Jüri Kolk: mulda ju ei sööks!

Jüri Kolk.

FOTO: Sille Annuk

Kui olin kuueteistaastane naakmann, pakkus sõbra ema, et võiksime mängida üht toredat mängu: kõigepealt kirjeldan ennast mina ja siis kirjeldab mind tema.

Raske oli enda kohta midagi öelda. Olin ju tavaline lõunaeesti nolk: õppisin nii ja naa (pigem naa), mõned ained ja teemad pakkusid huvi, käisin korvpalli mängimas ja nurga taga suitsetamas. No mis iseloomustus see on? Õnneks ei huvitanud see mu sõbra ema liialt. Ta küsis mu sünnikuupäeva ja -kellaaega ning kadus mõneks ajaks. Kui naasis, oli koostanud mulle sünnikaardi. Rääkis, et see maja on siin kojas ja see tähendab midagi umbes sama üldist nagu minu kirjeldus, mis sobis pea kõigi mu koolivendade kohta. Alles siis, kui letti löödi väide, et ma olen kindlasti pedantselt korralik, et mu tuba on alati piinlikult korras, ma ei saa teisiti elada, sest minu vasak jalg on Neitsi tähtkujus, pahvatasime sõbraga naerma. Ma olin üks räpakas jõnglane. Kui ma oleks pidanud valima kuuma rauaga kõrvetamise ja koristamise vahel, oleksin kõhklematult valinud koristamise, sest ehkki seegi oli piinav, ei jäänud sellest mingit märki.

Sõbra ema ei kohkunud, vastupidi! Ta ütles «ahaa!» umbes niimoodi, nagu öeldakse lõksust elevantsi leides. Ütles, et ju ma siis olen sündinud veerand tundi hiljem, selle ajaga jõudis mu jäse liikuda mingisse teise majja, lauta, talli või kanalasse. Ja see tähendab täie kindlusega, et olen tõesti lootusetu, parandamatu põrsas. Igatahes oli see liiga konkreetne väide, edukas astroloog ei ütle midagi verifitseeritavat. Eks asi oli selles, et mu sõbra ema ei püüdnud saada edukaks ja tüssata, tal oli vaimustuspuhang ja usk (mis peatselt kustus).

Tagasi üles