Depressiooni on tavaks seostada pikka aega kestva masendusega ja elu mõtte kadumisega, mis kõige hullemal juhul võib viia suitsiidini. Ometi on depressioonil palju tahke – depressiooniküsimustikes on alanenud meeleolu kohta vaid mõni üksik küsimus. Palju paremini saame ennast või inimesi enda ümber aidata, kui oskame tähele panna muid tunnuseid. Peame meeles, et igaühe depressioon on erinev ning et tihti inimene ise ei oska oma muutunud olekut selle tõsise haigusega seostadagi.
Depressioonile iseloomulik omadus on maailma ja enese nägemine läbi mustade prillide. Tähele pannakse negatiivset infot või… kiputakse infot alati pigem negatiivsena tõlgendama. Kui inimene ise ka enda sellist joont ei märka, teised märkavad ometi – ja on segaduses, eriti kui varem teadsid sama tegelast optimistliku ja reipana. Kergelt võib öelda sellise inimese kohta «paadunud pessimist» või «ta ongi selline» – tegelikult võib taoline püsiv mõtteviis viidata depressioonile.
Enda juures märgatakse vaid puudusi, sama kehtib ka muu maailma, mineviku ja oleviku suhtes. Ennast tajutakse mõttetu ja läbikukkujana, aga teised pole tingimata paremad – boss tundub idioot ja kallis inimene südametu või lausa vaenulik. Inimestel, kes paistavad ükskõiksed ja isegi heasoovlikud, kahtlustatakse teinekord halbu tagamõtteid või öeldakse, et jajah, praegu oled sõbralik, aga nädala eest ei olnud / nädala pärast nagunii ei ole. Teine äärmus võib olla ka see, et teised paistavad normaalsed ja ennast nähakse eriti väärituna.
Huumorimeel kipub kaduma. Kui mõni nali on veel võtta, on see mürgine ja torkav, mitte lõbus. Teiste naljad tunduvad kohatud, lamedad või nähakse neis solvangut. Kõikjal mustade värvide nägemine pole omadus, mida saaks ka käsu peale välja lülitada. Inimene võib seda ise tunnistada ja mõistlikuks mõtteviisiks pidada, või siis aru saada, et nii must-valge maailm polegi – aga ometi ilmuvad mustad prillid tahtmatult ei tea kust ikka silme ette. Hea vaimne võimekus pole siin tingimata abiks. Nutikad inimesed suudavad negatiivset aspekti näha ka seal, kus kehvema intelligentsiga tegelane hätta jääks.
Kuigi depressioon kuulub meeleoluhäirete hulka, on osa selle sümptomeid seotud kognitiivsete protsessidega – kannatab keskendumisvõime, mõtlemine on aeglasem, unustamisvõime seevastu vahel täiesti müstiline. Otsuste langetamine võib depressiivse inimese jaoks olla tõeline piin. Kõige väiksemadki valikud (kas tõusta voodist, mida hommikuks süüa, mida selga panna) võivad tunduda katsumusena, olulisemate otsustega on lood veel hullemad. Nii loodavad depressiivsed inimesed salamisi vahel, et keegi teine otsustab asjad kas nende eest ära või kõik ehk kuidagi kujuneb ise – sisimas pole nad selliste lahenduste üle kunagi õnnelikud, sest see vähendab nende enesest lugupidamist veelgi.
Depressiooni füüsilise, kehalise tervisega seotud tunnused on need, millel on lootus motiveerida spetsialisti juurde pöörduma neid inimesi, kelle meelest igasugustest tundevirvendustest või masendusest rääkimine on kummaline ja vaat et nõmegi. Päris terviseprobleem on see, kui keha hakkab alt vedama. Valud, mis on kaelas ja keres, kõhus ja peas. Vahel hoopis imelikud ja kirjeldamatud, nagu oleks kogu aeg gripp või oleks üleni pisut klobida saanud. Magatakse liiga palju või liiga vähe, uni ei taha tulla või ära minna, unerütm on segamini. Sama söömisega – tervislikkusest on asi kaugel, vahel unustatakse söök pikaks ajaks sootuks, teinekord süüakse üleliia ja jumal teab mida. Seksida ka ei jaksa ja ei taha – sageli võtab seda soovi vähemaks ka tunne, et partner on kaugeks jäänud, nagu kõik muudki inimesed.
Äärmuslik väsimus on sageli depressiooni sümptomiks. Iga tegevus väsitab, ka see, mis enne oli vahva ja oodatud. Trennisõbrale tekitab varasem tore harjumus tunde, nagu veskikivi oleks kaelas. Mõni kunagine meeldiv kodune askeldus on korraga maailma raskeim kohustus. Kirjadele vastamine ja telefoniga lihtsa jutu rääkimine tundub piin. Töö, mida varem peeti kutsumuseks ja millega igal hommikul alustati reipalt, tundub raske, nõuab palju rohkem aega ja pingutust, õhtuks on tühjaks pigistatud sidruni tunne. Päevaga ühele poole saamine on kui matk betooni täis seljakotiga…, mida peab järgmisel päeval samamoodi alustama. Nii pole ime, et plaanitud asju ei suudeta lõpetada ning see ei puuduta ainult töiseid tegemisi – ka filmi lõpuni vaatamine, kergesisulise ajakirja läbilugemine on katsumus.
Suhtlemiseks, sõprusekski pole jaksu. Kui varem oli südames soe tunne, kui head tuttavad või sõbrad ühendust võtsid, välja kutsusid või midagi rääkida tahtsid, siis nüüd on teisiti. Pigem tekib mõte, et jälle keegi tahab midagi, jälle peab kellegagi suhtlema, lõbusust teesklema ja valmis olema kriitikaks – kehv meeleolu ja madal enesehinnang panevad seda kartma kui tuld. Sõpradest on kuidagi saanud raske kohustus, mida tuleb proovida vältida. Inimene ise sageli teab, et tal oleks praegu lähedust vaja rohkem kui kunagi varem, aga ta ei julge teiste poole pöörduda. Nii on tulemuseks sattumine sotsiaalsesse isolatsiooni, ka lähedastest tõmbutakse emotsionaalselt eemale – kui füüsiliselt ei saa. Nad ei oska teisiti, ehkki sisimas ei taheta üksi olla.
Depressiooniga hädas inimese tundemaailmas võib toimuda väga erinevaid asju. Üks on kindel: rõõmus ja helge olek on kadunud. Mõnel ilmuvad depressiooni korral pisarad ei tea kust, mõnel on domineeriv hoopis totaalne emotsionaalne tuimus või viha. Meeleolud võivad teinekord ka muutuda – vaikus ja omas mullis olek võivad vahelduda paanika ja pahameelega. Just suhted lähedaste inimestega on enim löögi all, sest nendega on raskem teeselda, nemad teavad meid kõige paremini. Vahel on valdavad kummalised kujutlused või tunded, millele head nime ei leiagi. Hirm vajuda sügavikku või pimedusse. Täielik arusaamatus endaga toimuvast. Aimdus, et kohe võib juhtuda midagi halba – aga kuidas ja mil moel, ei tea. Südames on kuidagi raske või tühi tunne, midagi on kogu aeg puudu ja see tunne süveneb. Kaotusvalu, aga mis on kadunud ja kuhu, ei oskagi öelda. Hirm, et kogu maailm võib kohe kokku variseda –enda isiklik maailm, mingi kindel eluvaldkond või kogu ilmakord üleüldse.
Negatiivse nägemine kõikjal võib tekitada väga suure ärevuse, lausa paanika. Pidev aimdus, võib-olla isegi vaid kehas, et kohe iga hetk võib juhtuda midagi halba. Liigne muretsemine, ülemõtlemine ja suutmatus otsuseid langetada, sest kõik variandid tunduvad halvad. Käsk rahulikumalt võtta ja niisama olla läheb kurtidele kõrvadele – ka siis, kui möödas on pikk ja tegus töönädal või hakkama saadud mingi olulise saavutusega.
Kui valdav on üldine tuimus, siis see, mis tegi varem südame soojaks ja olemise mõnusaks – asjad, olukorrad, inimesed – ei tekita enam mingeid tundeid. Kes elas varem kaasa poliitikale, muusikale või uutele filmidele, ei huvitu neist enam. Raamatud ei puuduta, toit on maitsetu. Ka väga tugevalt emotsionaalsed sündmused nagu pulmad, sünd või matused jätavad külmaks. Inimene saab ise sellest tihti aru, oskab end teistega võrrelda ja võib tunda end süüdi, et ta midagi tunda ei jaksa. See omakorda aktiveerib mõtte «ma olen halb, väärtusetu, sobimatu». Mõte «ma ei suuda enam kunagi armastada ega hoolida ja see ei lähe mulle isegi korda» võib aga tunduda tõeliselt masendav. Vahel võib tekkida ka trots: «Ma pole depressiivne, ma lihtsalt ei hooli sellistest asjadest, milles probleem?» või «Ei lähe jah korda, ei peagi minema – ja nii ongi hästi».
Tegelikult on asjad hästiolekust kaugel ja trotslik mask on ees enesekaitseks. Teinekord otsitakse pagu hõivatud ja superasjaliku inimese hoiakust, et vältida negatiivsete tunnetesse, tuimusesse või tühjusesse uppumist. Vahel püütakse mingitki pagu tuimuse või masenduse eest leida alkoholis, kihutamises, seksisööstudes, metsikutes pidudes – see leevendab olukorda, aga vaid lühikeseks ajaks. Teistel võib taoliselt tegutsevat inimest märgates tekkida kummaline tunne. Kõik oleks justkui lõbus, aga inimese nägu on kuidagi kurva varjundiga või tühi – isegi kui suu naerab.
Üheks tihti esinevaks depressiooni tunnuseks on pidev sees keriv süütunne. Süüdi tuntakse end kõige eest. Depressioonis olemise ja väsimuse, rõõmutuse ja üldse sündinud olemise, ühe või teise käitumise või käitumata jätmise, hommikuse kehva pudru – kõige pärast. Inimene ise võib mõistusega aru saada, et ühel hetkel on süütunne liiast, aga see ei aita. Vabandatakse iga asja pärast või kui ei vabandata, siis põetakse sisimas ja seda hullemini.
Süütundega koos käib tihti pidev kahtlemine ja seegi on globaalne. Kas ma teretasin naabrit õigesti, kas ma käitusin tööl piisavalt sõbralikult või kehtestavalt, kas maksin eluaseme eest ikka õiget hinda ja otsisin enne piisavalt, kas ma olen kasvatanud oma lapsi õigesti – või kas üldse oli õige asi selle partneriga aastakümned tagasi peret luua? Ka minevikus tehtud otsused seatakse kõik küsimärgi alla, sest fookus kipub olema negatiivsel. Mõte tulevikule võib olla lausa halvav, laual on ainult halvad variandid ja enda võime mis iganes olukordadega toime tulla tundub olematu.
Depressiooni seostamine viha ja ärrituvusega võib tunduda kõige kummalisem – kurb, masendunud inimene tundub ju olevat midagi hoopis muud kui tige. Ent ometi tuleb seda päris tihti ette. Just viha ja ärrituvus on sümptomid, mida on leitud olevat seotud just depressiooni raskema ja kroonilisema kuluga, mille juurde kipuvad käima käia ka sõltuvusprobleemid, ärevushäired, isiksuse muutus kui ka kehvem üldine toimetulek.
Ärrituvus võib maskeerida süüd, häbi, lõksusoleku-, lootusetuse ja abitusetunnet. Inimene tunneb end nurka surutuna ja ei suuda muul moel reageerida. On ise hädas ja teeb teistele haiget. Vihapursked võivad tekkida täiesti ootamatult. Sealt, kus varem poleks aimatagi osanud või kus varem oleks tekkinud pisike arusaamatus, mida saanuks lahendada nii, et head suhted seepeale hoopis paremaks muutuvad. Teinekord ei mõelda ka tagajärgedele, viha on täiesti impulsiivne – sõnadega rünnatakse oma kalleid või ülemusi. Keegi muudab plaane, ütleb midagi natukegi kriitilist, pole õiget sorti söök laual või tundub mõni emotikon netis kuidagi solvav – sellest piisab. Nii jõuab katkine inimene suhetes nõiaringi – ta peletab eemale inimesi, kes temast tõesti hoolivad ja keda tal vaja oleks, see teeb tema olukorda veel kehvemaks, ta on veel rohkem üksi ja hädas.