Peigmehe pulmablogi: kuidas ometi panna paika pulmaeelarve nii, et me omavahel lõplikult tülli ei läheks?

FOTO: Erakogu

Jah-sõna kõlamisel tundsin hetkelist kergendust, et kõik õnnestus. Järgmisel hetkel tabas meid Johannaga aga reaalsus - kuidas edasi, mis on meie järgmine samm. Tuli avada oma nö pulmakaardid ja neid üksteisele tutvustada.

Nii palju mõtteid tuli kokku koondada, nii mõnigi vaidlus maha pidada. Eelarve paika panemine oli üks keerulisemaid toiminguid, sest tuli välja, et sellel puuduvad piirid. Kõige olulisem oli aga minna külla oma vanematele, et rõõmustada neid suure uudisega.

Järgmised 3 päeva...

...kandsid endas palju häid emotsioone ja õnnelikke inimesi

Päikesetõusul sulgesime silmad ja juba paari tunni pärast oli äratus. Kerge hommikusöök ning kiire koristamine - eelneva õhtu atmosfääri loonud elemendid tuli kokku korjata. Pakkisime auto pilgeni asju täis ja asusime Tallinna poole teele.

Olin megaõnnelik - ettepanek läks täpselt nii, nagu ma olin unistanud. Mõnda detaili pidin muidugi muutma, näiteks algselt plaanisin ka klaveril paar akordi mängida, kuid selle sinna toimetamine oleks mu eelarve lõhki ajanud.

Tagasiteel Tallinnasse helistasime kõige pealt minu emale. Ta elab Hiiumaal ning oma paradoksaalsel moel jõuab info alati esimesena temani, kuidas täpselt, see jääb kõigile arusaamatuks. Seega soovisime seekord ise olla need, kes talle tähtsa sõnumi edastavad. Kõne vanaemale oli eriline moment - ta oli seda pikki silmi oodanud ja tundsin, et ta oli minu üle tõeliselt uhke.

Teisel päeval pärast jah-sõna külastasime Johanna vanemaid. Olime nendega just paar päeva tagasi koos olnud ning nad otsisid põhjust, miks šampanjat juua. Teadsin, et paari päeva pärast on põhjust ja rohkemgi veel. Igaljuhul tol õhtul oli aga juhuslikult laual peen vein, lasime neil veidi oodata ning siis ilmus kavala liigutusega Johanna käsi oma ema ette. Liigutav oli vaadata, et sellele järgnesid rõõm, õnnepisarad ja muidugi voolas ka šampanja oma teenitud kujul.

Kolmandal päeval teatasime ka Johanna isale. Jah, siinkohal peab tunnistama, et traditsioonilise kosjaskäigu pruudi isa juurde olin ma vahele jätnud. Seega läksin vastu oma saatusele, tulevane naine käevangus. Õnneks võttis isa meid väga soojalt vastu, jagades tarku õpetussõnu ning vahetades minuga ka mõne puuriva pilgu.

Pulmaplaanid ja -ideed

Esmaste emotsioonide möödudes saime peagi aru, et peame oma pulma ka planeerima hakkama.

FOTO: Erakogu

Küsimused - kus, millal, missugune, kes on meie külalised, eelarve jne. Neid küsimusi oli järsku nii palju ja igaüks neist oli kui raske matemaatiline võrrand, mis vajas ühte ja kindlat lahendust. Oma pruutpaaridele samu küsimusi esitades ei ole ma kunagi arvanud, et neile vastamine on nii peadmurdev, nüüd tundsin aga nende pealtnäha lihtsate küsimuste tõelist palet.

Ühesõnaga võtsin appi oma pulmakorraldajatest kolleegid, Liisa ja Merily, kes ühel toredal pärastlõunal meiga ajurünnaku tegid. See kogemus oli üsna huvitav, sest sain nii enda kui ka Johanna kohta palju uut teada. Samuti kandsime kohe ka maha mõne algse idee, sest pikema arutluse käigus tuli välja palju miinuseid. Seega näiteks päikesetõusu tseremoonia on ideaalis ju imeline, kuid kui on vihmane ja päike pilvede taga, siis see enam nii romantiline ei tundugi... Üks oli kindel - meie pulm on ood armastusele, söögile, joogile ja heale muusikale.

Inspiratsiooniallikad

FOTO: Erakogu

Minu ja Johanna üheks suurimaks hobiks on kokkamine. Argipäeviti teeb süüa Johanna, olgu mainitud, et ta on selles väga hea, mina ei suudaks olla igapäevaselt nii originaalne ja tahtejõuline. Nädalavahetuste söögitegemised võtame koos ette, alati valime toidu kõrvale ka õige veini, mis maitseid veelgi rohkem rikastab. Kui on raske nädal olnud ja tahaks end välja elada, siis sibula hakkimine on minu ülesanne. Ja loomulikult käib selle juurde hea muusika.

Seda kõike arvesse võttes saigi paika pandud meie pulma peamine temaatika ja taust, ning hetkeks tundus juba, et suur töö on tehtud.

Eelarve

Olgu siis öeldud, et pulmaeelarvel ei ole tegelikult pidureid. Olen alati pruutpaaridele öelnud, et unistage suurelt ja pigem kirjutage algsesse eelarvesse ületamatud numbrid, et siis näha, kuidas hiljem kõik hoopis vähem maksma läheb. Toimisime samamoodi, kuid mida rohkem me unistasime, seda suuremaks soovid ja numbrid kasvasid. Samuti tundus, et ei tahaks millegi juures allahindlusi teha ja vähemaga leppida.

Seega iga rea juures tundus, kuidas me Johannaga kogu järgneva aasta pulmade lubamise nimel 24/7 tööd teeme ning, olgem ausad, siiani see nii on ka läinud. Samas tuletame endale meelde, et abiellume ideaalis ju ükskord, seega see on ju ka ainuke kord, mil sellega seonduvaid unistusi täita.  

Pulma planeerides on hea endale välja tuua kõige olulisemad asjad, mille juures sa iialgi allahindlusi ei tee. Kõik ülejäänud tuleb ehitada ümber selle ning siis juba vastavalt võimalustele. Ehk meie ehitame kõik ümber hea toidu, joogi ja muusika.

Üleüldse on meie jaoks eelarve see, mille üle me Johannaga kõige rohkem vaidleme, sest kogu selle pulma planeerimisega paralleelselt ostsime me endale ka kodu. Raha ja närvirakud kaovad üsna tormiliselt... Mis värvi tapeet, milline diivan, kelle köögimööbel – need fraasid kõlavad segamini küsimustega, kus toimuvad pulmad, kes on õhtujuht, kes toitlustab. Meie õhtud mööduvad küsides, vastates, kakeldes ja kallistades. See viimane on väga oluline, eriti kui soovime jõuda eesmärgini – abieluni.

Kes, kus ja millal?

Raskusastmelt teisel kohal on pulma planeerimise juures külaliste nimekirja koostamine. Minu suguvõsa on suur, kõik on meile armsad ja lähedased. Esimene nimekiri saigi meil 100 inimese ringis, kahjuks ei ole meil võimalik nii suurt pulma korraldada, seega pidime koostama väga lähedastest sugulastest ja sõpradest uue nimistu. Kokku tuli 55 külalist. Siinkohal loodan, et keegi ei ole solvunud, et teda pulma ei kutsutud, olete meile endiselt väga kallid.

Järgmine suur samm oli koha leidmine. Minu kriteeriumiks oli meri, Johanna soovis aga võimast metsa.

Uurisime, otsisime mandri pealt, kas leidub midagi sellist, mis vastaks meie soovidele, kuid paraku mitte. Südames olin aga alati teadnud, et ju see ikka Hiiumaal aset leiab... Ühel nädalavahetusel Hiiumaal olles võtsime osa paadimatkast.

Just sel paadimatkal saime inspiratsiooni koha leidmiseks

FOTO: Erakogu

See merereis kujunes oodatust tormisemaks, kuid laiu peal varju otsides saime imelise kohasoovituse oma jahi kaptenilt. Paadimatkalt pääsesime eluga ning läksimegi kohe kohta kaema. Seal ta oligi - meie pulmakoht. Rohkem ma aga siinkohal ei täpsusta, sest kogu pulma sisu, sh koht, tuleb meie külalistele üllatusena. Teiega jagan seda kindlasti pärast tähtsat päeva!

Hiiumaa salakohad

FOTO: Erakogu

Igatahes meie pulmad toimuvad minu kodusaarel Hiiumaal augustikuus!

Meie pulmakoht ei ole väga suur, seega peame kogu paigutse väga läbi mõtlema. Hetkel on lahtine, kas tulevad pikad või ümmargused lauad. Pean millimeetri täpsusega kõik paika panema ja siis otsustama. Ka valgust ei tohi unustada, olen seda eelnevalt palju kohanud, et valgus jäetakse eelarvest üldse välja. Kuid pean tõdema, et see on üks olulisemaid asju. Valgusega saab kõike teha: kolustiku muuta, oluline välja tuua, ebavajalik ära peita. Olgu põlemas kas või 1000 küünalt, ikka oleks mõistlik näiteks pulmalaule ülevalt alla valgus suunata, siis võib rahuliku südamega loota, et ka fotodele teie ilus pulmakoht ja meeleolu paistma jääb.

Järgmisel korral «Peigmehe pulmablogis»…

On hetki, kus mulle tundub, et meie enda pulma planeerimine jääb teiste sündmuste varju. Otsuste vastuvõtmine on raske ning olulise tähendusega, kõrvus kumiseb mõte, et see kõik toimub elus vaid korra. Pulmadele ei eelne peaproovi ega ka iialgi kordusetendust.

Mille arvelt teha järeleandmisi, kui eelarve ei võimalda täita kõiki eesmärke? Miks olen pidanud ootama osade teenusepakkujate vastuseid mõistmatult kaua, kas sellepärast, et olen ise pulmakorraldaja ning arvatakse, et saan viivitustest aru?

Tagasi üles