Jõhvi politsei välijuhi uus väljakutse: kolmikutest kolmekordne õnn

  • 31. detsembril 2015. aastal sai Annika kahe minuti sees kolm last.
  • Kambas saabunud lapsed tulid Annika ellu eesmärgiga teda õpetada ja arendada.
  • Suurpere talumajas on nii mõnigi mööblitükk just pereema käe läbi valminud.
  • «Mul on alati olnud kokkuhoidev pere ja me saame koos hakkama.»

FOTO: Reelika Riimand (PPA)

Kuigi Annika on ise suurperes sirgunud ning omale alati mitut last ihanud, ei osanud ta mõni aasta tagasi naistearsti külastades uneski näha, et sellest visiidist saab alguse tema harukordne ja müstiline elukestev teekond, kirjutab PPA ajakiri Radar.

Laps – vähemalt mingil hetkel – on iga naise unistus. Kuigi räägitakse, et laste sündi võiks planeerida, sünnivad nad enamasti ikka just siis, kui nad ise heaks arvavad. Annika Kivimäe (33) lugu räägib ehedalt sellestki, et vahel võib juhtuda nii, et nad tulevad täpselt niipaljukesi, kui ise heaks arvavad. Kui Annika ja tema kaaslane Riho olid oma pereeluga jõudnud mõtteni, et neil võiks üks armas lapsuke sündida, said nemad korraga hoopis kolm vahvat põnni.

Tunded vahemaast ei hooli

Kolmandast kõhubeebist teadasaamine kõrvaldas imekombel ka Annika kahtlused ja hirmud hakkamasaamise ees.

Annika ja Riho on praeguseks ühist teed tallanud juba kümmekond aastat. Nad kohtusid ajal, mil Annika pealinnast vanaema kodukanti Ida-Virumaale kolis ning Lõuna-Eesti poiss Riho parasjagu samasse kanti keelekümblusele saadeti. Noored jäid kohe teineteisele silma ja nii nad ajapikku kokku kasvasidki. Vahepealsed aastad kahe kandi vahelist distantsi kahandanud ei ole ja nii tegutseb Annika ühiste marakrattidega Rannapungerjal ning Riho graafiku järgi tööd tehes Eesti teises otsas. Kõiki vabu hetki ühiselt siin- või sealpool veetev pere tõdeb, et vahemaa neid ei kohuta ega lahuta. Pereema tunnistab, et vastastikune usaldus ja usk partnerisse on põhilised alustalad distantssuhtele, ning lisab sedagi, et kokku saades on jällenägemisrõõm alati üüratu.

Üllatusi täis ootusaeg

Ligemale kümme aastat Jõhvi politseijaoskonnas välijuhina töötanud Annika põnev teekond kolmikute sünnini oli täis ootamatusi ja üllatusi. Perelisa oli oodatud juba pikka aega ning rõõm kahest triibust rasedustestil oli sõnulseletamatult suur. Raseduse algus kulges muretult ning ootusärevalt läks ta oma sünnipäeval ämmaemanda juurde esimesele tähtsale ülevaatusele. Ultraheliuuring, kus arst tulevasele emale kaht tibatillukest lootekotti näitas, jahmatas Annika sõnatuks. Järgnevad nädalad vaevas Annikat hirm uue olukorra ja kahe tillukese beebiga hakkamasaamise ees. Kuigi pere järelkasvu oodati väga, võttis teadmine kahe beebi üheaegsest saabumisest peagi emaks saava Annika põlvist nõrgaks. Õnneks olid pere ja lähedased kohe algusest peale toeks ning nii õnnestus tal suuremat paanikat siiski vältida.

Kuigi rasedus kulges plaanipäraselt ja ülemäärast väsimust, iiveldushooge või taltsutamatut isu Annikal ei olnud, kurtis ta ühel päeval erakorralises meditsiiniosakonnas käies murelikult pideva painava kõhuvalu üle. Nii asus arst järjekordse ultraheliuuringuga beebiootel emale valupõhjustavat kurjajuurt otsima. Probleemi otsimise ajal näitas meedik nii muuseas ka pisibeebide käsi-jalgu ning südamekesi. «Arst rääkis mulle, et näete, siin on pisikesed käed-jalad ja tuksuv süda, siin veel ühed pisikesed sõrmed-varbad ja pekslev süda ning siin veel üks pisike südameke,» kirjeldab Annika elu kõige šokeerivamat hetke.

«Minu peast jooksis murdosasekundi jooksul läbi mustmiljon mõtet – miks on mu kahel beebil kolm südant, kas nad on Siiami kaksikud, kas mu kaks silmatera jäävad ellu, kas on võimalik neid operatsiooniga päästa –, kuni mu paanilise mõttelennu peatas seesama arst, kes teatas suurima rõõmuga, et kõik kolm beebit on terved ning nende kõhus mürgeldamine tekitabki lihtsalt valu. Minu ja kolme beebiga oli kõik suurepärases korras,» ohkab Annika, kelle suu oli kõrvuni naerul nii seda hetke meenutades kui ka toona arstilaual pikutades. Kolmandast kõhubeebist teadasaamine kõrvaldas imekombel ka Annika kahtlused ja hirmud hakkamasaamise ees.

Soovidel on kombeks täituda

Kaks tüdrukut ja üks poiss – need olid arstide sõnad mitme uuringu ja läbivaatuse ajal. Ühekaupa saabuvatest lastest unistanud Annikal kasvas selles õndsas teadmises järgnevate kuude jooksul kõht kolmekordse kiirusega ning seitsmendal raseduskuul tulid kolmikud enneaegsetena ilmale keisrilõikega. Lapsed ilmale aidanud operatsiooniarst loetles 2015. aasta viimase päeva pealelõunal imetillukesi beebisid ükshaaval lastearstile üle andes: poiss, tüdruk, poiss. Seejärel kiikas arst ümber operatsioonisaali eralduslina Annika poole ja küsis muiates, kas nüüd hakkab üks poiss roosas käima. Korduvatest ootusaja üllatustest karastunud emal oli hoolimata möllavatest hormoonidest jätkunud kainet mõistust ning ta oli alateadlikult beebide saabumiseks valmis varunud üpriski sooneutraalseid riideid ja tarvikuid.

Nüüd tagantjärele tõdeb Annika muiates, et ükski rekord pole teda elu sees nii lähedalt puudutanud kui see. «31. detsembril 2015. aastal sain ma kahe minuti sees kolm last: kell 12.30 sündis 1760 grammi kaalunud Riko, kell 12.31 1860 grammi kaalunud Annabel ja 12.31 1075 grammi kaalunud Remo,» loetleb Annika uhkelt oma isiklikku rekordit ning tõdeb seejuures, et tüdrukule pani nime isa Riho ja poistele tema ise.

Esimesed kaks kuud veetis pere haiglas enneaegsete laste osakonnas, kus südamekahinate ja -probleemidega pöialpoisid ning väike Pöial-Liisi oma esimesed elunädalad väikestes klaaskastikestes juhtmete ja torude külge ühendatult veetsid. Seda aega, mil lapsed iseseisvalt süüa ega hingata ei jaksanud, vanemad meenutada ei taha. Sündides suhkrupakijagu kaalunud habrastest maimukestest on tänaseks saanud tublid ja tragid marakratid.

Pambukoormaga koju

Haiglast koju saadi alles kahe kuu möödudes, siis kui lapsed olid terveks ning tugevaks sirgunud; kusjuures täpselt vabariigi aastapäeval. Annika meenutab, et haiglas möödusid õnneks ka beebiea kõige raskemad ja värsketele vanematele kõige ootamatumad katsumused: nabaköndi äratulemine, refluks, gaasivalud ja muud öösiti ülevalhoidvad õudused. «Selles mõttes oli õnne, et need nädalad saime veeta keskkonnas, kus oli kõige enam teadjaid, spetsialiste ning abistavaid lisakäsi,» tunnistas ühtäkki suurpere emaks saanud Annika.

«Vaat siis läks huvitavaks, kui selle pambukoormaga koju jõudsime ja meie argipäev algas. Iga vaba hetk kulus kolmikute eest hoolitsemisele. Ega lapseke või elurütm ei küsinud, kas oli öö või päev. Iga kolme tunni tagant kolm last sööta, mähkida, krooksutada ja tagasi magama panna – see on omanäoline väljakutse,» rääkis Annika raskele ajale tagasi vaadates. Titade teisel elukuul, kui ema sai järjepidevalt vaid kolm-neli tundi ööpäevas magada, kaotas ta taju, kus ta on, kes ta on ja miks ta on. Veel haiglarežiimil olles juhtus korra näiteks sedagi, et värske ema avastas end kahe beebi toitmise vahel voodiotsal tukastamas. Väsimus tegi oma töö.

Tema sõnul on mitmike puhul vähegi normaalse elurütmi tagamise võtmesõnaks rutiin, sest nii söömine, elutähtsad muud protseduurid kui ka magamine käis nende majas päevast päeva kellapealt. Kolmikud õppisid õnneks üsna ruttu terve öö magama ja nii võis juhtuda, et ema sai juba enne põnnide aastaseks saamist vahel lausa seitse-kaheksa tundi jutti magada. Kuigi esimene pool aastast oli raske ja pingeline, tunnistab visa naine, et raskused kasvatavad ning arendavad. «Jah, ma ei saanud vahel isegi õigel ajal tualetti minna, kogu aeg toimus midagi. Aga eks seda tunnet teab iga vastne ema väga hästi,» naerab Annika.

Tema sõnul on magamatusest ja füüsilisest kurnatusest aga mitmike puhul kõige raskem just emotsionaalne pool. «Kui tavaliselt on emal üks väike beebi, kelle puhul kogu tema kohalolu ära kulub, ja kui neid on kolm, siis tundsin kogu aeg, et mul ei ole reaalselt võimalik nendega nii palju tegelda, kui neil vaja on. Mis tähendab, et lõpuks keegi kogu aeg karjub,» tõdeb Annika.

Kolme maagia

Kuigi elu kolme samaealise pisikese põrgulisega ei ole sugugi mitte meelakkumine, on Annika üdini positiivne ning tõdeb, et lapsed toovad ellu niivõrd palju positiivset energiat ja emotsioone, et patt oleks kuidagi oma isikliku elu puudumise üle nuriseda. «Need esimesed aastad, mil lapsed oma ema tõeliselt vajavad ja tema jäägitut pühendumist nõuavad, mööduvad kahjuks nii ruttu. Hiljem igatseme seda aega kõik tagasi,» selgitab pereema.

Lisaks pakatavale positiivsusele on Annika terase vaatlejasilmaga. Oma kolmese kambaga maid jagades on ta püüdnud teadlikult jälgida paljuräägitud mitmike müstilist sidet. On küll maagia olemas, teab ta kinnitada. «Kui sokutasime nad tillukestena igaühe oma võrevoodisse magama, ei tahtnud keegi väga hästi magada. Aga kui panime kolmikud ühte voodisse üksteise kõrvale, magasid nad reas nagu inglikesed. Kolmikutele meeldib väikest ruumi jagada. Siiani naudivad nad kitsikuses kärus üksteise kõrvale tihedalt pikituna sõitu, ikka kõrvale kiigates ja näpuga katsudes, kas parim sõber on kõrval,» tõdeb Annika.

Hoolimata kolmikute kambavaimust võtab ta lapsi eraldi isiksustena. See on ka põhjus, miks ei jookse uksele vastu kolm täpselt samasugustesse rõivastesse riietatud klooni. Ta lisab, et kambavaimu pole tarvis teadlikult liiga suureks ajada. Mis olemas, see olemas – ema mäletab, kuidas ta juba haiglas kuvöösides lebavaid kolmikuid vaadates tundis osa sellest jõust, mis kolmest lapsukesest välja kiirgab.

Riko ja Remo on ühemunakaksikud ning on nii väljanägemise kui ka iseloomu poolest väga sarnased. Annabel on aga selle maja boss – domineeriv ja võimukas. Annika tänab õnne, et kahe lubatud plika asemel sündis hoopis kaks poissi, sest kahe väikese võimuka preiliga oleks elu selles majas hoopis teistsugune. Poisid on rahulikud ning kärtsu-mürtsu täis Annabel hoiab majas olukorra enam-vähem tasakaalus. Peagi saavad kolmikud kaheseks ja käituvad Annika arvates nagu tavalised õed ja vennad. Ega nad teistest eriti ei erinegi, välja arvatud selle poolest, et tol päeval, kui nad ilmavalgust nägid, tulid nad üheskoos. Alateadlik side ja kokkuhoid väljendub ilmekalt nende käitumiseski.

Askeldusterohke argipäev

Kui ühe lapse vanemad käivad poes ostukorviga ja ühe turvahälliga, siis võib Annika poeskäiku võrrelda mõne jabura komöödiaga. Üks naine, kaks kätt, kolm turvahälli ja suur-suur ostukäru. Pereema sõnul vaadati nii mõnigi kord veidi altkulmu, kui ta piimatoodete riiuli juures piimapakke ostukärusse laduma hakkas ning alles siis pidama sai, kui riiul tühjaks oli saanud. Kuna kolme lapsega kodust väljumine on paras julgustükk ja ettevõtmine, siis ei ole tavapäratu, et suurpered ostavadki ühe poeskäiguga kogu nädala kraami korraga ära.

Pereema sõnul on kolmikud olnud õnneks päris algusest peale üsna ühesuguse päevaplaaniga. Ta lisab, et lapsed on olnud väga head ning harjunud kõikide trikkide-nippide ja uuendustega, mis ta pähe võtnud on. Lapsed magavad ja on ärkvel enam-vähem ühel ajal. Ärgatakse hommikul 7–8 ajal, paaritunnine uinak on ka pärastlõunal ning magama minnakse õhtul 8 paiku. «Eks see päevakava on väikelastega kodudes igal pool sarnane. Esimesel aastal keerlebki kõik beebide ümber, see on paratamatus. Ärkveloleku aega mahub meil söömine, mängimine, pesemine, õues käimine ja kõik muu, mis ikka väikeste laste kasvatamisega kaasneb. Kolmikute vanematel tuleb teha seda lihtsalt kolm korda rohkem,» naljatleb Annika.

Ka mitmike päevased toidukorrad võivad kõrvaltvaatajale elamuse pakkuda. «Esialgu majandasime piimapudelitega, hiljem sättisime beebid laua äärde ritta ja pistsime neile kordamööda lusikaga toitu suhu. Siis avaldasid nad juba ise soovi taldrikust lusikaga toitu suhu pista. Ajal, mil nad ise veel süüa ei osanud, suutsid nad imekiiresti toidu riietele või näkku laiali määrida,» tõdeb Annika ja rõõmustab, et praegu söövad lapsed juba ise. Lauaaluse segaduse eest hoolitsevad peale söömaaega aga pere lemmikloomad: hallikirju kass ja kuldkollane koer.

Pereema viitab näpuga toanurka, kus on reas kolm potti, vapralt üksteise kõrval nagu sõdurpoisid. Aktiivsem potitreening on lõppenud ja nüüd teavad kõik kolmekesi juba täpselt, mida nendega tegema peab. Kui esialgu olid need lastele rohkem mängukannid ja nendega kõnniti ringi nagu kübaratega, siis nüüd võib sellest edusammust rääkida juba kui suurest kokkuhoiust. Maratonina kirjeldab Annika lastega õue minekut. Riidesse paneb ta neid ükshaaval, kusjuures tal käib see väga kiirelt. Nüüd on lastest endistki selle tegevuse juures abi, sest nad näitavad iga päevaga järjest enam huvi enese riietamise vastu. Kuigi müts saab vahel veel tagurpidi pähe ja sõrmed ei lähe päris õigesti kinda sisse, siis ei olegi sellel eriti suurt tähtsust; tähtis on tahe ja pealehakkamine. Aga mis tahes tegevuse või toimetamise juures tuleb mitmikel juba sünnist saadik arvestada üksteise olemasolu ning teiste järele ootamist.

«Väliskeskkonnaga olen ma üsna vähe viimase kahe aasta jooksul kokku puutunud. Osalt on see tingitud sellest, et kolme väikese lapsega ei ole siinkandis kuskile minna, teiseks on see paras ettevõtmine ning kolmandaks on meil õnneks kodu looduskaunis kohas. Neil on üksteisega koos põnev ja lõbus aega veeta ka kodus,» selgitab Annika. Tema väitel kulub väikeste mitmike puhul kogu aeg lõppkokkuvõttes laste endi peale ja nii ei olnudki tal aega eriti palju muid asju teha. Siiski tõdeb ta, et küllatulnud sõprade ja tuttavate üle on tal alati väga hea meel, sest nii saab ta korrakski oma mõtted mähkmetest, piimapudelitest ja piiksuvatest mänguasjadest eemale.

Uus elu, suurem vastutus, suurem pereauto

Oma argipäevast rääkides toonitab Annika, et elu enne kolmikuid ja peale kolmikuid on võrreldamatu: palju parem, rõõmsam, tähendusrikkam, lootustandvam, samal ajal ka raskem, kulukam ja närvesöövam. Ta ei vahetaks seda millegi vastu. Väliselt kõige suurem muutus seisneb selles, et Annika saabub alati rühmas ning pere väikeauto Hyundai tuli välja vahetada Renault’ bussi vastu. Sisemiselt tunneb ta, et kambas saabunud lapsed tulid tema ellu eesmärgiga teda õpetada ja arendada.

«Esiteks saabus ühes lastega tohutu vastutus ja lapsevanemale kohane analüütilisus, et laste huve toetada. Vaimsed väärtused on aga kogu ülejäänud elu alustala. Selle koha pealt olen muutunud palju nõudlikumaks iseenda suhtes, ka otsusekindlust on juurde tulnud. Olen kindlasti sallivam ja kannatlikum kui kunagi varem. Situatsioonide, raha ja aja planeerimise oskus, ma arvan, on nüüd üks mu tugevamaid külgi. Aeg on ju nii hinda läinud,» kõneleb Annika.

Ta lisab, et enne laste saamist oli tohutu vabadus selles mõttes, et pärast tööd oli nii palju aega. Pigem oli küsimus, mida sellega kasulikku peale hakata. Mõnikord käidi teatris, vabaõhuüritustel, tantsimas, loeti raamatuid ... Aga nüüd ei mäleta pereema, millal kuskil käis või raamatu kaanest kaaneni läbi luges. Ent suurpere ema ei tunne sellest enam puudust, sest nüüd on teised hoovad elus palju tähtsamad. «See on väga suur rõõm tegelda hoopis teiste väärtuslike asjadega,» tõdeb Annika uhkusega.

Pereema arsenal: saag, peitel ja akutrell

Utoopiliste ja suurte unistusteta kõneleb Annika mõningasest vabast ajast. Ta pajatab, et kui talle jääb laste kõrvalt veidi vaba aega, siis tegeleb ta sel ajal oma lemmiktegevustega. Kui põnnid magavad ja keegi saab samal ajal nende und valvata, siis võtab Annika mootorsae ning läheb metsa tegema. Või püüab minna maja pööningule pooleliolevat remonti tegema. Või siis võtab hoopis liivapaberi, puupalgi, mõne tarviliku tööriista ja ehitab perele vajalikku mööblit. Ise! Suurpere talumajas on nii mõnigi mööblitükk just pereema käe läbi valminud.

Annika ei unista pudrumägedest ega piimajõgedest. Ta on realistlik ja otsusekindel naine ning tema eluunistus on Järuska jõe kaldal asuv vanaemalt päranduseks saadud tibukollane talumaja korda teha ning sellest kolmikutele mõnus, soe ja hubane pesa meisterdada. Kuigi praegu tal kolme pisikese põnni kõrvalt selleks ülemäära palju aega ei jätku, unistab naise sellest, et ühel heal päeval löövad tema pojad ja tütar kodutalu ehitusele käed külge ning ühiselt meisterdatakse sellest kogu perele sooja kodutunnet täis pesa.

Elus edasi üks samm korraga

Praegu Annika aga liialt suuri plaane tulevikuks ei sea, sest neil on parasjagu käsil kolmikute lasteaeda harjutamine. Teab ju iga lapsevanem, et aia, teiste laste ja võõraste tädidega harjumine on pelgalt väike osa kogu sellest virvarrist, mis esimesel aastal ühiselt läbi tuleb elada. Seljatades esimesed nohu, köha, viirused, tuulerõuged, muud lastehaigused ja tagasiöögid, kavatseb Annika end tagasi töölainele sättida. «Ilmselgelt on see kolmikute sünniga võrdväärne katsumus, sest kui tavalises peres on korraga haige üks laps, siis võib arvata, et meie peres on nad järgemööda kogu aeg üksteise võidu siruli maas,» mõtiskleb Annika, kes ihkab sisimas juba tagasi omade sekka.

Eesootavale ajale mõeldes tõdeb pereema, et eks see aeg tuleb pöörane ja raske kõigile. «Aga mul on alati olnud kokkuhoidev pere ja me saame koos hakkama. Väga tähtis on pereringis üksteist usaldada ja austada ning kokku hoida, ükskõik mis raskused ja takistused elus ka ette ei tule. Mina võin küll öelda, et igast raskusest on võimalik välja ujuda tänu headele lähedastele inimestele. Enamik meie inimesi, ma võin absoluutse kindlusega öelda, on üksteise suhtes hästi südamlikud ja hoolitsevad!»

«Ma tänan õnne, et mul on minu vahvad kolmikud ja toetav pere. Elus peab mõtlema nii, et kui sulle on selline võimalus antud, tuleb selle üle tänulik olla ja seda nautida. Eks ikka on pingeid ja kriitilisi hetki, aga kõigega on võimalik kohaneda, kui kohaneda soovitakse,» tõdeb vahva pereema Annika.

Tagasi üles