MOEAJALOOTUND. Teksapükste ajalugu – Metsikust Läänest meie kõigi kappidesse

James Dean 1956

FOTO: Robert Grant / Scanpix

Eestlaste jaoks seostub nimetus «teksased» ilmselgelt Metsiku Läänega ja sealt need püksid tõepoolest pärinevadki.

1847. aastal emigreerus Saksamaalt USA-sse Baieri päritolu noormees nimega Loeb Strauss. Ta sai tööd poolvendadele kuulunud kaupluses, mis vahendas mitmesuguseid kangaid. Saanud Ameerika kodakondsuse, vahetas noormees oma eesnime Leviks ning alustas oma äri purjeriidest vankrikatete ja telkide müümisega kullapalaviku ajal Californiasse tormanud õnneotsijatele. Tema suurleiuks oli aga denim, puuvillane kangas, mida valmistati Lõuna-Prantsusmaal Nimes´i linnas. Strauss hakkas denimit sisse vedama, indigoga siniseks värvima ja sellest pükse õmblema. Algusaegadel olid ostjateks California kullakaevajad, kuid ring laienes peagi ning varsti oli Straussil San Franciscos juba oma pood.

Levi Strauss

FOTO: Wikimedia Commons

Straussi klientide hulgas oli ka Lätist Ameerikasse emigreerunud rätsep Jacob Davis. Tema oli leiutanud mooduse, kuidas vaskneetide abil rõivaste rebenemisohtlikke kohti tugevdada. Ta tahtis oma leiutist patenteerida, kuid tal puudus selleks vajalik 68 dollarit. Davis kirjutasStraussile, et see maksaks patendi eest ja siis võiksid nad «hakata koos needitud rõivaid valmistama ja nendega palju raha teenida».

20. mail 1873 saidki mehed patendi ning seda kuupäeva peetakse teksapükste sünnipäevaks. Davis kolis seejärel samuti San Franciscosse, et hakata püksitootmist organiseerima. Partnerid otsustasid, et kõige otstarbekam on valmistada tugevast denimist neetidega tööpükse, mis said nimeks «waistoveralls» ( e.k taljetunked). Algusest peale ilutsesid pükste tagataskutel «kotkatiivad» nagu praegugi. Need tiivad on vanim kasutusel olev rõiva kaubamärk. Nahast firmasildi patenteeris Levi Strauss & Co 1886.

FOTO: Levi Strauss

Ajapikku sortiment laienes, ilmusid mitmed erinevad tegumoed. 1890ndatel anti ühele neist mudelitest nimeks Levi's 501, millest said maailma enim müüdud teksased. See valmistati spetsiaalsest tugevast xx denimist. Levi's 501-l on alati nööpidega kinnis, kahe neediga taskud ja punasega trükitud nahast lapp seljal.

FOTO: Scanpix

Neetimise patent oli Straussile ja Davisele antud vaid 20 aastaks. Kui see aeg otsa sai, oli tee lahti konkurentidelegi. Nii pani aastal 1889 Kansase osariigis tootmise püsti veel teinegi teksatootja Lee. Aastal 1904 asutati aga Põhja-Carolinas Blue Bell / Wrangler.

1906 maavärinas ja tulekahjus hävisid Levi Strauss & Co arhiivid ning seepärast polegi teada, millised olid täpselt esimesed teksapüksid. 2001. aastal õnnestus firmal tagasi osta paar teadaolevalt vanimaid Levi'se pükse 1880. aastatest. Nevadast leitud uunikumi eest maksti ligi 46 532 USA dollarit.

Levi Strauss ise oli surnud 73 aasta vanuselt 1902. aastal. Ta pärandas firma oma nõbudele. 1907. aastal müüs Jacob Davis oma osaluse firmas.

Levi'se teksaseid kutsuti overall'ideks kuni eelmise sajandi 60ndateni. Siis hakati kasutama nimetust denim, kui kangas oli kootud twill- ja puuvillakanga segust, selle lõimelõngad olid valgest ja koelõngad sinisest lõngast. Ning nimetus jeans oli sobilik siis, kui püksid valmisid ühevärvilisest puuvillasest.

Euroopasse jõudis teksapükste valmistamine küll juba kümnend varem, kuid meeste seas populaarseks muutsid need siiski alles Hollywoodi filmid ja nende kuulsad «pahad poisid» James Dean ning Marlon Brando. Teksad said meelsuse ja kuuluvuse sümboliks, olles sellel aastakümnel rock´n´rolli-põlvkonna meelisrõivaks. 60ndad tõid alt laienevad teksased, mida kandsid Inglismaa ja Ameerika lillelapsed, nii naised kui mehed. Äkki leiti, et denim on odav, mugav ja funktsionaalne. Sellest sai disainida peale pükste ka kotte, tagisid ja seelikuid. Kuna nõudmine oli suur, siis avasid uksed ka esimesed teksapoed, pakkudes tihti üsna veidraid mudeleid, millel tagasihoidlike tööpükstega enamvähimatki sarnasust polnud.

Disaineriteksad sündisid 1970ndatel (Gloria Vanderbilt, Calvin Klein jt). Erineva lõikega ja värviga; denimist, velvetist, elastikust ning neid kanti koos spordijalatsitega või kauboi saabastega, ka ülestõstetud kraega nahkjakiga. Teksad olid kitsamad kui kunagi varem ning väga populaarsed.

Edasi on teksapükste kandmine muutunud aina massilisemaks. Nii nagu meestegi jaoks, muutus see naistelegi igapäevarõivastuseks. Ja enam polnud see ka ainult noorte rõivaese, tänapäeval kantakse neid vanusele vaatamata.

Artikli kirjutamisel on kasutatud allikana ka: Anu Samarüütel, Teksapükste lugu. Eesti Ekspress 31.07.2002

Tagasi üles