Mehe pühademõtisklus: viin muutub juues aina magusamaks...

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pilt aastast 1850

FOTO: SCANPIX

Kord jõulude ajal, palju aastaid tagasi, rääkis vanaisa mulle ühe loo. Me jõime temaga koos just rehetoas olevast ankrust  lastud õlut – taat tegi alati jõuludeks ja jaanipäevaks ankrutäie koduõlut. See oli alati selline kibe-hea ja hakkas korralikult pähe. Ühe pühademeenutuse pani meie poole teele Sõbranna püsikirjasaatja Franz K.

Vanaisa ise oli muidugi eriline eksemplar: ta võttis viina pitsist ja siis jõi sedasama koduõlut kannust peale... Võin vaid öelda, et need asjad – viin ja kange koduõlu – kohe kuidagi kokku ei sobi ja kes vanaisaga sammu proovis pidada, see lõpetas kas laua all, õues oksendamas või totaalses mäluaugus. Ka mul on see «veart läbikatsumine» – just selliseid sõnu kasutas vanaisa, justkui Oru Pearu, olemas, kuid ei täpsustaks, milline kolmest... Aga nüüd loo juurde.

Oli mõisate aeg. Mõisnik andis käsud kätte ja õue peal seati valmis hobune ja vanker ning laadung peale, kaks meest koormajuhiks ja sõit linna ootas ees. Ja koormaks oli värske kraam vaatides – just mõisa viinavabrikust saabunud kangem kraam. Ees ootas sõit pealinna turule või kokkuostja juurde, seda enam ei mäleta.

Igatahes asusid mehed teele vankris, kus neid ümbritsesid viinavaadid. Jah, ehkki neil suud kuivasid, said nad aru, et ei saa ju kuidagi oma osa mõisaviinast võtta, sest kõik oli ju kinnistes vaatides ja nad oleks kohe vahele jäänud. Samas olid neelud kõvad, sest nemad, vaesed mõisatöölised, said ikka väga harva seda õiget sakste kraami maitsta. Peas mõlkusid mõtted, aga mitte ükski neist ei viinud lähemale lahendusele – kuidas ise mõisaviina mekkida!?

Äkki ühel mehel prahvatas: «Mine sa korralikke kõrsi otsima, mis oleks ikka sellised, kus õhk läbi käib ja millega saab vedelikku imeda – vaata, seal on ju see oja, saad veega proovida, kas jõuab kraam kurku välja. Ma ise hakkan pisikest auku uuristama, näe, leidsin just pisikese puuri moodi asja... Sealtkaudu saamegi oma osa kätte ja pärast lööme pisikese prunni ette, hõõrume vaadiga ühte vurfi ja mitte keegi ei saa aru, et siit võetud on!»

Kuna idee oli hea ja asi toimis, siis sai neid prunne «viinaimemisaukude varjamiseks» ikka päris palju. Liiga palju, sest kui meestel pilt ette tuli, olid nad kange paha olemisega ja suure peavaluga ristseliti vankris keset mõisahoovi – hobune oli ise toonud, ja koormas polnud ühtegi vaati ja taskus polnud neil ainsamatki kopikat, mida mõisahärrale üle anda, sest nad olid ennast vaatidesse uuristatud aukudest kõrrega imedes nii purju joonud – viin muutub ju juues järjest magusamaks –, et ei mäletanud enam midagi; ka seda mitte, kas nad üldse linna jõudsid või mitte; ka seda mitte, kas neid rööviti paljaks või andsid vabatahtlikult mõisa viina ära või kaotasid selle ära. Nad teadsid ainult seda, et raha pole, viina pole, aga hirmus paha on kõvast joomisest, ja hirm ka eesseisva karistuse ees. Kuidas viinavargaid karistati, seda vanaisa ei öelnud. Aga tema moraal oli ikkagi see, et kui magusaks võib viin juues minna ja sind esialgsetest plaanidest täitsa kõrvale juhatada.

*

Õigupoolest tuli see lugu meelde tänu ühele teisele juhtumisele, mis toimus nüüd, aastal 2017. Organiseerisid mehed suuremat Lätti minekut – ikka odava käraka järele. Oli pisike buss, oli bussijuht, ja oli kaks teiste kärakahuviliste poolt volitatud meest, kes sõitsid Lätti ja ladusid selle bussi kõik alkoholi täis. Ka Eesti-Läti piir ületati ilma maksu- ja tolliameti sekkumiseta. Siis aga hakkas juhtuma: bussil läks kumm katki. Bussijuht sai sellest kergekujulise šoki – oleks võinud avarii juhtuda, ning kuna teistel meestel oli juba «samm sees», siis otsustas bussijuht, et võtab ka ühe peatäie, magab välja ja tagasi hakatakse sõitma järgmisel päeval.

Jätan osa sündmustest vahele, aga kui viinatoojad mitu päeva hiljem koju jõudsid, siis olid neil rahad läbi, kärakast suur osa ära joodud ja kõik – ka bussijuht – täis kui tinaviled. Ei, midagi kriminaalset siin polnud, purjus mees ei olnud roolis. Bussiga sõitis täitsa võõras mees, kes oma sõbraga oli nendega kogemata seal tee ääres kohtunud, ja bussijuht, saanud aru, et «asi läheb ikka täitsa käest ära!», teinud ettepaneku kaineks bussijuhiks hakata. Tasuks oli kogu nendel kaasas olnud sularaha, pluss kast kangemat... ja palju õlut.

Eks mõlema loo moraal on see, et viinaga pole mõtet mängida, eriti võõra viinaga, sest reeglina see asi hästi ei lõpe. Vanaisa on palju aastaid juba maamullas, aga kui saaks, siis küsiks temalt kahte asja: mis ta sellest Läti alkorallist arvab ja ka siis seda, et kas need sündmused mõisaajast äkki ka Läti piiri läheduses toimuda võisid...?

Tagasi üles