/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/02/07/7551381t1he827.jpg)
«Oleme mehega koos elanud juba üle kolme aasta, teineteist tundnud oleme kauemgi. Meil on armas laps ja kena kodu. Mõlemal on hea töökoht. Me oleme õnnelikud! Kas see on vale, kui me üldse ei tülitse?» küsib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Kirjutama ajas mind raamat Tark lapsevanem. Lugesin seda ja mõtlesin, et kõik, mida seal kirjutatakse, on kuidagi tuttav, sest ilmselt alateadlikult kasutamegi me mõlemad mina-sõnumeid ja tülisid ei olegi. Samas kirjutatakse seal raamatus, et tülid peaksid olema, sest paarid, kes ei tülitse, ilmselt teesklevad.
Tülitsemine eeldab vähemalt ühe osapoole vihastamist, aga kui millegi peale lihtsalt pole vihastada? Õhtusöögi ajal me istume lauas ja räägime kumbki oma päevast - mis rõõmustas, mis kurvastas, mis vihastas. Arutame, mida peaks kodus tegema. Enamasti autoga sõites räägime tulevikust või raamatutest. Peale külaskäiku arutame üksipulgi läbi teemad, mis teiste juuresoleku tõttu võib-olla poolikuks jäid.
Loomulikult on ka meie peres asju, mis teisele osapoolele ei meeldi. Sellisel juhul me enamasti anname läbi huumori teisele sellest teada ja kui sellest ei piisa, siis räägime, mis ja miks ei meeldi. Kusjuures teist osapoolt süüdistamata. Kuna püüame mõlemad teisega arvestada, siis põhjendatud probleemid kaovad nagu nõiaväel. Täpselt selline oli meie peremudel ka enne seda raamatut lugedes ja sealt ma sain ainult kinnitust, et oleme õigel teel.
Ühesõnaga me räägime palju, lausa väga palju. Tülil pole kohta kuhu kogunema jääda ja ühel hetkel hooga välja paiskuda, sest kõik on juba ammu enne seda selgeks räägitud.
Kas midagi on selles suhtes valesti? Kas me võime loota, et nii jääbki või ütlevad elukogenumad, et meie pauk alles tuleb?
Ja kui keegi oskab öelda, kust võiks hakata arenema meie esimene tüli, siis oleksin väga tänulik, sest siis teaksin seda kohta vältida.»
Vastab Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:
«Rõõm on lugeda, et kõik hea ei ole ainult raamatutes, vaid ka meid ümbritsevate inimeste eludes. Teie kirja lugedes meenus mulle esimese lapse sünd. Arvasin, et imikud põhiliselt söövad, magavad ja nutavad. Minu nädalane laps aga oli rahulik, ei nutnud, magamise ja söömise vahepeal uudistas päranisilmi maailma ning minu meelest isegi naeratas. Olin mures, miks laps ei maga ja on vait, ning kartsin, et tal võib midagi viga olla. Kogenumad emad aga ütlesid, et mul on vedanud, olgu ma õnnelik ja tänulik ning nautigu mulle osakssaanud õnne.
Pered, kus ei tülitseta, vaid osatakse eriarvamused juba eos selgeks rääkida, on haruldased. Enamasti viitab tülide puudumine tõesti sellele, et kartusest suhteid rikkuda või peret lõhkuda jätavad inimesed oma erimeelsused lahti rääkimata, vajadused rahuldamata ning suruvad sellest tekkinud tunded maha. Sellisel juhul aga pole inimene rahul ja õnnelik, vaid pinges, pahur, rahulolematu või kehalistest hädadest (pea- ja kõhuvalud, haavandtõbi jms) vaevatud.
Kui olete rahulolev ja rõõmus, mitte pinges, on teie vajadused rahuldatud. Kirjutate, et räägite asjad selgeks, kasutate nii huumorit kui mina-sõnumeid, arvestate üksteisega, ei süüdista teineteist. Sellest võib järeldada, et kuulate üksteist ning erimeelsusi käsitledes arvestate teineteise vajadusi ja väärtusi. Sellisel juhul ei ole konfliktidel tõesti kohta, kuhu kinnituda. Tundke sellest rõõmu ja osake seda hoida!
Elu on näidanud, et inimeste elukvaliteet ja õnnestumised sõltuvad suuresti nende uskumustest ja tõekspidamistest. Inimesed, kes arvavad, et nad pole midagi väärt, et teised inimesed neid nagunii ei mõista ja midagi head neil siit elust loota pole, kogevadki elu kardetud kujul, sest uskumusest oleneb, kuidas mingile sündmusele reageeritakse. See, kuidas midagi tajun, milliseid sisemisi ressursse kasutan, kuidas käitun ja millise tulemuse saan, sõltub eelkõige sellest, kuidas mõtlen. Uskudes, et olen väärtuslik, mul on õigus oma seisukohtadele ja tunnetele, õigus oma vajadusi rahuldada samavõrd kui teistel, väljendan ennast ja kuulan teisi ning otsin lahendusi, mis mõlema vajadusi rahuldaks ka siis, kui pole seda kursustel õppinud. Niikaua, kui Teil säilib senine hoolimine, märkamisvõime ja teineteisega arvestamine, on võimalik tülide ennetamine ka edaspidi.»