Personaaltreener annab nõu: edukas kaalulangetamine on kui õnnelik abielu

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kaalu langetamine ja normaalkaalu hoidmine kogu elu jooksul eeldab lisaks toitumise korrigeerimisele ka seda, et leiad oma kehaga ühise keele. Kui sinu keha on stressis ja õnnetu, ei tule sellest midagi välja. Vähemalt mitte kogu eluks, kirjutab keskkonna Fitlap.ee looja, personaaltreener ja toitumisnõustaja Heikki Mägi.

Sa vajad, et sinu keha teeks sinuga maksimaalselt koostööd. Võrdlen edukat ja eluaegset kehakaalu langust õnneliku abieluga. Abielus on kaks poolt, kes peavad olema ühel lainel ja päeva lõpuks olema suutelised üksteisel käest kinni võtma, silma vaatama ja südamest naeratama.

See võib tunduda sulle ehk natuke liiga sügavamõttelise ning filosoofilisena, ent ma ei oska seda kuidagi teistmoodi kirjeldada. Kõik peab suures plaanis klappima.

Programmeeri oma keha ümber

Et seda saavutada, pead sa oma keha ümber programmeerima. Ja see võtab natuke aega. Pole ju loogiline, et kui oled kogu oma teadliku elu söönud sõna otseses mõttes «jama», siis pärast nädalast tervislikkuseperioodi on sinu keha sellega ka kohe harjunud. Sama on ka kogustega. Kui oled enne söönud meeletuid portse, siis nüüd koguste vähenemisel annab sinu keha sellest sulle kohe märku.

Ja siin ei ole midagi pistmist sellega, et sinu toitumiskavas ettenähtud toidu hulk on liiga väike. Sa oled lihtsalt harjunud rohkemaga. Süües kasvab isu. Ja see muutub väga ruttu uueks standardiks.

Seepärast on normaalne, et mõnikord võid sa alustades nädala-kahe jooksul tunda ennast natuke harjumatult. Kuigi normaalsete toiduportsudega harjub sinu keha ehk paari nädala jooksul, siis uuenenud kehakaaluga harjumine võib võtta märgatavalt rohkem.

Jätkates kaalu langetamise ja abielu seostega (luban, et viimast korda), siis ka abiellu ei tormata ju pärast esmakohtingut. Väike «nurkade lihvimine» on igal juhul vajalik.

Keha harjus kümne miinuskilogrammiga

Toon sulle näite minu enda elust. Olen enamus oma täiskasvanueast kaalunud 103-105 kilogrammi. Keha oli sellega nii harjunud ja kehakaalu kõikumine minimaalne. Pluss-miinus 1-2 kg. Vaatamata kõigele, mida ma tegin, alla 100 kilogrammi kehakaaluseier ei liikunud. Aga siis võtsin Fitlapi kava ette (loomulikult jälgin ka mina ise Fitlappi), korrigeerisin oma toiduportsude suurust ning toiduainete omavahelisi suhteid. Viis kuud hiljem kaalusin 92-93 kg ja sisuliselt ei ole see enam kahe aasta jooksul muutunud. Mul on edukalt õnnestunud oma keha ümber programmeerida. Langetasin 10 kilo ja nüüd on see keha jaoks normaalkaal ja ta ei proovigi seda igal võimalikult hetkel tõsta. Piisas ainult korra käsile võtta.

Mul kulus selleks kuskil pool aastat. See võib juhtuda sinuga paari kuuga või ka aastaga. Sa tunned selle hetke ära. Sul ei ole enam isusid. Kui söögikord on läbi, tunned sa ennast hästi ja sa ei vaja juurde.

Ära arvagi, et keha sellesse hästi suhtub. Alguses käitub ta nagu väike laps – ta protesteerib ning trambib jalgu. Aga kui oled piisavalt järjekindel, teed õigeid toiduvalikuid, muutub see ka sinu jaoks sarnaselt.

Isud kaovad

Üheks proovikiviks võid kasutada minu vastavastatud testi. Nimelt olin laupäeva hommikul varakult ühes lähedalasuvas tanklas. Järjekord oli pikk ja mul oli aega inimesi jälgida. Nägin, kuidas nii mitmelgi inimesel liikus üks hot dog teise järel kõhtu. Tundsin, et mul ei ole mitte mingisugust isu nende hot dogide järele. Absoluutselt mittemingisugust. Kuidagi imelik öelda, aga leidsin ennast isegi mõttelt, et mul on nendest inimestest kahju. Miks nad küll seda endaga teevad…

Ja see ongi see äratundmise hetk – sa näed ahvatlusi, aga sa ei kergita selle peale kulmugi.

Tagasi üles