Kohviveski lood: naine olgu kodu lukk, au ja hiilgus!

FOTO: Phovoir / Scanpix

Tere! Siin kõik peavad oma blogikesi ja mängivad kolumniste, ma mõtlesin, et ma tahan kaa! Kõik on igatpidi tähtsad tegelased. Saage tuttavaks meie uue kolumnisti Kohviveskiga!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mu sõbranna hakkas ka blogi pidama. Rääkis alguses mingeid tobedusi sellest kuidas poes käib, aga nüüd ei mahu tema ego tuppa ära, sest miski kosmeetikafirma andis talle kolm kümneeurost ripsmetušši. Kui kirjutab kiitva loo, testib sõbranna peal Facebooki laivis ning loosib kaks välja, võib kolmanda endale jätta.

Sõbrants on nii õnnelik, ütleb, et kord elus tal ka veab! Kirjutas ilgema oopuse valmis, mida kardetavasti isegi selle tuši müügiesindaja-tšikk ei suutnud läbi lugeda. Laivi pidin mina tegema, ja siis tušši ka proovima. Hästi see ei õnnestunud, silm paistetas kohe üles. Sõbrants ütles, et häh, sul halvad silmad. Ise lubas õhtul proovida, enne kuuma deiti uue Tinderimehega. Paras kah.

Mul sellise juraga õnneks tegemist pole vaja teha. Minul on kunstripsmed ja, nagu kord ja kohus, meeshing majas. Auto ka. Laps ka. Mees nimetab mind juba ammu muigamisi kohviveskiks, ehkki ministriprouaks ma ei passiks, see on ilgelt jube amet ja tänapäeval on kõik nagu hagijad kah kannul. Mõtle, kui mõnikord tahad remondimehele mustalt raha anda või diilid sõbrannaga teene eest seda, teist ja kolmandat. Kindlasti tuleb miski leheneeger seal vahele asjatama ja vinguma midagi avalikkuse huvist. Seda jama pole mulle vaja ja nagunii, mis need siis nii väga ka teenivad!

Kahjuks võib minu John (kättemaks, hehe) sellisest elust vaid unistada. Ta küll üritab kokutada, kui tähtsat tööd ta teeb, aga enne läheb issanda päike ja minu silm looja, kui ma jõuan lõpuni kuulata, mis asja ta jälle seal ajab. Õnneks teeb ta seda vahetevahel Brüsselis. Muidu oleks suisa mark maani.

Muidugi ega see «brüsseel» ka enam tänapäeval palju renomeed ei too. Sõbranna juba kirtsutab nina, et jälle sa oma Belgia šokolaadiga eputamas – te sedasama marki võib juba Grossi poest saada. Ma siis võtsin Johni ette, et kust see komm pärit on. Too aga vaid inises midagi teemal Euroopa Liit ja et kas ma ka tean, kui palju tööd tal on. Tõesti, jah? Aga kui palju mina pean tegema tööd, et käia kohvitamas tema ülemuse naise (kursaõde) ja armukesega (seesama ülalmainitud sõbranna)? Mõelge, kui palju lattearveid see teeb, sest ega neid ju koos saa peenesse kohvikusse viia! Eesti on nii kuradi väike!

Oh, ei ole kerge see elu, sugugi mitte. Aga infot peab ju valdama! See on tänapäeval maailmas üks oluline asi. Sellega avanevad uksed ja tekivad soosingud, need aga toovad mõne magusa otsakese või vähemalt patsutuse.

Aga kui teeks ilusalongi?

Ah et mida mina ise muidu teen? Naine, kas teate, on kodu au ja hiilgus. On kodu lukk ja mina oskan asju hästi luku taga hoida. Mis oma, see oma. Kellelegi liialt midagi ära ei anna. Praegu ma otsin oma teed. Jajaa. Lasen endal heljuda ja vaatan, kuhu elu välja kannab.

Olen siis mõelnud, et peaks midagi täpsemalt tegema. Vahest mõne ilusalongi? Minu ilu vääriks levitamist küll! Ma teeks sinna ilusüstid ja rullimised ja selle võimlemise, kus ise ei pea midagi liigutama, aga kaloreid põletab ilgelt! Ja siis tehtaks need ripsmed, mis näevad välja nagu tolmuharjad ning kulmud, mis paneks ka kadunud Brežnevi kadedusest ohkima. Hiljem saaks kurgiga maitsestatud vett. Ja kõik kannaksid valgeid kuldsete äärtega kitleid! Õde küll noris, et miks ma pean endale salongi tegema – linn on taolisi asutusi täis. Kui ma nii väga tahan rullida ja võimelda ilma liigutamata, mingu neisse.

Või siis teeks suhtekorraldusfirma? Mina jagan suhteid nagu joodik viinapoe ees sente. Ja infot ma tean ka. Haridus? Mis haridus – ega selleks pole ju vaja koolis käia, et suhelda! Ma läheks, paneks oma Michael Korsi käekoti kaenla alla ja oleks nii šikk, et kõik suisa nõuaks mind enda asju ajama! Vahet ju pole, et see Kors on saadud Hurghada turult kolm aastat tagasi, kui me viimati Johni vanaema maja müügist saadud raha eest puhkamas käisime. Kusjuures, ma avaldan teile saladuse – pole vaja nende kottide järgi Egiptusesse sõita – Riia turul on ka üks putka, kus kõik MK kotikesed reas. Igas värvis kah!

Igal juhul ei tea ma, kuidas mul kõige selle jaoks aega üldse üle jääks. Praegu juba on piisavalt palju teha, käia ja kuulda. Ning elu ise annab nii palju huvitavat ette. Iga asja kohta.

Tsutsufrei! 

Tagasi üles