/nginx/o/2018/01/28/7523673t1hb837.jpg)
Kas see on klassikaline deja vu, millest kirjutan või mitte, otsustage ise. Otseselt mitte «nii on juba kord olnud», vaid justkui hoiatus-õpetus, et kui ma asja ohjes ei hoia, siis nii juhtub. Õpetamisega see seotud ongi. Meile kirjutab taas püsikirjasaatja Franz K.
On 90ndate lõpuaastad ja mina olen töötanud ühes firmas paar aastat. Töö on põnev, huvitav ja pingeline – palju iseseisvat tööd, iga päev sisuliselt hüppan pea ees tundmatus kohas vette, aga on õnnestunud ellu jääda. Saan hakkama, aga abiväge on vaja, sest firma kasvab ja ma ei suuda enam kõike ära teha. Ning saangi endale õpilase, ehk siis firma leiab uue töötaja. Õpetan teda kontoris ja mitte töölaudade taga, vaid nö kohvinurgas või puhkenurgas või ärijutunurgas – kuidas keegi kutsuda tahab –, kus oli väike klaasplaadiga laud ja pehmed sohvad.
Kataloogid on ees, enda tehtud märkused-eskiisid ka, proovin seletada hästi rahulikult ja ajan näpuga oma ajus järge, et kõik saaks kenasti samm-sammult nullist alates räägitud, et miskit ei jääks kuulajale mõistmatuks. Kuklas kõlavad ka ühe TTÜ õppejõu õpetussõnad: enamus inimesi, ehkki nad teha oskavad, ei oska seletada seda, kuidas nad teevad; vähe sellest – paljud suudavad isegi lihtsa asja keeruliseks seletada; aga tegijad on need, kes suudavad keerulised asjad lihtsalt lahti seletada. Kui te alustate õpetamist võõrale inimesele, kelle vaimseid võimeid ja teadmiste taset te ei tea, siis tuleb alustada rahulikult nullist ja siis jooksvalt õpetatava reaktsioone – kas saab aru või mitte – jälgides taktikat muuta, kas siis tempot kiiremaks või siis aeglasemaks; kui läheb järg käest ära, st tekib ummik oma teadmiste edasiandmises, siis tuleb maha rahuneda, minna algusesse tagasi ja alustada nullist uuesti. Eesmärk on ju üks: kuulajale asi selgeks teha ja kui te olete hea õpetaja-seletaja, siis suudate seda teha ka vanaemale või lasteaialapsele, st igaühele.
«Mis sa mõtled, et ma olen loll või?»
Muidugi tahtsin olla tegija! Pärast ühte järjekordset seletamist, mil minu silmad olid pikalt olnud laual olevatel joonistel, kus ma oma jutu ilmestamiseks viitasin-näitasin joonistele – no, et kõik oleks ikka õpetatud nii nagu targad mehed TTÜ-s mulle õpetasid, tõstsin ma silmad ja... vaatasin nendesse sügavatesse tumedatesse silmadesse, mis olid mind pikalt jälginud, aga suu oli vaikinud, ja ma nägin seal mingit sähvatust. Olgu veel öeldud, et minu õpilane oli noor naine, alla kahekümne vana, silmadest juba rääkisin, aga peaks ka mainima suvist aega ja seda, et see seelik kohe mitte põlvedeni ei ulatunud – kohe üldsegi mitte. Ja siis ta peale piinlikult pikka silma vaatamist suhteliselt nipsakalt, enesekindlalt, aga rahulikult ütles: «Mis sa mõtled, et ma olen loll või?»
Milline fopaa! Kui piinlik! Kogu minu õpetustaktika kukkus kolinal kokku, sest kui õpetatav ennast lollina tunneb või peab seda vajalikuks väljendada-küsida – vihjates minu ilmselgele ülepingutamisele, siis ma olen olnud kehv õpetaja. Ja kas tõesti ma rääkisin nii nagu peaks teda maalt ja hobusega ning lühikese seelikuga rumalaks tõmmuks brünetiks?!
Ma ei mäleta, kuidas see olukord edasi lahenes, aga ega me riidu läinud ja need pisikesed emotsionaalsed solvumised elasime mõlemad kiirelt sealsamas üle ja saame tänase päevani hästi läbi. Kord aastas kokku saades meenutame ka seda meie intrigeerivat tutvumisepisoodi, mis oli ikka jube naljakas ja piinlik. Ja juba see, kui piinlik see oli, ajab juba naerma.
Aga täna? Näost näkku juhendamist tuleb ette väga harva, ikka rohkem suuliselt telefoni teel. Ja rohkem tuleb suhelda endavanuste meestega, kui siis äkki avastan-ehmatan, et olen pikalt juba rääkinud, teisel pool on vaikus (eeldan, et kuuleb ikka minu juttu) ja mind kuulab naine! Ma ei pruugi teada midagi temast peale tema hääle, kuid aju produtseerib kerges paanikas juba ette olukorra, mil pärast pikka vaikust kuulen jälle: «Mis sa mõtled, et olen loll või?» Nii pole siiski läinud, on vaid kartus-erutus, et deja vu võib tulla...
Seelik rumalaks ei tee
Või hoopis ootan seda või midagi sellist? Sest see oli üks märgiline pisike sündmus minu elus, kus lühikese kontsentreeritud (nagu seelikki...) ajahetke vältel said paljud asjad järsku selgemaks, mis puudutavad teiste inimeste õpetamist, suhtumist naistesse ning nende mõistmist ja ka ihuvormide kaetuse/paljastuse teemat. Ses mõttes, et tark naine pikas kleidis võib igal hetkel panna selga miniseeliku ning ta ei muutu ju sellest lollimaks; aga «rumal naine minis» ei muutu kohe targaks, kui kleidile rohkem riiet kulutab. Hetkega ei muutu, aga see ei tähenda, et üldse ei võiks rumalust endast «välja ajada». «Niipea, kui endale suudame tunnistada seda, kui lollid oleme, siis kohe on ka võimalik selle raske olukorra parandamisega tegelema hakata,» on keegi tark kunagi öelnud.
Meenutab kuidagi seda joodikulugu, kus purjus mees ütleb teda mõnitavale kodanikule: «Vaata, mina võin homme kaineks saada, aga sina oled loll edasi.»
Aga see on juba vist kirjutaja deja vu: tahad oma arust midagi öelda, «paned peenikese pirni», aga siis tundub, et see – ja üleüldse kõik – on ammu juba ära öeldud. Nojah, kui nüüd kiuslikult elusse ja inimeseks olemisse suhtuda, siis iga inimese elu on ka ju üks deja vu..., kordunud juba ei tea kui palju kordi ja kui palju aastatuhandeid, aga ikka võetakse ette (loe: elatakse) suure rõõmuga ja optimismiga juskui oleks esimene kord..., justkui poleks midagi sellist enne kunagi olnud.
Või oli see kõik puhtakujuline ahistamine? Aga kes keda ahistas, kas mina teda oma õpetamisstiiliga, millest võis mulje jääda, et teda ilmselgelt rumalaks pean ja seda ka «laial lõual» väljendan või hoopis tema, kes oma paljastusega mu töövõimet tugevalt pärssis?