/nginx/o/2018/01/08/7469521t1he4ab.png)
Kui tavaliselt teevad inimesed lubadusi muuta oma elu tervislikumaks aastavahetusel ning alustavad suure hurraaga 1. jaanuaril, siis mina otsustasin asjaga varem pihta hakata ning püüda teadlikumalt elu tervislikumaks muuta juba pühade-eelsel ajal. Tagantjärele vaadates ei pruukinud see olla just kõige targem otsus, kuna detsembrikuu osutus ääretult pingeliseks. Võtsin endale appi aktiivsusmonitori - kas ehk saab nutivahend mind aidata?
Minuga elas paar nädalat aktiivset elu kaasa Fitbit Charge 2 - tema ülesandeks sai mõõta mu liikumist, pulssi, lugeda samme ning hommikuti üles ärata. Kõigepealt mõtlesin, et püüan lihtsalt end rohkem liigutada ning soovituslikud 10 000 sammu päevas täis saada, kuid ootamatult leidsin, et Fitbiti saan rakendada ka oma teise plaani juures - nimelt otsustasin suitsetamist vähendada.
Alustuseks lugesin läbi Allen Carri raamatu «Easyway», mis on suitsetajate mahajätmise piibel juba aastakümneid. Olles kunagi ka Allen Carr Eesti seminaril osalenud ning üsna edukalt suutnud suitsetamisest loobuda, imesin nüüdki endasse raamatust põhitõdesid - näiteks, et suitsetamine on üks suur ajupesu ja et tegelikult pole mingit reaalset põhjust, miks seda tegema peaks. Nikotiinisõltuvust on tegelikult väga lihtne murda - kui vaid su enda mõtlemine õigesti paika seatud on.
Siiski ei mõjunud raamat mulle nii hästi, kui oleksin tahtnud, ning avastasin ikka, et teatud hetkedel päevas olen närvilisem kui muidu. Siin aga tuli appi Fitbit Charge 2, mille lõõgastumisfunktsiooni hoogsalt kasutama hakkasin. Nimelt aitab monitor sul kaheks minutiks aja maha võtta - õpetab, kuidas hingata ning tõesti, kuigi see võtab vaid kaks minutit, tuli tõdeda, et see töötas väga hästi. Eksperimendi lõpus suitsetasin tõesti vähem ning nüüd ilma aktiivsusmonitorita olen jõudnud järeldusele, et pean leidma endale mõne meditatsiooniäpi, mis aitaks päeval tekkivaid pingeid mõnusamalt leevendada.
Süda jääb seisma!
Siiski ei ole aktiivsusmonitori peamine ülesanne muidugi nikotiinisõltlasi aidata, vaid lihtsalt püüda sind tervislikuma elu poole juhatada. Olen olnud aastaid Polar Loopi kasutaja, kuid nn vanakooli aktiivsusmonitorina kaotas see ammu juba minu jaoks võlu. Üks parimaid asju Fitbiti juures on vibreerimisvõimekus - hommikuti vibreeriva käepaela peale ärgata on tuhandeid kordi meeldivam kui teha seda äratuskella tüütu tirina peale. Samas magasin ühe korra ka sisse - detsembrikuine unevõlg oli kasvanud nii suureks, et ma lihtsalt ei tundnud vibratsiooni.
Lisaks uneabile ja lõõgastusele muidugi kasutasin ära kõik Fitbiti muud funktsioonid, et teada saada, kui heas vormis ma olen ning «jälitada» oma liikumisi ning jooksumarsruute. Kummalisel kombel ei kattunud väga täpselt Fitbiti logitud jooksuring Sports Trackeri omaga - kaardilt hiljem mõõtes veendusin, et jooksin tegelikult rohkem kui Fitbit seda mõõtis, kuid ei oskagi leida selgitust, miks see nii võis olla.
Kui ma aga päeval jooksmas ei käinud, ei olnud mul mingit lootust ka soovituslikke samme täis saada - mitte, et ma poleks teadnud, et mul on üsna istuv eluviis, kuid siiski oli väga üllatav näha, et päev, mille lõpuks ma olin surmväsinud, tähendas tegelikult vaid heal juhul 5000 sammu.
Põnev oli minu jaoks avastada ka, mida Fitbit minu südametervisest arvab. Või noh, kui põnevaks pidada ehmatavat teadet, et olen oma vanuse kohta oma südametervisega üsna kehval järjel. Ehmatus taandus, kui avastasin, et olin profiili luues end kogemata kümme aastat nooremaks valetanud - kui viga sai parandatud, selgus ka, et mu süda on täiesti keskmises seisukorras. Huh! See muidugi aga ei takistanud mind kaks päeva paanikas elamast, et mu süda kohe seisma jääb - vea andmetes avastasin alles põhjalikult süüvides.
Nutiseadmete võlu ja valu
Olles elu jooksul mitmeid aktiivsusmonitore ja nutikellasid testinud, saan tõdeda, et Fitbit on tõesti üks turu parimaid, seda olen kuulnud ka sõpradelt, kellest mõnede jaoks on Fitbit ainus aksessuaar, mida nad truult kannavad. Nutikellad võivad olla tavakasutaja jaoks mõttetult keerukad, Fitbit on tõesti teinud oma UI väga kasutajasõbralikuks ning võimalusi nutivahendit elu tervislikumaks arendamiseks on palju - alates unest lõpetades menüü ja kaalujälgimisega. Aktiivsusmonitorid pole ammu enam lihtsad pedomeetrid, mis sind lifti asemel treppidest käima utsitavad, vaid tõesti võib hea tahtmise korral neist tuge leida igas ettevõtmises, mis parajasti sul plaanis - näiteks nagu mind toetas suitsetamise vähendamisel Fitbiti Relax-programm.
Samas aga mõistan ka neid, kelle jaoks on nutivahend pigem omaette stressiallikaks. Ma oleksin kindlasti olnud õnnelikum, kui poleks pidanud kaks päeva infarktihirmus elama, sest: «Fitbit on mu südame pärast mures!» Muidugi on aga iga nutivahend täpselt nii tark või loll kui selle kasutaja - nii et kui ise olla hoolas ja mõistlik, saab tuge ja abi tarkadest vidinatest küll. Ning seegi kord kinnitas eksperiment mulle, et minu tervis ja heaolu algab kvaliteetsest unest (Fitbiti mõõdetud perioodil magasin vaid ühel ööl nii viisakalt, et selle eest tärnikese kirja sain) - kui see on paigas, loksub justkui imeväel paika ka kõik muu. Ja eluaegse hommikuvihkajana on värisev käepael, mis mind hommikul leebelt ärataks, minu jaoks must have.