.45
Pean liikuma Fahle maja juurde, sinna sõiduks kulub Liivalaia tänavalt umbes 20 minutit. Viimane tõus mäest üles võtab hingeldama ja jalad täitsa läbi, sest mu pisemat sorti linnaratas on käikudeta. Üldiselt ma linnas rattaga liiklemist treeninguks ei pea, samas on see kindlasti säärejooksule kasulikum kui auto- või taksosõit.
Nädalavahetustel käin enamasti turul jalgrattaga, panen korvi salatipuhmaseid ja köögivilju täis, väga praktiline ja ökoloogiliselt läbimõeldud ostlemisviis minu meelest.
Kui ainult kohalikud autojuhid arvestaksid ratturi kui liiklejaga, mitte putukaga, keda võib vabalt ignoreerida. Või temast üle sõita. Unistan sellest, et autojuhid ja ratturid eksisteerivad meie linnaruumi(de)s üheskoos võrdväärsetena, et jalgrattal liikleja ei peaks liigeldes iga päev oma eluga riskima ning et teedevõrgustik Tallinnas ja Eesti linnades areneks jalgratturi jaoks mugavamaks ja loogilisemaks.
19.50
Liigun vanalinna sünnipäevale, haaran Vabaduse väljaku juurest lillemüüjalt punased tulbid ja vuran Il Gallo Nero vinoteegi poole. Ratta puhul on kasuteguriks seegi, et vanalinnas ei pea parkimise pärast muretsema.
Umbes 23.00
Väljun vinoteegist ja näen ahastusega, et vihma on hakanud sadama – mul ei olegi sadulale seotud kaitsvat kilekotikest. Mis siis ikka, pärast juustu ja oliivide nautimist kulub ülikiire ralli läbi vanalinna ära.
* * *
Paduvihma ajal ja väga külmade ilmadega ma rattaga ei sõida ja kui on vajadus liikuda linna teise otsa, pole mul võimalik 45 minutit sihtkohta liiklemiseks võtta. Ise arvan, et inimeste jaoks on rattaga liiklemise puhul takistuseks osaliselt mõtteviis, osaliselt praktilised võimalused. Mina saan kenasti panna koti ning sülearvuti rattakorvi.
Linna vahel sõites ei vaja ma ka vahevärskendusi, küll aga mõistan, et pärast tempokat Nõmmelt kesklinna väntamist on vajadus duši alt läbi hüpata.
Uuenduslikumad kontorihooned pakuvad õnneks juba sarnaselt Euroopa metropolide kontorihoonetega võimalusi duši all käia, kui ei, siis tasuks ülemuselt variante uurida. Nii inspireeriv on näha ülikonnas härrasmehi, lipsude lehvides šikkidel meesteratastel tööle suundumas!