Lugeja kirjutab: kui inimene on tühi nagu kott, ei ole tal ka teistele midagi anda

FOTO: Panther Media/Scanpix

Nägin unes, kuidas minu käest küsiti, kas selle tehtud töö eest tahan ma tingimata saada oma palga rahas. Kas raha on minu jaoks väärtus? Unenäos selgitati, et mul on võimalik palka välja võtta ka muudes vääringutes: heas tervises, kõrgenenud enesearmastuses, loovuse suurenemises jne. Ma jäin korra mõttesse ja unenägu lõppes, kirjutab Sõbrannale lugeja.

See tõi minuni küsimuse, millised on need väärtused, mille nimel iga päev pingutame või jookseme me nagu orav rattas raha ümber, arvates, et see ongi suurim väärtus, mida praegune ühiskond meile suudab pakkuda? Raha on vajalik, aga mingil esmatasandil. Oma kodus pehmete linade vahel ärgata, teleka saatel kohvi lürpida ja võileiba näksata ning pärast seda kuuma duši all käia ja tööle sättida meeldib meile kõigile. Aga me oleme kippunud unustama, et ka see on rikkus. Et ka see on tänutunne.

Paljud meist on pangaorjad. Kui pank annab ja pakub, siis võtame. Elu läheb ju paremaks, miks mitte. Saame endale rohkem lubada: paremad riided, suusareisi Šveitsi. Kellele ei meeldiks paremini elada? Aga see parem elu baseerub ümber väärtuse – raha.

Kui sinu juurde kõnniks juhuslik möödakäija ja küsiks, mida sa väärtustad kõige enam oma elus, siis mida vastaksid? Suurem osa inimestest vastaks, et pere, (lapse)lapsed ja tervis. Aga kui palju me iga päev nende väärtustega tegeleme? Kas meie peresuhted on korras? Kas armastame/kallistame oma meest/naist esimese asjana hommikul voodist ärgates? Kas mängime lastega iga päev mõne mängu või aitame neil õppida? Või helistame neile hoopis möödaminnes ja ütleme, et pihvid on külmikus ja eilne kartulipuder vajab soojendamist, tulen täna hiljem. Aga tervis!? Tervis on see, mis raske töökoorma ja vaimse pinge all kannatab.

Kõik ei ole nii, nagu peaks, aga me üritame ja üritame. Kuni ühe hetkeni, mil hing hakkab kisendama, sest me ei näe enam ennast. Kus on minu aeg? Kas me juhuslikule möödakäijale märkisime, et ka omakeskis veedetud aeg on rikkus ja kui vähe me seda enda jaoks võtame. Teiste nimel tõmblemine ei too täit rahulolu, vaid see tõmbab tühjaks. Ja kui inimene on tühi nagu kott, ei ole tal ka teistele kahjuks midagi anda. Imetlen neid lapsevanemaid, kes on leidnud endale mõne hobi, mis aitab neil ennast vaimselt ja ka füüsiliselt laadida. Muust keskkonnast eemal, teiste inimeste keskel.

Aga mida teeme lastega, kes aina enam ja enam põevad depressiooni ja sellest ei ole enam võimalik mööda vaadata? Ärevushäired ja madaldunud meeleolu aina kasvab. Depressioon ei ole haigus, mis iseenesest kaob. See on organismi häire mitte toota vajalikul kogusel rõõmu, positiivust, elujaatavat käitumist. See on üks must ja lõputu auk.

Mis on sinu väärtused ja millised väärtusi soovid sa oma võsukestele edasi anda? Iga inimene, kes armastab lapsi, kipub oma elu vahepeal tagaplaanile jätma peaasi, et lastel oleks tore ja hea. Ka see on võluv ja kaastundlik väärtus hoolitseda ja kasvatada teist inimest nii, et temast kunagi kasvaks täisväärtuslik inimene nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt.

Ärge karte oma väärtusi kirja panna. Pange need kirja ja mõelge kümne palli süsteemis, kui palju aega ja energiat te tegelikult sellele väärtusele annate. Ja kui panus on 1–2 palli, siis teadke, et see väärtus vajab tugevdamist. Väärtused on kui meie elu vaalad, mille saatel me ujume. Kui midagi on vaja muuta, tuleks muutust alustada kohe samm-sammult, kasvõi tibusammult, aga teadlikult otsusele jõudes, et vanamoodi enam jätkata ei saa.

Tagasi üles