Tõeline Kõrboja Anna Leeni Vesterinen – eestluse hoidja, kelle kuramaaž Tammsaarega lõppes alles kirjaniku surmaga

Leeni Vesterinen

FOTO: Geni

Leeni Vesterinen oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse. Leeni oli Anton Hansen Tammsaare kiindumuseks kui kirjanik elas aastaid Koitjärvel venna juures. Oru Anton ja Laane Leeni armastasid koos tantsida ja marjul käia. Ühtlasi peetakse naist Kõrboja Anna prototüübiks.

Koitjärve ja Laane talu

Ristinimi oli tal Madlena, sama mis emalgi. Ise on ta kirjutanud: «Minu sünnimaja oli tüüpiline eesti õlgkatusega suitsutare, millele mu isa oli teinud korstna siis, kui olin 8-aastane. Laane ehitusaasta numbrid keerlesid plekist tuulelipul – 1878-79. Sisse tulles nägin ikka vasaku seina ääres tohutu suurt ahju. Seal suitsutoa vommil olevat ma 1886. aasta märtsikuu palvepäeval sündinud.» See palvepäev langes 5. märtsile ehk siis uue kalendri järgi 17. märtsile. Leeni oli vanemate kümnes ja viimane laps. Pooled neist said täiskasvanuks, pooled surid üsna noorelt.

Isa Juhan Ploompuu oli olnud Kiiu kõrtsi sulane ja hiljem sai temast Kuusalu kihelkonna Koitjärve küla Laane talu peremees. Tütar mäletas, kuidas isa kaevas suure kraavi, et Laane maad kuivaks muutuksid: «Oru lastega imestasime ikka, kui kiiresti voolas kevadel vesi laias kraavis, kuhu isa pani mõrrad. Suvel püüdsime paljaste kätega kraavi põhjast pisikesi kalapoegi.»

Koitjärve - Laane, ERM Fk 173:6, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Hoidjatädi Anni pajatas tüdrukukesele juba lapsepõlves põnevaid jutte Soomemaast. Ann oli elanud rannakülas, kust mehed kalapüügiga naabermaa rannikule välja jõudnud. Talvel oli käidud üle jäätunud mere suurte killavooridega soola toomas ja jahu viimas. Eestimaalt palganud Soome saarestiku elanikud «kalapüü» abilisi ja Juhan Ploompuule jäänud eriti meelde Helsingi ees Prittisaarel veedetud kenad suved.

Leeni suurimaks mõjutajaks sai temast viisteist aastat vanem vend Jakob, kes oli tahtnud noorest peale soome keelt õppida. Kord sügisel viinud poiss kartulikoorma Salmistu randa Helsingisse viimiseks ja palunud randlast tagasisõidul tuua soomekeelne Uus Testament. Kui Laane pererahvas pärast rasket tööd puhkas, istus Jakob söögilaua ääres ja luges seda eestikeelse testamendi abil. Suvel sai noormees rongis kokku soomlastega, kes sõitsid Tartu laulupeole. Need imestasid eesti talupoisi soome keele oskust, lubasid saata talle ajalehti ja kutsusid Soome külla. Matti ja Alli Heleniuste abil arenes Jakobist üsna ruttu Soome uudiste kirjutaja-tõlkija, Eesti Postimehe kaastööline ja kirjastaja-raamatukaupmees. Teda kutsuti Soome suveülikooli kursustele ja innuga tegi ta tutvust mitme kultuuritegelasega.

Kuopio ühiskooli õpilane

Leeni oli lõpetanud kiitusega Hirvli vallakooli ja käinud ühe talve Tallinna venekeelses «utsilitsas», millele Jakobi arvates ei võinud midagi head järgneda. Nii otsis Jakob Ploompuu Kuopios käies oma noorele õele Eino Leino vanema venna Oskar Andreas (Antti) Lönnbohmi kaudu õppimisvõimaluse Soome koolis.

Sügisel 1899 pääses Leeni vendade Jakobi ja Johani rahalisel toetusel Kuopio ühiskooli. 14-aastane eesti tütarlaps leidis kirjanik Kasimir Leino perekonnas endale kodu. Ka kohalikud kooliõpetajad ja algkoolide inspektor Lönnbohmi abikaasa Olga hoolitsesid tema eest suure armastusega. Ainult ilus eesti nimi Ploompuu oli Kuopio elanike meelest võõras. Savo rahvas ei õppinud seda kunagi õigesti hääldama. Leenile tegi alati nalja, kui postiljon veeris, et siin on kiri «Blumbuulle».

Kuopio ühisgümnaasiumis käisid samal ajal koolis ka hilisem läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettunen ja Paavo J. Hynninen, kellest sai Soome välisminister ja saadik Eestis. Seal valitses ergas rahvuslik vaim. Leeni oli varsti samasugune soomlane nagu kõik teisedki. Temaga käituti nagu iga teise õpilasegagi. Suved ja jõuluvaheajad veetis ta Laanel ja Tallinnas, kus vend Jakob vajas tihti tema abi oma raamatukaupluses.

Ploompuu raamatu- ja kirjutustarvete kauplus Nunne tänavas.

FOTO: muis.ee

Kooli kõrgemad klassid moodustasid erilise ühingu, konvendi. Ühel konvendiõhtul aastal 1903. sai Leeni Ploompuu võimaluse eestlastest kõnelemiseks. Ta valis teemaks Lydia Koidula, pani selga rahvariided ja kõneles kõlava selge häälega eesti rahva ärkamisajast. Lauri Kettunen on öelnud, et oma esimesed muljed eestlastest ja eesti keelest sai ta kooliõe Leeni kaudu, kelle sulest ilmus sageli kirjutusi Eesti oludest ja kultuurist.

Leeni sooritas kooli lõpueksamid ja sisseastumiseksamid Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonda juuni algul 1906. Ta oli 20-aastane ja ta üliõpilasmüts äratas kodumaal niivõrd tähelepanu, et talle tekkis hulgaliselt tuttavaid tolleaegse Eesti elu tegelaste seas. Tartu Vanemuise uue maja avamispeol 1906 nägi Leeni Ploompuu esimest korda Jaan Tõnissoni, Aino ja Oskar Kallast ning palju teisi haritlasi, kes kõik tulid temaga rääkima ja imetlema: kuidas ta oli võinud saada Soome valge üliõpilasmütsi. Leenist sai kuulsus.

Mait Metsanurk kui aseaine

Umbes sellesse aega jäi tütarlapse lähem tutvus Eduard Hubeliga, kellest hiljem sai kirjanik Mait Metsanurk. Eduard oli töötanud kooliõpetajana. 1904 avaldas ta oma esimesed jutud perekonnalehes Linda ning 1906. aastast sai tööd Tallinnas Teataja toimetuses. 1906-1909 olid nad Leeniga tihedas kirjavahetuses, kokkusaamised olid mitu korda lõppenud isegi suudlusega.Viiskümmend aastat hiljem leidis Leeni arhiivi korrastanud Helmi Mäelo Vesterinenide pööningult pundi hoolikalt kokkuköidetud ümbrikes kirju.

Mäelo on meenutanud: «Leeni muheles neid nähes, avas paki ja hakkas mulle ette lugema. Need olid armastuskirjad Mait Metsanurgalt noorele üliõpilasele, Laane talu tütrele. Tundsin Metsanurka tema kirjandusteoste alusel kui virisejat ja rahulolematut meest, kuid siin nähtus teine pilt. Vist tahtis ta võita noort Leenit. Seda kirja küll minu näppu ei sattunud, milles ta oli teinud Leenile abiellumise ettepaneku, nagu Leeni Seurasaarel jutustas. Tema ei saanud ju ettepanekut vastu võtta, kuna õppis alles ülikoolis. Siis jäi ta pisut mõttesse ja ütles, et Metsanurk oli olnud talle siiski «aseaine». Leeni armastus oli kuulunud tollal ühele noorele postiametnikule Juhannesele, kellega nad vaevalt olid teineteist puudutanud, kuid ometi teadsid mõlemad, et nad teineteist armastavad. Juhannes oli siirdunud hiljem Venemaale ja abiellunud seal.»

Mait Metsanurk

FOTO: Fotis

Kohtumine Oru Antoniga

Аnton Hansen Tammsaare hakkas Koitjärvel käima pärast 1903. aastat, mil tema vend asus Laane naabertallu Orule metsavahiks. Aastatel 1911-1919 elas kirjanik pidevalt venna juures, kui välja arvata mõned ravilkäigud. Anton Hansenist sai Koitjärvel omainimene, kes võttis osa kõigist küla üritustest – talgutest, peiedest, pulmadest – , käis taludes istumas ja jutustamas ning tegi tavalist talutööd.

Leeni Ploompuu on meenutanud nende esmatutvust: «Tavaliselt kirjutasin ette ja palusin mulle hobusega Aegviidu jaama vastu tulla. Kord üliõpilasena läksin jaamast koju jalgsi, sammusin jaamahoone tagant puude vahelt Piibe maanteele – mere ja Koitjärve sihis. Nägin, et mu ees kõndis noormees, kes vaatas mitu korda tagasi ja jäi viimaks seisma. Tahtsin temast mööda minna, aga ta tõstis mütsi, teretas ja hakkas rääkima: «Meil ju üks tee…» Mu kaaslane näis teadvat, et olin lõpetanud Kuopio ühiskooli. Viimaks hakkas ta küsima mu kodu Laane kohta, ja siis taipasin, kes ta on. /…/ «See on Oru Anton!» oli mulle selge. Mu kodutee muutus põnevaks: minu kõrval on Tammsaare. /…/ Minu isa Juhan oli Oru metsavahi Jüri Hanseni hea sõber. Teadsin hästi Oru Antonit, ehkki täna nägin teda esimest korda.»

Fotopostkaart. Tammsaare üliõpilasena 1908. a Tartu Ülikool, kus kirjanik õppis 1907.–1911.a. Tammsaare üliõpilasaastate loomingut: «Pikad sammud» (1908), «Noored hinged» (1909), «Üle piiri» (1910)., HM F 217:5 Ff, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA

FOTO: muis.ee

1909. aasta jaanipäeva paiku peeti külas pulmi. Nagu ikka, kestsid need kolm päeva ja pidusse oli kutsutud kogu küla rahvas. Naine on meenutanud: «Minule ei tähendanud midagi, kas mõni külapoiss kutsus mind tantsima või ei, sest mulle oli tähtis, et Oru Anton tahtis ainult minuga tantsida. Lõõtspill mängis ja meie muudkui tantsisime.» Pärast jalutasid nad vesteldes ja käest kinni hoides varases koiduvalguses Paukjärve äärde ja istusid liivasele kõrgele järvekaldale teineteisele väga lähestikku kasvavate männitüvede vastu, kust oli parim vaade Paukjärve saarele.

Paukjärv, ERM Fk 215:176, Eesti Rahva Muuseum

FOTO: muis.ee

Kui nõukogude aja lõpupoole asuti Paukjärve kaldal «Kõrboja peremehe» filmivõtteid tegema, lõikas filmigrupp sõjaväe metskonna loal maha kolm suurt elujõus mändi just paigast, kus suure tõenäosusega istusid Laane Leeni ja Oru Anton.

Sõprus jätkus maasikamägesid otsides ja soos murakaid korjates. Eriti jäi Leenile meelde üks selline marjulkäik: «Olime väsinud ja peatusime Salumäe all. Istusime suure puu alla. Tammsaare heitis varsti pikali, nagu tihti varemgi, pani pea vastu puud ja mina istusin vaikselt ta kõrval, toetudes seljaga vastu puud. Äkki võtsin heinakõrre ja hakkasin sellega Tammsaare nägu kõditama./…/Ta kargas äkitselt üles ja võttis mõlema käega mu peast kinni. Tõmbasin rätiku suu ette sõlme. Suudlus sattus põsele. Tõusime ja olime tükk aega vait. «Kas olete pahane?» küsis Tammsaare viimaks. Olin vait. «Ega te minuga enam metsa ei tule?» küsis ta jälle. «Tulen küll,» vastasin. Koduteel ta küsis: «Öelge, kas teid on keegi suudelnud? Mind oli suudeldud. Ma ei tahtnud seda salata. Tammsaare vaikis ja oli tõsine. Kui me järgmisel korral marjule läksime, oli Tammsaare Oru lapsed kaasa võtnud.»

Leeni oli sel ajal tegelikult suurtes võlgades, mida oli pidanud võtma, et Soomes õppida. Vend Jakob oli talle lausa öelnud: «Sina, Leeni, ei saa abielluda, sina pead tööd tegema ja võlgu maksma.» Jüri Hansen aga oli Antonit hoiatanud: «Ära sa mõtlegi Laane Leeni peale. Tal on liiga suured võlad.» Ka Leeni ema hakkas tütart hoiatama Oru Antoniga metsades jooksmise eest.

Muretu ja rõõmsameelne Emil

Kui neiu sügisel Helsingisse tagasi läks, ei olnud neil Antoniga erilist jumalagajätmist. Aga Helsingi ülikooli oli tulnud metsateadust õppima Leeni toakaaslase lellepoeg Emil Vesterinen. Ta kutsus Leenit jalutama, teatrisse, kontserdile ja tuli oma sõpradega akna alla serenaadi laulma. Algul Emil ainult laulis armastusest, aga kevadepoole hakkas sellest ka juba rääkima. Emil oli sümpaatne, alati rõõmus ja muretu ega kartnud tütarlapse suuri võlgasid.

1910. aasta suvel jätkus Tammsaare ja Leeni Ploompuu sõprus, nagu poleks talve olnudki. See suvi jäi naisele eriti ilusana meelde: «Ma läksin meeleldi teeristile ja harilikult tuli Oru Anton samal ajal metsavahimaja poolt. Ja nii me saime ikka kokku ja jalutasime sinna, kuhu jooksid kokku Harju-, Järva- ja Virumaa piirid, kus õnnelikud vanarahva jutu järgi olid sõnajala õitsemist näinud.» Võib-olla sealt oleks midagi tulnudki, kui Anton poleks haigestunud ja hakanud arvama, et pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.» Kuid ega nad Antoniga alati tõsist juttu rääkinud. Kui korvid murakaid täis, hakkasid teineteist vallatult marjadega pilduma…

Kõik Leeni kavatsused Eestist tööd leida olid 1910. aastaks nurjunud – kodumaal tal tööpõldu polnud. Sissejuurdunud arusaamad ja hoiakud piirasid naiste eluülesanded kodu ja perekonnaga. Kuigi riik just takistusi ei teinud, ei pääsenud haritud naine enamasti isegi vallakooli õpetajaks, heal juhul vaid koduõpetajaks. Vanemad ja sugulased ei aimanud, et Leeni sisimas võitlust pidas, sest talle oli pakutud võimalust Ameerikasse minna. Uut võlga ta enam teha ei tahtnud ja edasi õppida võis ainult kaks kuud.

Lõplik valik oli Soome

Soome tagasi jõudnud, pakuti Leenile ootamatult kevadsemestriks tööd Õpilasnoorsoo Karskusliidu sekretärina. See tähendas suurt pööret elus.

Soome üliõpilaste koor laulis 1911. aasta kevadel Tallinna Metropolitanis ja Leeni päevad olid organiseerimistööd täis. Tammsaare tuberkuloosi haigestumisest kuulis ta alles hiljem – meest polnudki sel suvel Orul. Leeni südant soojendas aga Emili suur Eesti-vaimustus, kellega koos sõideti Koitjärvele. Emil Vesterinen oskas inimeste südameid võita. Ta kinkis Leeni isale ja Oru metsavahile sigareid. Oru Jürist ja Emilist said head sõbrad. Rahula talust leidis Emil uue sõbra – Leeni venna Johani, kes oli suur loodusearmastaja ja sordiaretaja. Kui noored kord Rahulalt tagasi koju kõndisid, andis Emil Leenile kullast sõrmuse.

Sama aasta jõuluks sooritas tütarlaps ülikooli lõpueksamid. Emil nõudis, et nad läheksid pühadeks tema vanemate juurde. Sõidetigi Põhja-Soome Kuopio taha, kus Leeni põletas viimasegi silla, mis oleks võinud teda veel kodumaale tagasi juhtida.

1912. aastal noored abiellusid. Emil Vesterinen oli sündinud Pielavesi kihelkonnas Leeniga samal aastal, lõpetanud Iisalmi ühisgümnaasiumi ja omandanud Helsingi ülikoolis põllumajanduse ja metsateaduskonnas metsaülema kutse.

Leenist sai väikese kodu perenaine, abikaasa erialaste artiklite ning soome näidendite eesti keelde tõlkija kuni nende esimese lapse Kalevi sündimiseni veel samal aastal. Nii jõudis Leeni Koitjärvele alles 1913. aasta suvel koos pisipojaga. Orult toodi varsti Antoni kutse: «Tulge, Leeni, ootan teid!» Muidugi ta läks Tammsaarega juttu ajama. Lapse pärast seda väga tihti teha ei saanud. Siis tuli Anton Hansen päikesepaistelistel päevadel Laanele külla, nad laotasid suure sõiduteki murule ja pead vastakuti ühes raamatus, õpetas Leeni mehele soome ja rootsi keelt. Külarahvale see ei meeldinud. Isegi väike vennatütar küsis: «Onu Emil on Soomes ja sina, tädi, muudkui kurameerid onu Antoniga!» Ka Emililt saabus hoiatus:«Veelgi tahan härra Hanseni suhtes mainida, et tema on ju vaba kirjanik, nii et ma ei taha, et temaga palju üheskoos oled, vähemalt mitte kahekesi.»

Leeni siiski jätkas oma sõbrasuhet Tammsaarega, sest tundis, et haigusest paranev Anton teda vajas. Samamoodi istusid nad ka järgmisel aastal Laane õuemurul ja kõndisid külaalusel teel. Kuni algas esimene maailmasõda. Katkenud laevaliikluse tõttu sõitis Leeni Peterburi kaudu Soome ega saanud nüüd mõned aastad enam kodumaale. 1916 sündis Vesterinenidel tütar Kaia.

1918. aastal sai Leeni jälle Koitjärvel Tammsaarega tihti kokku. Kirjanik kinkis naisele oma raamatu «Juudit», kus oli pühendus «Laane Leenile Oru Anton». Ka 1919. aastal külastas Leeni oma Tallinna visiidi ajal Anton Hansenit tema linnakodus ja nad pidasid pikki vestlusi ning meenutasid möödunut.

Oskar Kallase sekretär

Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Soomes nimetati 7. detsembril 1918 Oskar Kallas. Esimesed kuud töötas Kallas kingakaupmees Eduard Schwalbe korteris, järgmise aasta kevadeks õnnestus aadressil Tehtaankatu 1 üürida esinduse ja konsulaadi jaoks ajutised ruumid. Terve Kallaste pere kolis Helsingisse ja Leeni Vesterinenist sai Oskar Kallase sekretär kuni aastani 1922. Vabadussõja ajal oli Emil Vesterinen tegelenud soome vabatahtlike organiseerimisega ja temast sai Eesti aukonsul Soomes aastani 1927.

Tihedamaks muutunud suhted üle Soome lahe tõid Leeni Vesterinenile aina ülesandeid abi andmisel kodumaalt tulijaile kontaktide loomisel ja vastupidi. Ta koordineeris Eesti büroo tegevust ja vaevalt leidus tollal vana või noort, kellel polnud kokkupuuteid Leeniga. Naine lõi kaasa soome-ugri kultuurkongresside läbiviimisel, hõimupäevade korraldamisel mõlemal pool lahte, ajas asju Soome-Eesti õpilasvahetuse ja õpilasekskursioonide toimumiseks mõlemas sihis.

Helmi Mäelo on meenutanud, kuidas ta noore ja rohelise karskusliikumise tegelasena Helsingisse saabudes oma esimesed käitumisjuhised saanud just Leeni Vesterineni käest. Kui Ella Ilbak oma esimesele Soome esinemisele läks, siis oli just Leeni lilledega lennukil vastas ning tutvustas tantsijatari Armas Väisäneniga ja Axel ja Kirsti Gallen-Kallelaga.

Hõimusuhete arendaja

Pärast Kallaste Soomest lahkumist sai Leenist eesti keele lektor Helsingi ülikoolis ja paljudes Helsingi gümnaasiumides. Ta avaldas Soome-Eesti ja Eesti-Soome sõnaraamatuid ning koostas soomlastele eesti keele lugemiku. Tema raadios korraldatud eesti keele kursused äratasid paljudes keeleõppimise huvi. Väsimatult kirjutas naine artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele talle lähedastel teemadel: karskusliikumisest, naisliikumisest, lastekaitsest. Kui Soome president Lauri Relander 1925 tegi ametliku külaskäigu Eesti Vabariiki, tegutses naine presidendi ametliku tõlgina kõigil avalikel esinemistel.

18. ülemaailmse karskluskongressi raames peetud Põhjamaade Naiste Karskuskongressi avamiskoosolek Eesti Üliõpilaste Seltsi saalis. 1926. Marie Kleitsmann; Leeni Ploompuu-Vesterinen; Alli Trygg-Helenius-Seppäla; Miina Härma.

FOTO: Fotis

1927–1940 oli Leeni Vesterinen ühingu Suomalaisuuden Liitto hõimurahvaste osakonna sekretär ja selle Eesti büroo juhataja, Eesti Karskusliidu, Akadeemilise Hõimuklubi, Soome Hõimuseltsi jt organisatsioonide auliige. Aastail 1927-1928 tegi ta kõnereise Rootsi ja Norrasse.

Sõprus A. H. Tammsaarega kestis ka pärast kirjaniku abiellumist. Nad vahetasid kirju ja raamatuid ning Eestis viibides külastas Leeni võimalusel Hansenite perekonda. Vesterinen püüdis korraldada 1930. aastatel, pärast «Tõe ja õiguse» soomekeelse tõlke ilmumist, mitu korda Tammsaarele külaskäiku Soome, ent kirjanikul jäi kehvale tervisele viidates Soomes ikka käimata. See-eest Käthe Hansen käis 1938. aastal lennukiga Soomes. Leeni muretses kirjaniku abikaasale mitmesse hotelli toa, korraldas vastuvõtte ja tutvumisõhtuid ning ostis Käthele ka piletid kontserdile ja teatrisse.

Viimane kohtumine Tammsaare ja Leeni Vesterineni vahel toimus 1938. aasta suvel laulupeol. Siis rääkis ta Antonile, et nad olid Emiliga ostnud maad Koitjärve laantes sooviga Kaijärve äärde ehitada väikest suvilat. Et vana nimi ei kaoks, nimetasid nad paiga Käidraks. See oli koht, kus kolme maakonna piirid kokku jooksid ja rahvajutu järgi sõnajalaõis õitsenud. 1939. aasta suvel ehitasid Vesterinenid sauna ja järgmiseks aastaks oli kõik valmis. Kuid Anton Hansen Tammsaare oli 1. märtsil 1940 kirjutanud oma viimased read.

Pärast teist maailmasõda Koitjärve küla tühjendati ja hooned lammutati. Aastatel 1953-1992 tegutses piirkonnas nõukogude armee polügoon. Tänapäeval jäävad endise küla maad osaliselt Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealale ja osaliselt kaitseväe harjutusväljale.

Herman Treiali juhtum

Pärast sõda kaotati Soomes Nõukogude Liidu taotlusel kõik hõimuorganisatsioonid. Riik oli kohustatud välja andma eesti põgenikud. Paraku loeti põgenikeks ka need, kes olid soomlannadega abielus. Nii arreteeritigi 15 eesti meest, kes ei osanud midagi karta. Isegi soomlased ei saanud nende abistamiseks midagi teha. Ühel õnnestus põgeneda, aga 14 meest anti siiski Stalinile välja. See vapper mees oli Herman Treial. Ta põgenes vangimaja haiglast, kuid vahistati uuesti ja suri 45-aastasena Helsingis veebruaris 1951, pääsedes seega väljaandmisest.

Leeni Vesterineni jaoks kujunesid mehe matused üheks kõige dramaatilisemaks elamuseks, mida ta on kirjeldanud oma kirjas Mall Jürmale: «Pidasime Herman Treiali matuseid… too matmine oli väga keeruline… Esialgne määrus oli, et vaid 5 naist tohivad matusetalituse juures olla. Hädaga läksin linna politseimeistri juurde… Ma rääkisin paljugi ja lõpuks nutsin ja nii oli ülemus vägagi inimlik… Kui paarikümnele olin helistanud, helistas kõrge ülemus mulle: ta olevat eestlaste poolt kuulnud, et proua Vesterinen muudkui telefoneerib mööda linna ja ajab rahvast kokku… küsis, kas ma kavatsen matustel kõnet pidada. Vastasin: ei, kavatsen vaid lugeda ühe eesti luuletaja Koidula laulu… «Ärge üldse kõnelge, laulge lauluraamatust ja lugege piiblist.» Nii lubasin ja nii sündis… 50 inimest oli kokku tulnud… Lugesin Uuest Testamendist Luuka evangeeliumist 22.23 alates kuni 23.53… Matusetalitusele mõjus see põrutavamalt kui oleksid mõjunud igasugused kõned… See on Kristuse ristilöömise lugu, aga see sobib kogu eesti rahva kohta…»

Eestluse hoidja lõpuni

1956 aga juhtus, et kodumaa poolelt alustati kontaktide otsimist väliseestlastega. See esimene aktsioon võeti ette Leeni Vesterineni ja Eeva Niinivaara küllakutsumisega. Naised võtsid selle kutse vastu ja nad sõidutati ka Tartusse. Ülikooli-esisele platsile oli kogunenud tohutu rahvahulk neid tervitama. Leenil tõusnud sellisest vastuvõtust pisarad silma. Rootsi pagulaseestlased mõistsid selle esimese kultuurisidemete sõlmimise hukka, pidades seda okupatsioonivõimu tunnustamiseks. Leeni aga õigustas oma reisi: «Ka tsaariajal elas eesti rahvas võõra võimu all. Soome rahvas oli vabam ja aitas juba tollal kaasa nii rahvuslikule kui ka kultuurilisele ärkamisele meie kodumaal. Peame olukorda võtma ka nüüd sellisena.»

Vesterinenidel oli Urheilukatul suur maja avara saaliga, kus nad tihti korraldasid vastuvõtte ja salongiõhtuid. Need olid ikka hästi korraldatud ja Leeni esines väärika ja tasakaaluka perenaisena. Seal kogunesid Soome kultuuritegelased, kuid viibisid ka Liina Reiman, Aino Kallas, Erika Nivanka, Helmi Mäelo, Ida Grünthal jt eestlased. 

Leeni ja Emil Vesterinen

FOTO: Fotis

1968 suri raskest haigusest murtuna Emil Vesterinen, kes oli elulõpul olnud Soome ülemmetsahoidja. Leeni ise varises manalasse 8. detsembril 1972. Mall Jürma kirjutas: «Jaa – Leenit ei ole enam, seda sädelevat ja pulbitsevat inimest, kes oli suur idealist. Leeni armastas Soomet ja Eestit võrdselt, armastas iga eestlast, kes teda külastas, oli ülimalt soe ja avar isiksus.» Helmi Mäelo meenutas, kuidas Leeni oli oma nooruse tunded jaotanud: Juhannes – hell armastus, Mait Metsanurk – aseaine, Tammsaare – austav kiindumus ja Emil – eluseltsiline.

Kasutatud:

  • Mäelo, Helmi. Sammud edasi, Lund 1975
  • Ploompuu-Vesterinen, Leeni. Laane Leeni ja Oru Anton. – Mälestusi A. H. Tammsaarest. Koostaja Eerik Teder. Eesti Raamat 1978.
  • Mäkinen, Emilie. Esimesed sammud hõimutöös. Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 18 juuli 1969
Tagasi üles