Teate, ma olen ikka üks paras kino. Või noh, vähemalt mulle endale tundub praegu nii. Eks igaüks otsustagu ise. Lisan igaks kümneks juhuks seekord fotosüüdistuse ka juurde!
Heidi Ruuli beebiblogi: aga neil on ja mul ei ole! Mis mõttes mul ei ole?!
6. veebruar 2018, 19:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik on ju iseenesest üsna lill: potikallistamise maraton on peaaegu ununenud, söögiisu on ilusti tagasi, uni on maailma-magus ja ootusärevus kasvab iga päevaga. No vähemalt midagigi kasvab, sest ma ise seda ilmselgelt ei tee! Aga tahaks ju… vist.
Liitusin mõni aeg tagasi miski Facebooki-grupiga, kus tulevased emmed oma muresid-rõõme jagavad. Enamasti on tegu mingite absoluutselt pseudode asjadega, alustades sellest, milline käru kõige kiiremaid ringe teeb ja lõpetades sellega, kas või mida ülimalt õnnistatud olekus sööma peaks. Eile jäi mulle silma aga postitus, kus naised oma kõhtudest pilte jagasid. No üks suurem kui teine! Mõne puhul tekkis suisa tunne, et sünnitus oleks visuaali järgi pidanud toimuma juba möödunud aastal, mitte tuleval suvel!
Täielik kreeps! Mõtlesin, et noh, kui juba nabast pilte jagatakse, siis lisan enda (olematu) nunnupalli ka uhkelt rivisse. Ulme! No mida pole, seda pole! Hakka või mõtlema, et äkki polegi nagu väga lapseootel. Ja teoreetiliselt olen ma ju neist kõigist kalendrisse vaadates ees… Aga neil on ja mul ei ole! Mis mõttes mul ei ole?!
Osake minust on pisut kade, teine (ja palju kaalukam) osa mõtleb, et ohhh, jess, mul on räigelt vedanud - inimesest ei saagi sedapuhku üheksa kuuga kohaliku lombi kõige volüümikamat vaala! Aga võib-olla hõiskan oma hõiskamised siin praegu ära ja kuu aja pärast peeglisse vaadates ei mahu ma sinna enam äragi! Pagan teab! Elame-näeme. Pisut kummaline oleks küll, kui 24-tunnised söömismaratonid peegelpildis absoluutselt ei kajastukski.
Teine asi, mis viimaste nädalate jooksul mu hinge pisut kraabib, on see, et mulle tundub, et ma tahan natukene liiga palju. Teate küll, millest jutt käib. Kui beebihakatis on kõhtu pesa pununud, siis seks on minu peaga sama teinud. No ei saa küllalt!
Teate seda ütlust, et mees tahab endale seksuaalses mõttes isukat naist täpselt seni, kuni ta enda kõrvale sellise saab? Hakkab tunduma, et nii ongi. Sest no ausalt, kordagi pole minu elus varem sellist asja juhtunud, et Härra peale kolmandat ringi pelgalt talle suunatud pilgu peale «Eiiiiiiii!» kisab ja ennast ninani teki alla peidab. Mul on kohati päris kahju temast juba. Aga ma armastan teda ikka ja olen nii kohutavalt tänulik, et ta mind välja kannatada suudab.
Vot nii meil siis vahepeal läinud ongi. Ootan juba põnevusega, et näha, mida järgmised kaks nädalat toovad. Sest elu on üllatusi täis ja seda eriti juhul, kui sinu sees parajasti teine elu kasvab. Ehk kasvan mina ka lõpuks! Ja saan uhkelt, naba pool kilomeetrit eespool mööda linna ringi tatsama hakata. Loota ju võib!
Kõigile palju armastust soovides,
H.
Meie beebi-projekti tehnilised andmed:
- Armastust: liiga palju
- Nädalaid: 15
- Obsession (kaal): +2,4 kg
- Arvatav pooldumine: endiselt 1. august ’18