/nginx/o/2017/12/28/7440679t1h2253.jpg)
Palju aastaid tagasi kirjutas Dale Carnegie eneseabiraamatute klassikaks saanud «Ärge muretsege, hakake elama!». Mõistlike soovitustega raamatu pealkiri vastandab aga elamise ja muretsemise. Viimast peetaksegi ju üheks pahaks kombeks. Mis sa põed, ära närvitse, võta vabalt, rahune maha, lõpeta paanika. Teate küll neid soovitusi. Ometi pole muretsemine ainult negatiivne nähtus – oskus õigesti ja parajas koguses muretseda on elus lausa hädavajalik.
2017. aasta kevadel avaldasid California ülikooli teadlased Kate Sweeny ja Michael Dooley ajakirjas Social and Personality Psychology Compass ülevaateartikli muretsemise kasulikest külgedest. Nad rõhutavad, et kuigi palju räägitakse selle kahjulikust, häirivast ja lausa psüühikahäireteni viivast mõjust, oleksime ilma muretsemata ja kogu aeg n-ö vabalt võttes püsti hädas. Muretsemisel, põdemisel, närvitsemisel või kuidas iganes seda nimetada on nimelt sarnaselt teiste negatiivsete emotsioonidega oma funktsioon ja eesmärk.
Muretsemisel on väga oluline roll meie tegutsema motiveerimise juures. See juhib meie tähelepanu sellele, et midagi on viltu, midagi on halvasti minemas, olukord on tõsine – tuleks tegutseda. Kogetavad emotsioonid (nt hirm) on meile info allikaks, et vaja on teha adekvaatseid otsuseid. Me oleme rohkem fookustatud potentsiaalselt ohtlikule olukorrale, paneme tähele sellega seotud infot, oskame läbi mõelda ja analüüsida võimalikke ohumärke ning teha ka plaane, kuidas olukorda lahendada. Kui me ei muretse, kaldume mõtetega mujale, keeruline olukord aga läheb järjest keerulisemaks ja selle edukas lahendamine muutub üha raskemaks.
Tegutsema motiveerib muretsemine selleski mõttes, et me tahame sellest ebameeldivast kogu keha hõlmavast emotsionaalsest seisundist vabaks saada. Muretsedes oleme ka valmis negatiivseks tulemuseks, see ei taba meid ootamatult ega vii väga rivist välja. Kui aga oleme mis iganes ärevaks teinud olukorra edukalt lahendanud, on kogetav positiivne tunne eriti vägev – ja see meeldiv meeleolu võib omakorda viia selleni, et lahendame head tulemust ja tundeid lootes keerulisi olukordi edaspidigi meelsasti.
Kuigi kõigile tulevad kindlasti meelde ärevad hetked enne koolieksameid või tööintervjuud (keda pani kerge ärevus paremini valmistuma, kelle halvas liigne paanika täiesti), on piisava muretsemise rolli palju uuritud just tervisega seotud käitumise juures. Näiteks on leitud, et piisav kogust muretsemist nahavähiga seoses pani inimesed ostma rohkem kõrge päikesekaitsefaktoriga päevituskreeme (st käituma oma tervist hoidvalt) ning kes on mõõdukas koguses mures rinnavähi pärast, käivad kohusetundlikumalt kontrollis.
Tõsi on aga ka see, et kui inimesed aetakse negatiivse infoga terviseprobleemi ohtlikkuse osas paanikasse, neis luuakse tunne, et probleem on üüratu ja midagi justkui ette võtta väga ei annagi või on see kohutavalt keeruline, siis mõjub see halvavalt – tervise eest hoolitsemine lastakse käest, üritatakse end veenda, et asi ei saa olla nii tõsine (nt mu naabri vanaonu suitsetas ja jõi kogu elu ja elas sajani välja).
Kuidas õigesti muretseda?
Esmalt võiksime teadlikud olla, kuidas käib valesti muretsemine. Vale ja liiane muretsemine on see, kus probleem muutub meie peas järjest suuremaks ja lõpuks lahendamatuks. Vale on ka see, kui igaks juhuks üritame negatiivseid tundeid maha suruda, tehtult kerges tujus olla, vabalt võtta. See lihtsalt ei aita, nii lükkame asju edasi, muudame probleemi hullemaks ning lisaks on emotsioonide eitamine ajule ja kehale väga raske (ning alati läbikukkumisega lõppev) töö. Kui meie mõtted pöörduvad muudkui tagasi varasemate halbade olukordade juurde, ketrame neid peas edasi ja tagasi, oleme vaat et valmis depressiooniks – selline mineviku läbikukkumisi aina läbi kordav muretsemine ei aita meid edasi, tekitab hoopis lootusetust ja võib lõpuks viia depressioonini.
Õiget sorti ja mõõdukas muretsemine laseb meil keskenduda, tekitab natuke kohustuse moodi, aga ometi põneva soovi midagi ette võtta. Suudame analüüsida olukorda, näha ka võimalusi olukorda lahendada (mitte ainult seda, miks kõik on väga halvasti). Tunneme seda kehas väikese nn võistlusärevusena – aga see ei halva, laseb magada ja muidki mõtteid mõelda.
Võiksime olla teadlikud sellest, mis meid ärevaks ja muretsema paneb. Kuulame oma keha, muretsemine ei jää ainult pähe. Mõtleme põhjustele. Kas see on pidevalt mingi üks ja sama läbiv teema – tähtajad, hirm läbi kukkuda, enesehinnang, suhted kellegagi, tervis? Millised meie kogemused, lähemast või kaugemast minevikust, selle taga on? Vahel võivad põhjused olla hoopis teistes, nt on paljudel suguvõsas olnud mingi haigus või on meie vanemad olnud väga suured muretsejad. Vahel on vaja kõrvalist abi, et aru saada, miks me just neil põhjustel ärevile läheme – eriti kui muretsemisest teinekord ka paanika saab.
Täiesti mõttetu soovitus on endale või teistele öelda, et «ära rohkem muretse, lõpeta ära». Muretsemise ajal on aktiivsed meie kõige primitiivsemad, hirmuga seotud ajupiirkonnad, mis tõlgendavad keskkonna signaale ülilihtsais «ohtlik-ohutu»-kategooriais. Lihtsalt käsu peale muretsemist lõpetada ei ole võimalik. Tuleks hoopis proovida jälgida keha, mõtteid, tundeid – mis minuga toimub? Kui saame endaga toimuvat natuke kõrvalt vaadata, olla endast rohkem teadlikud, kontrollime olukorda juba rohkem. Võime aru saada, et kipume reaalsust ja hirme, kujutlusi segamini ajama – tegelikult ei pruugi asjad üldse niimoodi olla ega koledasti lõppeda, nagu meie kujutlus väita üritab.
Iga kord muretsema hakates võiks kujuneda harjumuseks küsida endalt mõni kontrollküsimus. Kas on midagi, mida ma saaksin teha, et olukord laheneks positiivselt? Kui mul endal mõtteid ei tule, kas võiksin kellegagi asja arutada? Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda – ja kui tõenäoline see on? Kuidas saaksin selleks valmistuda? Kui pole endal mingilgi moel võimalik olukorda mõjutada, siis soovitatakse esmalt leida lohutust mõttes, et kui asi ükskõik mis moel laheneb, pole vaja enam üldse muretseda, kõik on selge. Siis aga proovida olukorrast mõtteis eemaldada – tuleks püüda leida muid tegevusi. Ainsaks kriteeriumiks tegevuste leidmise juures olgu see, et need peavad meid täiesti haarama. Me ei saa muretseda ja midagi tähelepanu nõudvat teha samal ajal, olgu tegemist siis töö, spordi, hirmkeerulise värviraamatu värvimise või seksiga.
Lõpuks võiks katsetada sellegagi, et määrata endale kindel aeg päevas, mil on lausa kohustuslik näiteks 15 minutit muretseda – võtta endale plaani spetsiaalne muretsemisaeg. Kui proovime emotsioonide kogemist sel moel teadlikult ja ajaliselt paika sättida, kaotavad nad halvava mõju, ja paanika asemel saame seda aega võib-olla kutsuda hoopis rahuliku mõtisklemise ja planeerimise veerandtunniks.