Olen tähele pannud, et üksindust kardavad tihti need, kes pole veel tõeliselt üksindust kogenud. Kui sa oled leidnud endas seda rõõmu ja oskust üksindust kogeda, ei karda sa seda enam, vaid vastupidi, polaarsused muutuvad, sa hakkad nautima seda, et kogu see ruum, kogu see olemine on antud sulle, ainult võta ja kasuta. Üksindusest kirjutab meile lugeja Maili.
Muidugi me kõik toimime kaastoimimises ja kaasloomises, aga kui palju oleme me oma elusid kaotanud seetõttu, et oleme visanud iseennast kuskile kõrvale varupingile istuma ja mänginud mängu nimega elu kellegi teise eest? Tõmmelnud, jooksnud ja rahmeldanud selle eest, et see teine, olgugi meie kallis inimene või kallid inimesed, saaks selle rõõmu, naerumuige või silmasära. Ma ei eita, et seda peaks ka tegema, aga alles siis, kui tunned ennast ise tasakaalus olevat.
Mis tavaliselt juhtub, kui enda olengukaev jääb täitmata? Tekivad riiud? «Kas sa siis ei näe, et mul endalgi pole aega ja sa tuled ja nõuad minult asju? Tuled ja nõuad minult midagi, mida ma isegi endale pakkuda ei saa?» Või siis vaiksemad vaikivad maha, teevad ära, suruvad ennast alla ja tihti on sõltuvusliku käitumisega alkoholi, tubaka või söömise suhtes.
Milleks? Kuhu jääb see mina? Millal me unustasime iseenda? Me ei unustanud iseennast, vaid vastupidi, me hakkasime ennast kartma.
Püüa veeta omaette terve nädal ilma kellegagi suhtlemata. Raske. Alguses pead võitu saama enda mõtetest. Sa oled harjunud suhtlema, tegelema, tõmblema, pool nädalast vähemalt kulub muretsemiseks, et teised ei saa hakkama, et peab tõttama appi, et kuidas ometi nad ilma minuta üldse hakkama saavad? Ego tõstab pead. Aga usu või mitte, me toimime.
Kui võtad ka endale 2-3-4 nädalat omaette, toimivad ka teised inimesed sinust eraldi. Nad saavad aru, et sind hetkel ei ole ja nad peavad ise oma pea tõstma ja kaela pingutama, et ise hakkama saada. Ja mõnele on see kaelapingutus, siis kui kõik on ette-taha ära tehtud, väga valulik.
Me tahame suhelda, me peame suhtlema, sest nii vahetame kogemusi, nii räägime edasi elutarkusi, nii hoiame ära olukordi, mis ei peaks enam tekkima, sest meie oleme seda näinud, tundnud või kogenud. Lisaks, kes suudab rääkimata istuda nädal, kaks või koguni kolm – suhtlus peab muutuma siseseks. Iseendaga suhtlemiseks. Siis, kui saabub iseendaga suhtlemine, toimub alles iseendavaatlus.
Kõigepealt kaovad need mõtted, mis jooksevad nagu hamstrirattas ja mis tegelikult on igapäevaeluvajaduste täitmiseks koormavad. Enese mustade mõtete nägemine on tee valgustunneli poole. Peale mustust saab tulla ainult valgus või siis veel mustemad mõtted. Valikuid on kaks või rohkem. Valikud on enesetundes. Kuidas ennast häälestame. Kui oled iseendaga, milliseid mõtteid sa valid? Kas tahad olla paar nädalat teki sisse keritult ja mõelda, et nüüd ongi kõik ja lõpp, või hakkad loovalt kohe korraldama oma mõtteid, et selle, mis ei toimi, kõplad välja, just nagu aiatööd tehes umbrohuga?
Kõik, kellel on elus olnud rasked ajad, teavad seda vabastavat tunnet, mis tuleb nende südamesse, kui nad on justkui pääsenud, on taas omaette, on taas üksinduses. On oma algses elemendis, kus keegi neid ei sega. See on kui hingeõnnistus. «Jess, mina taas siin! Ja täiesti üksinda!» Sest tühjusest saabki sündida taas loomine. Tühjus annab ruumi uuele loomingule. Enne peabki tekkima vaba ruum, vanast peab eralduma, et taaskord saaks luua midagi, mis pakuks rohkem hingele, kehale ja meelele kui vana, millest kümne küünega kinni hoiti. Olgu see siis suhe, mõttemuster, tundevibratsioon, elukoht, töökoht vms.
Üksinduses jõuame iseendaga taas üksolemisse. Hingamine taastub, sest rahu saab siseneda südamesse. See, kuidas me rahuni jõuame ja kui kaua aega meil oma mõtete ja tunnete moondumisega aega läheb, on individuaalne. Oleneb, kui kiiresti oleme me valmis lahti laskma sellest, mis meid enam ei teeni ja mitte mingil osal positiivselt ei täida. Vaja on positiivsust ja elujaatust, et saaksime tunda ennast taas elavana. Pooleldi zombidena siin ühiskonnas liikudes toodame me ka ühismustritesse, ühisloomingusse väsimust, kurnatust ja karjena appihüüet.