Naise lugu: keskeakriisis mees vahetas pere spordi vastu

FOTO: Vida Press

«Olen nüüdseks üle 20 aasta abielus olnud ja ise arvasin, et õnnelikult. Suvel teatas korraga mees, et tal on armastus otsas ja ta ei näe me suhtes enam perspektiivi. Tal on tunne, et olen tema ja ta spordi vahele astunud. Sport on tema elu!» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kusjuures ma ei suuda kuidagi seda seletada, kuidas ta korraga sellisele äratundmisele jõudis, et ma tema trennitegemisega rahul ei ole. Ma pole kunagi midagi sellist väitnud! Tegelikult olen kogu aeg sportimist igati toetanud. Treeningutel-võistlustel teda saatnud, varustuse eest hoolitsenud. Kogu meie pere elu keerleb siin spordi ümber. Töö juures ta karjäär ei edene nii nagu ta tahaks ja sedasi otsib ta eneseteostust nüüd spordis.

Lapsepõlves mu mees eriti sporti ei teinud, oli pigem ebasportlik. Umbes 8 aastat tagasi hakkas ta jooksma, 2,5 aastat tagasi avastas enda jaoks triatloni. Kogu ta elu pöörleb nüüd ainult treeningute ja võistluste ümber. Tööl käiakse kahe treeningu vahel. Puhkus = treeninglaager. Ma pole kunagi kurtnud, kuna sport on ka mind huvitanud, kuigi mitte nii aktiivselt. Teen sporti rohkem enda jaoks ja ma võistlema ei kipu.

Sel suvel tegi mu mees kaasa pika ja raske rattatuuri ning sellest hetkest muutus kõik. Tundsin, kui muutunud ta peale tagasitulekut oli, kuid mingit selgitust ta tookord ei andnud. Kõik on tavaline, oli selgitus. Kuu hiljem sai meie noorim tütar kooliga valmis ja nädal pärast koolilõpupidu tuli lahkumineku jutt...

Selline tunne on, et mees ootas selle hetke ära ja siis olin ma tema jaoks oma ülesande (laste kasvatamise) meie peres täitnud. Seega pole mind enam vaja. Korraga oli selline ärakasutatud tunne. Ta räägib endast nüüd kui ambitsioonikast sportlasest ja korraga on tal tunne, et ma ei toetavat teda piisavalt ja ei mõistvat tema sihte.

Olin nagu kuu pealt kukkunud, sama reaktsioon on lastel ja tuttavatel. Sellist kannapööret poleks keegi osanud oodata. Ta kolis kodunt välja.

Eks oma rolli mängib siin ka üks noor neiu, kellega ta omal rattatuuril suvel tutvus ning kes samuti fanaatiliselt sporti teeb. Sellest tuurist saati on nad tihedas kontaktis olnud, ta on igat mu mehe sammu saatnud ja toetanud. Hetkel on nad ka juba koos. Ametlikult sellest aga vaikitakse.

Mehele ei meeldi, et temas nähakse keskeakriisis meest, kes päevapealt vahetas oma naise tunduvalt noorema vastu välja ja seda peale mõnenädalast tutvust.

Hetkel on mu mehel suur vajadus rääkida ning selgitada möödanikku. Teda kuulates jääb tunne, nagu me elus poleks midagi ilusat olnud. Ta on täis kibestumusi ja pettumusi. Ta on kogu aeg õnnetu olnud.

Need süüdistused tunduvad nii absurdsed. Ta korrutab, et näeb ainsat väljapääsu lahutuses ja küll on tore üksi elada. Äkki ta ei sobigi partnerlusse? Jääbki üksi. Ning samas kirjutab jälle, et praegu on just see õige hetk veel midagi parandada ja annab nagu lootust.

Minu lootusega mängimine on tõeliselt laastav. Olen sügaval kriisis, ei maga korralikult ja söögiisu ka pole. Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Kõik teeb kohutavalt haiget. Temaga suhtlemine võtab kogu jõu, muuks ei jätku energiat. Ühelt poolt tahaks lõpuks temast rahu, et saaks hakata mõtlema sellele, kuidas edasi. Samas aga see lootuskübeke... Siis jälle teadmine, et tal on ka veel keegi teine olemas.

Ma lihtsalt ei tea, mida teha. Kuidas tulla august välja ja suuta edasi tulevikule mõelda?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«See on tõesti keerukas seis. Raske olukord toob kaasa kriisi, ja see, mida teie kirjeldate, ongi kriisi nägu. Heitlikkus, kõikumine lootuse ja lootusetuse vahel on väga väsitav, võtab teie vähesegi allesjäänud energia. Kui teil on võimalik kasvõi lühikesekski ajaks elada hoiakuga, et tegutsete mõnda aega vaid päeva kaupa, kaugemale mõtlemata, siis tehke nii. On ju nõnda, et ühtki elutähtsat otsust ei tohiks teha ülejala, läbi mõtlemata.

20 aastat kooselu on väga väärtuslik pagas, seda ei tohiks niisama üle parda visata. Praeguses olukorras on emotsioonid väga üleval ja väga haigettegevad, ja selles seisus on peaaegu võimatu mõelda nii, et tundepoolt toetaks ka ratsionaalne mõtlemine. Alles siis, kui emotsionaalne temperatuur on alanenud, saavad mõistus ja emotsioonid koostööd teha, mis võiks tagada tasakaaluka otsuse ja mõistliku tulevikuplaani. 

Kui suhetes on segased ning rasked ajad, on küsimus ikka sama: kui palju on kumbki pool nõus panustama, suhte taastamiseks pingutusi tegema? Kui üks partneritest tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks, ja selgeks teha (ehk jõudu kasutades) siin enamasti midagi teha ei anna. Teie mees tundub kirjelduse järgi pigem segaduses ja heitlik kui otsusekindel. Seega oleks hädavajalik rääkida, et saada selgust, ja seda on vaja teil mõlemal. 

Kahjuks on nii, et tihti ei pea me tarvilikuks mõelda oma suhetele, vähemalt seni, kuni need enam-vähem toimivad. Suhetes olles on oluline pidevalt kaardistada üldist seisu, hoida suhet fookuses. Ükski suhe ei toimi niisama, suhe on elav organism, mille eest tuleb hoolt kanda. Ent väga tihti on kriis ka hea (ja on normaalne, et kriisi sees olles ei ole võimalik nii mõelda), sest see on uue arengu lähtepunkt. 

Ehk on just nüüd, kui suhe on kriisis, võimalik teil kahel asjad klaariks rääkida, teha uued kokkulepped, selgitada teineteisele oma vajadusi ja soove, tasakaalustada oma suhet nii, et kumbki oleks rahul. Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, partnerite käitumine on vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda ka seda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani. 

Parim viis oma suhtes selgusele jõudmiseks on oma tunnetest ja mõtetest teisele rääkida, näidates talle valmidust ka tema omi kuulata ja mõista. See ei pruugi olla nii lihtne. Kuid katsetama ikka peaks. Hädavajalik on ka mõelda, mida te küpse inimesena üldse elult ja suhetelt tahate. Lapsed on pesast väljas. Nn tühja pesa sündroomi ei teki, kui vanemlike suhete kõrval on alles jäänud ka mehe ja naise suhe, ja taas kahekesi olles võiks ka terendada võimalus, et see on nii mõneski mõttes ka uus algus – miks mitte? 

Vajalik on mõelda, milline on elu, mida teie soovite elada. Kas mees, kellega olete seni koos olnud, saab teile ka tulevikus pakkuda kõike seda, mida lähisuhtelt ootate? Milline võiks olla teie areng selle mehe kõrval? Suhte areng? Millised on suurimad hirmud? Mis võiks olla kõige toredam? Vastused neile küsimustele ei pruugi olla kohe olemas, andke endale aega, kui vastused teie sees tahavad veel küpseda.

Rasketest ja valutavatest asjadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust. Kõige parem on püüda mehega vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin teile nii mõtlemiseks kui rääkimiseks-kuulamiseks kannatlikkust ja jõudu.»

Loe ka neid

Tagasi üles