Filmiarvustus: «Hinga». Sa nutad, kui seda filmi ei näe (2)

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Traagiline lugu ennastohverdavast armastusest ja raskest haigusest ... esmahetkel kõlab kurjakuulutavalt. Saali sisenedes olin eelhäälestuselt pigem skeptiline kui avali hingega ja valmis lubama filmil end raputada. Mõistan, et kurbi lugusid on vaja. Osal on lihtsalt sisemine surve pimedas saalis pillimas käia, teised seevastu salamõnulevad, kui kedagi ekraanil hakitakse. Igaühel oma. «Hinga» on erakordne elamus, kuid meelelahutust siin paraku pole. Ja ongi hea.

See film peidab endas palju rohkem, kui oodata oskaks! Siin on ehedust ja siirust, mis puudutaks ka kõige kalestunumat skeptikut. Ja küllaga mõtteainet mitte ainult neile, kes seisnud silmitsi ränkade katsumustega. Võimalik, et ühe avapauguna on ekraanile tulistatud aasta kõige kõvem film.

Lugu rullub lahti rahulikus tempos ja lummava kaameratööga, kuid kunstiline lihvitus ei vähenda terviku elulisust ja usutavust. Iga sekund on tunda, et «põhineb tõestisündinud lool» pole siin mingi õõnsakõlaline kujund. Film ongi päris elust destilleeritud, produtsent Jonathan Cavendish toob ekraanile oma vanemate loo. Ülesanne on ränk – kuidas kujutada oma kõige lähemate armastust ja traagikat, uppumata sentimentaalsusse? Mõnes punktis värelebki lugu noatera peal ning pigistab pisaraid rohkem, kui peaks, kuid jääb siiski ausaks.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles