Veebikonstaabel selgitab lahti: kuidas teha vahet flirtimisel ja seksuaalsel ahistamisel?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Kas tahad, ma vihtlen sind?» 1.) «Jah, lase käia!» 2.) «Ei, ei taha.»

FOTO: Panther Media/Scanpix

Seksuaalse ahistamine on olnud juba pool aastat nii meedias kui ka politseimaja koridorides oluline teema. See kerkis üles siis, kui avalikuks hakkasid tulema nii tuntud kui ka vähem tuntud inimeste kokkupuuted sellega. Politseinikud on aga alustanud kahe uue, just seda teemat käsitleva paragrahvi menetlemist ning kohtupraktika hakkab ka vaikselt tekkima, kirjutab veebikonstaabel Maarja Punak Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

Enne kui tutvustan seksuaalse ahistamise ja ahistava jälitamise sisulist poolt, ei saa jätta ütlemata, kui kahju mul on, et sageli aetakse segi seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine. Paljud inimesed on rääkinud oma väga rasketest üleelamistest. Nii staarid kui ka tavakodanikud on postitanud sotsiaalmeediasse infot vägistamisest; sellest, kuidas alaealisi on sunnitud kedagi katsuma või on neid katsutud; kuidas keegi on ära kasutanud oma võimupositsiooni, et sundida alluvaid tegema midagi, millega nad muidu poleks nõus.

Kuid selle kõigega ei saa tegeleda ja sellest ei saa  õppida, kui diskussioon taandub sellele, kas seksistlike naljade tegemine või kellegi tagumikule patsutamine on sobiv või mitte. Ei ole. Probleemi tõsiduse mõistmisele ei aita kaasa see, kui avalik arutelu pöörleb ümber küsimuse, kas nüüd on juba kellegi poole vaatamine või kellegi kallistamine ka seksuaalne ahistamine.

Flirtimine ja üle piiri minemine on analoogne saunas vihtlemisega. On mõeldamatu, et keegi tuleb veekeskuses sauna ja hakkab kõiki kasevihaga peksma. Enne küsitakse ikka luba või oodatakse ära saunasolijate reaktsioon. Nende soov võib aga sõltuda nii vihtlejast, vihast endast kui ka vihtlemise stiilist. Kui keegi avaldab soovi, et teda viheldakse, siis juhul kui seda tehakse liialt tugevasti, on inimesel alati õigus nõuda selle lõpetamist. Kui vihtleja ei suuda aru saada, kas teine tahab vihtlemist, siis tuleb tal seda küsida. Mitte katse-eksituse meetodil asjale läheneda.

Kuid selle kõigega ei saa tegeleda ja sellest ei saa õppida, kui diskussioon taandub sellele, kas seksistlike naljade tegemine või kellegi tagumikule patsutamine on sobiv või mitte. Ei ole.

Seksuaalne ahistamine on kuritegu, mille eest on ette nähtud rahatrahv kuni 1200 eurot või arest. Kindlasti ei tohi seda segamini ajada vägistamise või kehalise väärkohtlemisega, mis on kuriteod. Seksuaalseks ahistamiseks loetakse seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust, mis toimus teise inimese tahte vastaselt ja mille eesmärk oli tema inimväärikust alandada.

Mis on seksuaalse iseloomuga ahistav tegevus?

  • Seksuaalse iseloomuga ahitav tegevus on üsna lai mõiste. Politsei menetlusest jäävad silma juhtumid, kus mees (naisahistajate suhtes pole alustatud tänase seisuga ühtegi menetlust) katsus naise rinda, tagumikku või jalgevahet. Ühel juhul pani politseisõidukisse viidud mees käe naispolitseiniku reie siseküljele ja tegi ettepaneku astuda vahekorda. Teda karistati 300 euro suuruse trahviga. Samuti mõisteti süüdi raviarst, kes ahistas patsienti seksuaalselt ning tegi talle kohatuid ettepanekuid.
  • Olulised märksõnad on siin inimväärikust alandav eesmärk ja tahtlus. Kui ülemus paneb alluvat kiites käe tema õla asemel tagumikule, on tegemist sobimatu alandava käitumisega. Kui võõras inimene klubis tantsimise käigus partnerile keele kõrva torkab, siis on ka see meie klubikultuuris sobimatu käitumine. Küll aga ei saa näiteks pidada süüteoks tegu, kus mees annab kätlemise asemel naissoost isiku käele suud.

Politsei statistikast nähtub, et 2017. aastal registreeriti 20 seksuaalse ahistamise juhtumit. Paljude menetlusse jõudnud juhtumite puhul oli tegu naisterahva käperdamisega avalikus kohas. Kolmel juhul toimus seksuaalse iseloomuga tahtevastane lähenemine töökohas, kahel juhul ööklubis.

Ahistav jälitamine

Ahistav jälitamine on kuritegu ja karistatav rahalise karistuse või kuni aastase vangistusega. Seda ei tohi segi ajada eraviisilise jälitamisega, mis on jätkuvalt karistatav eraldi kuriteona ja mille eest võib määrata karistuseks vangistuse kuni kolm aastat. Ahistav jälitamine on isiku eraellu sekkumine pideva kontaktivõtmise, jälgimise või muu viisina, kui eesmärgiks on teise hirmutamine, alandamine või häirimine.

2017. aastal registreeriti 90 ahistava jälitamisega seonduvat kuritegu. Statistika järgi otsib enam kui pooltel (60 protsenti) juhtumitest ahistaja kontakti kannatanuga, et purunenud suhet taastada. Seega on sageli tegu puntrasse jooksnud inimsuhetega, kus üks osapool ei tule olukorraga toime ning hakkab oma käitumisega tõsiselt häirima teise inimese argielu.

Mis on ahistav käitumine?

  • Ahistav käitumine on korduv häiriv tegevus. Tavapäraselt loetakse ahistavaks vähemalt kaht korda, kuid selles kuriteokoosseisus eeldatakse, et neid võiks olla rohkem (ja tavaliselt on ka). Ei välistata ka olukorda, kus ahistaja toob näiteks kellegi koduukse taha kahel õhtul järjest surnud looma koos hirmutava sõnumiga. Sel juhul ei pea kannatanu ootama kolmandat õhtut. Olgu see võrdluseks olukorrale, kus jälitaja helistab ohvrile õhtul kaks korda. Enamikel juhtudel on häirivaid ja sobimatuid tegevusi palju, kuna ahistav jälitamine saab tavaliselt alguse purunenud suhtest. Seetõttu antakse esimestel kordadel andeks ning püütakse teise käitumist mõista, kuid millalgi saabub piir, kus teise poole tegevus ei ole enam mõistuspärane.
  • Eraellu sekkumiseks on palju viise ja see paragrahv ei hõlma neid kõiki. Poole aasta näidete pinnalt saab öelda, et enamasti on see sõnumite ja kirjade saatmine, tutvumiskuulutuste ülespanemine ahistatava numbriga, pidev helistamine ning sõnumite saatmine, ilma loata sobimatute piltide üleslaadimine, avalikes kohtades järelkäimine, sotsiaalmeediakontodele tungimine.

Üha levinum ongi inimese terroriseerimine veebikeskkonnas, kus talle saab palju kurja teha. Ahistava jälitamise paragrahv annab nüüd õiguskaitseorganitele võimalusi nende inimeste tegevuse tõkestamiseks. Kusjuures vahel piisab ainuüksi sellest, et inimeseni jõuab kõne politseinikult ja arusaam, et tema suhtes saab alustada või juba alustati kriminaalmenetlust. Levinumad näited on seotud sotsiaalmeediakontodele (Facebook) sissehäkkimise, kannatanu nime alt postitamise või e-kirjade saatmisega. Teame näiteid, kus inimene tühistas sel viisil oma endise elukaaslase tööintervjuud ning solvas tema uut potentsiaalselt tööandjat. Väga levinud on ähvardamine delikaatsete videote avaldamisega või piltide ja videote levitamine, millega sageli kaasneb ka inimese laimamine. Ahistavaks jälitamiseks muudab sellise käitumise asjaolu, et inimese nimelt hakatakse häirima tema sõpru, mille tulemusena ei ole häiritud ainult ühe inimese elu, vaid ka teiste oma.

Mõlema paragrahvi puhul tuleb märkida, et tegemist on tahtlike süütegudega. #metoo liikumise kritiseerijad kardavad, et nüüdsest hakatakse karistama iga lähenemiskatse eest. See ei ole nii. Me soovime eelkõige seda, et seadusega oleks võimalik anda märku, milline käitumisviis on ühiskonnas aktsepteeritav ja milline mitteTerviserajal jooksva naise tagumikust krabamine või kellegi pommitamine sotsiaalmeedias oma peenisepiltidega on näited sobimatust tegevusest ja ma ei usu, et kui me need keelatuks loeme, siis võtaksime kelleltki ära võimaluse luua suhteid. Flirtimine on kunst, mis ei tohi ohustada kehalist puutumatust ja häirida teise inimese eraelu.

§ 1531. Seksuaalne ahistamine

Teise inimese tahte vastase ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevuse eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

§ 1573.  Ahistav jälitamine

Teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Igal süüteol on ette nähtud aegumine – hetk, millest alates ei ole seda enam võimalik menetleda. Seksuaalsel ahistamisel on see kaks aastat pärast teo toimepanemist ja ahistaval jälitamisel viis aastat. See aga ei tähenda seda, et saaksime menetleda seksuaalset ahistamist, mis toimus 2016. aasta sügisel, sest sel ajal antud paragrahv veel ei kehtinud ja see tegu polnud tollase seadustiku mõistes süütegu.

Täiesti omaette teema on karistuse kustutamine karistusregistrist. Kui seksuaalse ahistamise süüteo eest on trahv tasutud, siis aasta pärast see rikkumine enam karistusregistri väljavõttes nähtav ei ole. Ahistava jälitamise puhul on register puhas kolme aasta pärast. Seaduse mõttes antakse inimestele need teod andeks. Küll aga toimub ühiskonnas debatt selle üle, millal see päriselt andeks antakse.

Tagasi üles