/nginx/o/2018/01/12/7479545t1h5f8a.jpg)
Viljandi köökides tegutseb pottide ja pannide kolinal Rootsist pärit kokk Elias Melin, kes aitab inimesed välja juhul, kui neil on lemmiktoidukohtade menüüd juba pähe kulunud.
Kui kokk tuleb koju kulpi keerutama
/nginx/o/2017/09/22/7125107t1h6f90.jpg)
13. jaanuar 2018, 09:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mööda laia ilma rännates kogemustepagasit täiendanud kokk soovib oma sõnul pakkuda võimalust teistmoodi toiduelamusteks koduses miljöös. Siit hakkas idanema ka mõte kutsuda inimesi oma kodukööki maitseid nautima või siis sõita hoopis ise neile külla kokkama. Niisamuti andsid kogunenud kogemused julguse idee teoks teha.
«Idee kasvas välja tänu varasematele kogemustele ning sõpradele, kes tulevad mulle külla sööma,» rääkis Melin. «Kunagi tegin koostööd köögimööbli ettevõttega Noblessa ning meil oli selline diil, et kui köök sai valmis, kutsuti kokk sinna perre süüa tegema. Mina olin see kokk ja mulle mõte meeldis. Ühtlasi märkasin, et mind inspireerib olukord, kus suhtlen inimestega, kellele toitu valmistan. Olen avatud uutele kogemustele ega karda uusi maitseid proovida.»
Viljandi ürgne kutse
Ligi kümme aastat tagasi kodumaalt Rootsist siia kolinud Elias Melinit meelitas Eestisse soov teadmisi täiendada. «2004. aastal kutsusin endise naise Rootsi Linköpingisse elama: tema õppis tantsu ja mina ülikoolis õpetajaks. Umbes aasta hiljem tulin Erasmuse kaudu Eestisse õppima,» rääkis ta.
Esialgu seadsid noored end sisse Tartus. «Kohanesin eluga Eestis üsna kiiresti. Kool oli ainult kaks korda nädalas ning sain hakata õpingute kõrvalt tööl käima. Lisaks leidsin endale saalihokiklubi ning varsti sündis meie perre esimene laps,» jutustas Elias Melin.
Tänu tolleaegse kaasa õpingutele asus pere aasta pärast Viljandisse, mõeldes, et nad veedavad siin paar aastat ning kolivad seejärel Tartusse tagasi. «Viljandi kutsus meid kummalisel kombel aga tagasi: mulle pakuti tööd ja lastele lasteaiakohti, meil oli tore üürikorter ning sõbrad.»
Nüüdsest on rootslane Viljandis elanud juba kaheksa aastat. «Mulle meeldib Viljandis. Tunnen, et olen siin kodus,» tõdes ta.
Tuttav nägu eri köökides
2002. aastal Rootsis õppides kokakutse omandanud ja välismaa restoranides töötades maitsemeelt arendanud Elias Melin on kulpi keerutanud Rohelise Maja, Aida ja Fellini kohviku köögis. «Kui Fellin avati, olin seal esimene kokk. Lisaks olen aidanud Grand Hotelli uue menüüga ning olen teinud eriprojekte üheskoos sõpradega Oiu sadama restoranis Ruup,» rääkis ta.
/nginx/o/2018/01/12/7479509t1h9637.jpg)
Restorani Ruup eestvedaja Anmar Pihlak (pildil) iseloomustas aeg-ajalt tema söögikohas tegutsevat kokka kui kunstnikuhingega loovat inimest. «Minu mäletamist mööda uudistas ta Oiul ringi ja nii me trehvasimegi,» meenutas Pihlak nende kohtumist. «Kõige ehedam mälestus on meie esimesest koostööprojektist, kui ta üheskoos Rootsi ja Eesti kolleegidega tegi Rootsi roogasid.»
Koka sõnul eelistavad viljandlased teda endale koju kutsuda, kuid alatihti valmistab ta ka ise sõpradele rõõmu neid oma kodus kostitades. «Minu juurde tulevad lähemad sõbrad tihti sööma, kuid minu soov on leida koht, kuhu saab kutsuda väiksema seltskonna, korraldada privaatseid õhtusööke ja köögikoolitusi,» rääkis ta.
Põdrast sai maitsev kits
Elias Melin tõdes, et tema töös tuleb alatihti ette toredaid või ka kentsakaid seiku. «Alles hiljuti käisin sõbra juubelil suuremale seltskonnale süüa tegemas. Lubati, et perenaine toob põdraliha. Hommikul kotte lahti pakkides leidsin sisefilee ja kintsu – liha nagu liha ikka. Pruunistasin selle ja viskasin ahju küpsema. Järgmisel hetkel pidin seisma 40 inimese ees ja rääkima, mida nad kohe sööma hakkavad,» jutustas ta. Alles siis täpsustas perenaine, et lubatud põdra asemel küpses ahjus metskits. «Korraks oli saalis vaikus, siis aga hüüatasin, et olgu siis nii, täna sööme hoopiski kitseliha!»
Seejärel meenutas kokk, et jahimees, tänu kellele oli liha peolauale jõudnud, tuli hiljem teda kööki maitsva kõhutäie eest kiitma. «Sellistel hetkedel tunned, et teed õiget asja,» tõdes ta.
Melin on veendunud, et koduse kokkamise järele on Viljandis ja miks mitte ka väljaspool nõudlus täiesti olemas, sest inimesed tahavad mitmesuguseid sündmusi tähistada toidulaua taga. «Kodutoitlustus on loodud, mõeldes neile, kes soovivad kogeda midagi uut ja personaalset: neile, kes vajavad vaheldust olemasolevatele kohvikutele ja restoranidele,» rääkis ta.
Koka koju tellimine võib tema sõnul tunduda luksusena, aga sel moel valminud õhtusöök ei pruugi maksta rohkem kui einestamine restoranis. Täpseid summasid siinkohal mainida siiski ei saa, sest tasu lepitakse kokku läbirääkimistel: kõik oleneb külaliste arvust, toorainest ja soovidest.