PEIGMEHE PULMABLOGI. Kihlumisprojekt, mis võttis aega kolm kuud – aga ta ütles jah!

Taago Heinmaa
, peigmees/pulmakorraldaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ma olen pulmakorraldaja. Miks? Sellele ei osanud ma päriselt juba ettevõtmisega alustades vastata. Kõik siin elus aga juhtub põhjusega ning täna ma tean, et vastus on Johanna, minu tulevane naine. Sõbranna portaalis hakkab oma teekonda täiusliku pulmapeoni kirjeldama pulmakorraldajast peigmees Taago Heinmaa.

Neli aastat tagasi tuli ta mu juurde, soovist alustada tööd pulmakorraldaja agentuuris. Teadsin kohe, et ta ei hakka pulmi korraldama, vaid saab minu naiseks. Nii algas meie lugu, lugu, mille pöördepunktiks sai möödunud aasta 4. juunil, mil ma palusin tema kätt.

Olen pulmakorraldaja olnud juba viimased kuus aastat. Enne seda töötasin aastaid catering’is, kus mul oli võimalus näha väga palju erinevaid üritusi. Pulmad jätsid mulle kõige sügavama mulje oma kordumatuse ja personaalsusega. Midagi jäi aga alati puudu ning mulle tundus, et viga on just korralduslikus pooles. Ühel õhtul guugeldasin päris kaua ning leidsin end mõttelt luua ettevõte – pulmakorraldus.

Järgmisel päeval rääkisin mõttevälgatusest õele Merilyle, soovist kaasata ta oma plaanidesse. Ta vaatas mind pikalt ja küsis veidi imestunud häälega: «Miks?»

Paari päeva pärast sain temalt kõne, et ta lööb kampa – nii sündis Pulmakorraldaja.ee.

Missioon: salajane sõrmuse suuruse tagaajamine

Ma ei ole kõige parem vassija, no ütleme ausalt, ma ei oska üldse valetada. See on ju mõneti positiivne, kuid tihti rikun sellega ka üllatused ära. Seekord mu üllatus õnnestus ning siin muidugi suur tänu minu pulmakorraldajameeskonnale. Käepalumiseks vajasin tervet meeskonda ja ma soovitan seda kõigile. Kujutelm sellest päevast oli minu peas siiski ammu olemas, sõbrad ütlesid, et juba keskkoolis olin midagi sellesarnast kirjeldanud.

Ülisalajane projekt – Taago ja Johanna kihlumine – loodi märtsikuus, kolm kuud enne seda saatuslikku päeva. Oluline oli see, et minu tulevane naine ei saaks aru, et kavatsen teda kosida, seega sai esimeseks suureks väljakutseks välja uurida, mis on tema sõrmuse suurus.

Esimene katsetus sõrme ümbermõõdu teada saamiseks toimus külas olles. Viisin nii muuseas jutu sõrmusele, mida olin poes näinud ning vihjasin, et too oli nii suur, et kindlasti kuulub hiiglasele. Jutu jätkuks uurisin, et mis suuruses keegi sõrmust kannab, tuli välja, et keegi ei tea, sh minu kallis pruut. Esimene, kuid täiesti kasutu lüke, mis mind pigem reetis kui aitas.

Järgmisena pidasin aru ehtekunstnikuga, kes tegi ettepaneku Johanna käest pilti teha, et võib-olla saab nii mõõdu kätte. Nii ma siis õhtul, jälle külas olles, rääkisin, et mul on tööjuures üks projekt käsil ning mul on vaja kõikidest kätest pilti teha. Sain pildid tehtud, kuid ehtekunstniku jaoks oli see siiski liiga umbmäärane ning suurust me kätte ei saanud.

Foto: Taago Heinmaa

Aeg hakkas otsa lõppema. Merily arvas, et peaksin sobrama Johanna ehtelaekas ja võtma aluseks mingi teise sõrmuse. Olime just kolimas ning kõik asjad olid kastides, nii ma siis sorisin ja otsisin, kuni Johanna minuga pahandas, et miks ma tema asjades tuulan. Jäin peaaegu vahele, kuid õnneks tuli vale kiiresti ning ütlesin, et ajasin lihtsalt enda ja tema kastid segamini. Selleks hetkeks olin aga leidnud tema koolilõpusõrmuse, panin selle kähku oma sõrme ning tuli välja, et minu väike sõrm oli enam vähem sama suur nagu tema sõrmusesõrm.

Läksin kibekähku sõrmusepoodi, lasin oma sõrme ära mõõta ja selle numbriga suundusin ehtekunstniku juurde. Ütlesin muidugi, et veidi võib suurus ka paigast ära olla, sest seda sõrme pannes olin pabinas ning ei mäleta, kas see käis lihtsalt või pidin selleks pingutama. Ehtekunstnik ütles, et suuremaks on alati võimalik sõrmust teha.

Nüüd oli aeg rääkida oma visioonist. Ma ei tahtnud sõrmust, mis oleks lihtsalt metall ja kivi, samas pidi see sobima kanda iga päev ning ei tohtinud näiteks riietesse kinni jääda. Rääkisin väikese loo ka udusulest ja draakonist, mis minu arvates minu ja Johanna olemust sümboliseerib. See inspireeris Ettel Poobust ja ta lõi ainulaadse sõrmuse, mille tulemusega olin ma nii rahul, et tundsin end «Sõrmuste isanda» Bilbona, kes oli lummatud antud sõrmuse väest.

Võin teid ka kohe maha rahustada, et sõrmus läks Johannale sõrme, hiljem kohendasime küll veidi suurust...

Foto: Taago Heinmaa

Järgmisena hakkasin otsima kohta, mis asuks mustikametsade vahel, järve ääres, kus kiilid päikese käes lendlevad, ülim romantika, eks? Selline ma juba kord olen.

Leidsin Samblamaa, mis oli rohkem kui oleksin osanud tahta.

Konspiratsioon: tulevane pruut salaja kosimiskohta

Koht ja sõrmus oli nüüd olemas. Johanna õigel päeval sinnatoimetamise jätsin ma täielikult Merily hooleks. Usukusin tema andesse saladust hoida.

Plaan oli järgmine. Kuskil kuu enne kihlumispäeva sai Johanna Merilylt kutse Nõvale, kus pidi toimuma pulmakorralduse kliendiüritus, kuhu mitte keegi teine meie meeskonnast minna ei saanud, seega palus teda endale kaaslaseks. 4. juuni pärastlõunal algas sõit Nõva poole. Johanna oli end Merily palvel peoks valmis sättinud, ise tuli ta aga kleidi ja ketsidega. Johanna tegi tagasihoidliku vihje tema väljanägemise kohta, mille peale vastas Merily, et tal on kingad kotis.

Samblamaa asub metsade vahel ning nüüd tuli Johannale põhjendada, miks on vaja kõigepealt metsas käia ja siis üritusele minna. Merily rääkis elavalt, kuidas üks pruutpaar soovib oma tseremooniat läbi viia mustikametsas, ning et kui nad juba seal on, siis ta teeb mõned inspiratsioonipildid.

Hiljem kuulsin, et Merily oli juba peaaegu alla andmas, sest Johanna ei tahtnud kuidagi uskuda kogu seda luulet, mida talle kokku räägitud oli, kuid seda ei osanud ta kahtlustada, et ta tol päeval kositud saab.

Saatusliku päeva hommik

4. juunil sadas vihma, veidi ka tormas, sarnane selle ilmaga, mis meid viimased kolm aastat saatnud on. Hirmuga mõtlesin, et minu romantilisest õhtusöögist järvekaldal ei tule midagi välja. Lootes siiski müstilisele kokkuleppele ilmataadiga, mis mind pulmakorraldajana saatnud on, ei kaotanud ma lootust. Ja õigesti tegin, ei jätnud õnn meid ka sel korral maha – pärastlõuna oli päikseline, soe ja tuulevaikne.

Foto: Taago Heinmaa

Kogu selle päeva ettevalmistus oli omaette ooper. Tallinn ei ole ju maailma suurim linn, kuid ometi juhtus nii, et kõik mu tegemised ja asjaajamised tol päeval võtsid aset erinevates linnaosades. Lasnemäelt tõin lauahõbeda, Põhja-Tallinnast šampanja ja veinid. Veinisõbrast oli mul tellitud 2009. aasta šampanja, olgu öeldud, et eelnimetatut on ainult teatud arv eksemplare välja lastud. Siis sõitsin läbi kõik linnapoed, et parti osta, millegipärast oli just sel päeval selle defitsiit. Part on aga Johanna lemmikroog, seega ei tohtinud siinjuures teha mingeid allahindlusi.

Suund Samblamajja, punaveinikaste pliidile, sest too pidi vähemalt neli tundi podisema, et saavutada mõnus tummine kooslus.

Siis saabus mu kolleeg Liisa koos dekoratsioonidega. Hakkas kibekiire ettevalmistus, mäletan, et sidusime lipse ja asetasime küünlaid erinevatele tasanditele. Igal juhul jätsin Liisa küünlaid süütama, mida oli palju, vähemalt 200, ja läksin õhtusööki tegema. Järsku saatis Merily sõnumi, et nad on 30 minuti pärast kohal. Avasin veini ja panin ta hingama. Ühe käega praadisin parti ning teise käega keetsin bataadi-maapirni püreed.

Samal ajal kattis Liisa lauda ning asetas Angeelika Kangi tehtud imelise magustoidu taldrikule, täna me alustasime kolmandast käigust.

Foto: Taago Heinmaa

Ta ütles jah! Aga kuidas edasi?

Jõudsin panna veel oma playlist’i mängima, mille läbiv teema oli sõna jah. Ma olin valmis. Seda tunnet päris sõnadesse siiski panna ei saa või siis ma ei oska. Igal juhul seisin järvekaldal ja ootasin oma pruuti ja sealt ta tuli, Jamie Lawsoni «Wasn’t Expecting that» loo saatel– silmis sära, mida ma polnud varem näinud. Laskusin põlvili ja palusin tema kätt. Jah-sõna kõlades hakkas mängima The Proclaimers «500 Miles» – meie lugu.

Täna oleme me kihlatud ja pulmadeni on jäänud seitse kuud. Kaasasin peo planeerimisse ka pulmakorraldajad, teiste hulgas muidugi ka iseenda. Kuigi võiks ju mõelda, et olen korduvalt seda teekonda läbinud, korraldades juba aastaid pulmi, siis sel korral on kõik teisiti. See teekond, meie teekond, ei ole sarnane ühegi eelmise kogemusega, kuidas saakski, ma ei ole ju enne peigmehe rollis olnud.

Seega võtan sellest kõik, mis võtta annab, kuna kavatsen seda teha vaid ühe korra elus – korraldada ja osaleda omaenda pulmas oma imelise tulevase naise Johannaga. Sellest, kuidas meil läheb, milliste raskustega peame silmitsi seisma ning kuidas üldse käib ühe täiusliku pulma korraldamine – sellise, mille korraldamine on peigmehe õlul – kirjutan ma aga Sõbranna.ee portaalis ning jagan oma teekonda ka teiega.

Järgmises «Peigmehe pulmablogi» osas...

Jah-sõna kõlamisel tundsin hetkelist kergendust, et kõik õnnestus. Järgmisel hetkel tabas meid Johannaga aga reaalsus - kuidas edasi, mis on meie järgmine samm. Tuli avada oma nö pulmakaardid ja neid üksteisele tutvustada. Nii palju mõtteid tuli kokku koondada, nii mõnigi vaidlus maha pidada.

Eelarve paika panemine oli üks keerulisemaid toiminguid, sest tuli välja, et sellel puuduvad pidurid. Kõige olulisem oli aga minna külla oma vanematele, et rõõmustada neid suure uudisega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles