Maria Stella usk kuninglikku päritollu ajas Hiiumaalt Pariisi kohtutesse ja hiljem hauda (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi esimesel poolel äratas kogu maailmas määratut tähelepanu naine, kes intrigeeris valitseva Prantsusmaa kuningasoo vastu, väites, et Orleansi hertsog Louis-Philippe on sündides ära vahetatud temaga. See naine oli lähedalt seotud ka Eestiga. Hiiumaal Kõrgessaare mõisas veetis ta seitse aastat oma elust, olles abielus parun Ungern-Sternbergiga — «Hiiu mereröövli» nime all tuntud paruni pojaga.
Chiappinide perekond Toscanas
16. aprillil 1773 sündis Apenniini mägismaal Toscana suurhertsogile kuulunud väikeses Modigliani linnakeses tüdruk, kes ristiti Maria Stella Petronellaks. Tema isa oli Lorenzo Chiappini, kohaliku vangla ülemvalvur, ja ema Vincenzia Viligenti.
Nende maja vastas asus uhke palee, mis kuulus perekond Borghile. Vaatamata Maria isa madalale päritolule, osutas krahvinna Borghi tüdrukukesele ülimat lahkust. Ta oli palees alaliseks külaliseks ja kõik sealsed elanikud hellitasid teda. See oli suur erinevus võrreldes koduga, kus vanemad tüdrukusse täiesti ükskõikselt suhtusid.
Kui Maria Stella sai nelja-aastaseks, määras suurhertsog Leopold tema isa Firenzesse vibuküttide kompanii etteotsa. Isa töökoht just kõrgelt tasustatud polnud, kuid sellegipoolest kandsid nad uhkeid riideid ja andsid kalleid lõunasööke. Neil oli kena aiaga maja ja kelder täis parimaid veine. Firenzes pandi tüdruk kooli. Kaks venda ja üks õde polnud Stellale parimad kaaslased, tihti loobiti üksteist kividega.
Kuni seitsmenda eluaastani sai Maria Stella kirjutamise, tantsimise ja muusikatunde. Tal oli huvi kunsti vastu, aga üle kõige armastas tüdruk kodustada linde. Vanemad olid eriti pühendunud tema laulu- ja klaverimänguoskuse arendamisele. Nad sundisid Mariat harjutama kaheksa tundi päevas ja kui laps tõrkuma hakkas, lukustati ta terveks päevaks muusikatuppa. Temperamentses itaalia perekonnas olid tavapärased ka kõrvakiilud.
Isa viis Maria Stellat tihti ooperisse, kus käskis oma pead majesteetlikult püsti kanda ja õppida daamidelt, kuidas olla veetlev. 12-aastaselt pandi Maria Piazza Veccia teatrisse esinema. Vanemad olid veendunud, et see karjäär võimaldab tüdruk mehele panna mõnele rikkale aadlimehele.
Väikese näitlejatari abielu rikka lordiga
Ühel päeval tuligi kiri, kus keegi austaja soovis kohtumist. Isa pani Maria ilusasti riidesse, andis kõik ema sõrmused ning käskis külalisesse viisakalt suhtuda. Saabus halli habemega vanamees, kes nooruses võis olnud isegi ilus olla. Meest tutvustati kui sir Thomas Wynni, lord Newborough´d. Milord hakkas iga päev neid külastama. Ta rääkis oma tervisest, Inglismaa ilust ja rõhutas oma leseseisust, tal olla vaid üks poeg. Kui Maria Stella vanematelt selgitust küsis, siis vastati talle, et kas ta pole küllalt õnnelik, et nii auväärne mees teda kosida tahab. «Ennem ma suren!» põtkis neiu jalaga maad ja otsis abi vanaemalt ja tädilt. Asjatult. Siis palus ta lordi, kuid see ainult naeris neiu lihtsameelsuse peale: «Küllap õpite mind armastama.»
Sir Thomas Wynn oli 50-aastane rikas lord, kes esindas Briti parlamendis mõningaid Walesi maakondi ja oli abielus olnud krahv Egmonti tütrega. Vähe ekstsentriline Thomas Wynn veetis pärast naise surma suurel määral aega uue mõisa Glynllifoni ja kahe kindlustuse ehitusega - mõlemad ikka kaitseks prantsuse sissetungi eest. Siis aga otsustas ta minna oma poja Johniga välismaale ja nii ta Itaaliasse sattuski.
Maria vanemad teatasid: kas heaga või kurjaga, kuid ta saab «del signore inglese» naiseks. Chiappinid said lordilt suure summa raha ja Fiesoles suurepärase möbleeritud maamaja kahe viinamarjaistandusega. Lord lubas tasuda ka kõik majapidamiskulud, kui nad saavad koos pojaga elada perekonna juures Itaalias.
1. oktoobril 1786 pandi Maria Stella ja sir Thomas Wynn paari väikeses erakabelis. Noor pruut sulgus pärast seda neljaks päevaks oma tuppa.
Sir Thomase elu Chiappinide majas ei kujunenud just meeldivaks. Ta nimetas neid korduvalt «täitmatuteks petturiteks», kippus majaperemehega kaklema ja lubas endale sageli rohkem veini kui just kohane oleks olnud. Maria Stella jäi abikaasa suhtes külmaks, eelistas aega veeta muusika või oma lindudega ja vihkas mehe toodud inglannast majapidajannat, kes talle kombeid püüdis õpetada. Lõpuks tüdis milord Itaalia elu-olust, tasus Chiappinidele kogu lubatud rahasumma ja reisis 1799. aasta suve lõpul koos naisega Firenzest minema.
Leedi Newborough´na Inglismaa kõrgaristokraatia hulgas
Londonis tutvustas lord Newborough oma naist inglise kõrgemale seltskonnale kui Marchesina di Modiglianat. Kellelgi ei tekkinud kahtlust tema päritolu suhtes. Naine kodunes kiiresti ja leidis kergelt sõpru.
Paari kuu pärast sõideti lord Newborough pärusvaldusesse Walesis – Glynllifoni. Teel lordi mõisa rakendasid 600 truud alamat nende tõlla eest hobused lahti ja vedasid selle kuus miili omal jõul lossini. Sellisest vaimustavast vastuvõtust jutustas leedi Maria Stella hiljem tihti igas seltskonnas. Hooajaks mindi Londonisse ja seal esitleti Maria Stellat ka kuninglikus õukonnas.
1800 suri lord Newborough poeg esimesest abielust. Thomas Wynn oli üsna murtud ja leinas. Maria kirjutas oma mälestustes: «Kuna Lordi heldus oli olnud nii suur ja tema lahkus lõputu, nõustusin lõpuks tooma suurima ohverduse ja proovima saada emaks.» Kui 1802 sündis poeg Thomas John, polnud rõõmupidudel otsa ega äärt. Aasta pärast õnnistati neid teise poja Spencer Bulkeley´ga.
Leedi Newborough elas õnnelikult oma lapsi kasvatades ja nautis Walesi maa-aadli luksuslikku elu, kuni tema mees raskelt haigeks jäi ja pärast aastast põdemist oktoobris 1807 suri.
Üks šarmantne baltisaksa parun
Kord Cheltenhami tervisevetel puhates kohtas Maria Stella noort ning nägusat baltisakslast Heinrich George von Ungern-Sternbergi, kes pööras talle suurt tähelepanu. Neil oli palju ühiseid harrastusi ja hiljem kohtusid nad korduvalt Londoni parimates majades. Lõpuks tegi ülepea armunud parun abieluettepaneku endast üheksa aastat vanemale leskprouale.
Nende abielu sõlmiti St. Michaeli kirikus, Coxwoldis Yorkshire´is 11. septembril 1810. Selle abieluga kaotas leedi Newborough hooldusõiguse oma laste üle, need jäid sugulaste kasvatada.
Novembri algul alustasid Sternbergid reisi läbi Šveitsi Venemaale. Krahv von der Pahlen, imperaatori minister ja paruni onu, võttis neid väga sõbralikult vastu ja tutvustas Maria Stellat Peterburi kõrgseltskonnale ja keiser Aleksandrile. Kevadel sõitsid Sternbergid Tallinna kaudu väikesele Hiiu saarele.
Heinrichi isa Otto Reinhold von Ungern-Sternberg ehk Ungru krahv sai hiljem tuntuks tema kohta levitatud mereröövlilegendide kaudu. Kuulujuttude kohaselt oli ta ehitanud Kõrgessaarde valemajaka, mille abil meelitas laevu madalikule, et nende lasti röövida. Need kuulujutud ei vastanud tõele. Mõnel tormiööl võis Kõpu tuletorni lahtine tuli küll kustuda ja laevad kardetud Näkimadalale joosta ja ta võis ka laevadelt seaduses ettenähtust suuremat päästetasu võtta, kuid see oli ka kõik. Peale Kõrgessaare oli Otto ostnud ka Hiiu-Suuremõisa ja pannud Suursadamas käima laevaehituse.
1802. aastal vahistati Otto von Ungern-Sternberg süüdistatuna oma laeva Brügg Morian kapteni Carl Johan Malmi tapmises. Parun väitis, et ta tegutses hädakaitseseisundis, kuid tunnistajaid ei olnud ja nii mõisteti mees tahtlikus tapmises süüdi ja saadeti 1804. aastal Siberisse. Just 1811. aastal, kui noorpaar Kõrgessaarde saabus, suri vana parun kaugel Tobolskis.
Suuremõisas oli sellest peale valitsejaks Heinrichi vend Peter Ludwig. Maria abikaasa aga majandas Kõrgessaaret ja väikest Lauka mõisat. 17. augustil 1811 sündis Marial ja Heinrichil poeg Edward (Ned) James Archibald Percival. See vastsündinu täitis nüüdsest kõik Stella tühjad päevad. Aastaid oli ta vaid pühendunud ema, kes ei lahkunud oma pojast hetkekski.
Isa surm ja tema viimane kiri
Kui Edward oli saanud seitsmeaastaseks, võttis Maria ette teekonna Inglismaale, et külastada oma vanemaid poegi. Kohtumine kujunes jahedaks, nad olid oma emast täielikult võõrdunud.
Kuulnud isa halvenenud tervisest, sõitis Maria Stella koos Nediga Itaaliasse ja võttis kaheks aastaks enda peale hoolitsemise lesestunud isa eest. Pärast üht atakki 1821. aastal kutsuti Maria Stella isa voodi äärde. Lorenzo vaatas tütart kurbade silmadega, pigistas kätt ja katsus midagi öelda, kuid ei suutnud rohkem kui «Barant…Baranto…» Paar päeva oli ta veel teadvusetu ja siis teatas Maria vend nende isa surmast.
Kui jõudis kätte Nedi koolivaheaeg, sõideti Sienasse, et kiirelt unustada kõik möödunu. Vaevalt kaheksa päeva hiljem sai Maria Stella posti kaudu kirja, mis muutis igaveseks tema elu. See oli kiri Lorenzo Chiappinilt: «Mileedi! Olen lõpetamas oma elupäevi, ilma, et oleksin avaldanud kellelegi saladust, mis otseselt puudutab nii Teid kui mind. See saladus on järgmine: päeval, mil Teid sünnitas isik, kelle nime ma ei või nimetada, ja kes on juba teises ilmas, sündis minul poeg. Mulle tehti ettepanek lapsed vahetada, ja võttes arvesse minu tolleaegset rasket majanduslikku olukorda, ma nõustusin rahaliselt tasuva ettepanekuga. Nii saite minu tütreks, kuna teine osapool võttis minu poja. Näen, et taevas on minule andestanud minu kuriteo, kuna Teie käsi käib hästi, ja olete iseenesest saavutanud peaaegu sama kõrge seisuse, kuhu kuuluvaks võis end lugeda Teie tõeline isa. Hoidke see kõik, palun, enda teada, et maailm mind hukka ei mõistaks; Teilt paludes andestust… Lorenzo Chiappini.»
Kiri avas Maria Stella silmad: nüüd oli selge, miks ta nii erines Chiappinidest. Oli mõistetav ka ema halb kohtlemine, kes teda sunniviisil pidi nimetama oma tütreks ja krahvinna Borghi silmapaistev poolehoid Maria Stella vastu. Ka Chiappini viimased segased sõnad (baratto — it. k. vahetus) muutusid mõistetavaks.
Maria Stella oli juba 49-aastane, tema noorim poeg 10, vanim poeg pidi järgmisel aastal täiskasvanuks saama ja võtma sisse oma pärilusjärgse koha. Ja Maria võttis endale pähe, et unustamise asemel tuleb tal kogu oma jõud suunata oma sünnisaladuse lahendamisele.
Otsingutel Itaalias
Rooma arhiividest naine midagi ei leidnud. Igalt poolt sai ta ühesuguse vastuse: «Kahjuks on revolutsiooni käigus kõik paberid põletatud.» Jäi üle otsida veel elavaid tunnistajaid.
Stella siirdus Firenzesse ja astus ühendusse Chiappini pihiisaga, samuti ka surnud krahvinna Borghi pihiisaga. Esimeselt sai ta arvamuse, et ta on suurvürst Leopoldi tütar. Teine aga kinnitas, et ta on prantsuse krahvi Joinville´i tütar, kellel on suured maavalduses Champagne´is.
Kuna krahv Borghi keeldus järsult Maria Stellaga kohtumast, ei jäänud muud üle kui üles otsida õekesed Bandinid, kes teenisid kunagi krahvinna Camilla juures toatüdrukutena. Nähes Maria Stellat, hüüdsid vanakesed nagu ühest suust: «Mu jumal, kuidas te küll sarnanete krahvinna Joinville'ile!» Bandinide suust kuulis Maria esimest korda oma fantastilise vahetamise loo.
1773. aastal oli krahvinna Camilla läinud koos pojaga Modiglianasse puhkama. Sinna jõudes leidsid nad vastasmajast eest prantsuse abielupaar de Joinville´i. Pered hakkasid igapäevaselt läbi käima. Krahv Louis Joinville suhtles tihedalt ka oma maja keldrikorrusel elanud vangivalvur Chiappiniga. Nii viimase naine kui krahvi naine olid mõlemad lapseootel. Krahvinnale sündis ühel aprillikuu päeval tütar ja Chiappini naisele poeglaps. «Meie kuulsime vahetusest oma kõrvaga ja kui laste sündimise järel neid naabermajja vaatama läksime, oli vahetus juba aset leidnud.» Krahv olevat soovinud endale kõigest südamest poega, sest meessoost järglase sünniga kindlustas ta endale suure päranduse. Louis de Joinville olevat pärast seda põgenenud Brisighellasse St. Bernardi kloostrisse. Korraks olevat teda isegi arreteeritud, aga siis uuesti vabadusse lastud. Leedi olevat lahkunud koos oma teenrite ja vastleitud pojaga.
Kes olid Joinville´id?
See jutustus võttis Maria Stellalt igasuguse kahtluse: nüüdsest oli ta kindel, et ta on sündinud de Joinville. Saladuse lõplikult lahendada lootis Maria Stella Prantsusmaal. Ta sõitis otseteed Champagne´i maakonda väikesesse Joinville'i-nimelisse linna. Kohalik magistraat selgitas Maria Stellale, et krahv de Joinville´i tiitlit tohivad Prantsusmaal tarvitada ainult Orléans´i hertsogid.
Louis Philippe Joseph d'Orléans, rohkem tuntud kui Philippe Égalité, oli Prantsuse kuninga Louis XVI vennapoeg, seega vere poolest kuninglikust perekonnast. Ta abiellus printsess Marie-Adelaide de Bourbon-Penthievre´iga ja 1773. aastal sündis poeg Louis-Philippe. Hiljem sündisid veel kaksikud tütred ning pojad Charles ja Antoine. Revolutsiooni ajal oli Orléans´i hertsog liitunud jakobiinidega, toetanud monarhi hukkamist ja 1793. aasta verise terrori päevil giljotineeritud. Prints Antoine suri Inglismaal 1807. aastal ja prints Charles Maltal 1808. Elus olid vaid tütar Adélaide ja poeg Louis-Philippe.
Kas see teadmine sundis Maria Stellat tagasi tõmbuma? Vastupidi – see avastus sundis paruness Sternbergi veel suuremale agarusele. Juulis 1823 jõudis naine Pariisi ja avaldas ajalehes teate, kus palus inimestel, kellel on mingeid andmeid krahv ja krahvinna de Joinville´i poja sünni kohta 1773. aastal Modiglianas, võtta endaga ühendust. Paari päeva pärast külastas teda keegi abee Saint Fare, kes kinnitas, et nimetatud ajal ei olnud ükski Joinville´ide pereliige Modiglianis. Kui Maria küsis, kas Orleansi hertsog on sündinud seal, sai ta vastuseks, et on sündinud 6. oktoobril 1773 Pariisis.
Seejärel võttis naine ette Palais Royal´i külastuse, mis oli Orléans´i hertsogite valdus. Seal leidis ta koos oma pojaga portree Louis-Philippe´ist, mis nende meelest oli üliväga sarnane isa ja vend Chiappinidega.
Esimene võit piiskoplikus kohtus
Maria Stella oli nüüdsest veendunud, et ta on õigetel jälgedel, kuid ta teadis ühtlasi, et ilma tõenditeta teda keegi ei usu. Kõigepealt otsustas naine sõita tagasi Itaaliasse. Ta leidis suurel hulgal lihtsaid inimesi, kes olid lastevahetusest teadlikud. Nende hulgas oli Firenze linna vanu kodanikke, Brisighella munki, vana juuksur, Ravenna piiskopi kunagine ihukaitseväelane jne. Näiteks sai ta teada, miks krahv de Joinville oli põgenenud kloostrisse ja hiljem vahistatud. Nimelt oli Borghide kojanaine pihtinud lastevahetusest oma preestrile. Seepeale oli Ravenna kohus tahtnud teda arreteerida. Kohtuvõimude käest oli krahvi päästnud vaid tutvus piiskopiga.
Olles kogunud küllalt tõendusi, otsustas Maria Stella oma sünniloo anda kohtu lahendada, et veenda kogu maailma oma loo tõepärasuses. Piiskoplik tribunal võttiski asja arutada ja 29. mail 1824 tehti otsus muuta St. Stephani kirikuraamatu sünnikannet. Sinna kirjutati: «Maria Stella Petronella - krahv ja krahvinna Louis ja N. de Joinville'i tütar ...»
Maria Stella polnud sellega veel rahul. Ta tahtis, et Itaalia kohtu otsus tunnistataks maksvaks ka Prantsusmaal. Sellest hetkest, kui ta üritas tõestama hakata, et Joinville´ide puhul oli tegemist Orléans´i hertsogipaariga, tundus kogu maailm koonduvat tema vastu.
Maria asus koos pojaga elama Genova linna, palkas advokaadi uusi tõestusi hankima ja avaldas ise Gazeta di Genovas 2. märtsil 1825. aastal oma salapärase sünni loo. Linna kuberner hakkas tema sealviibimist pidama ebasoovitavaks ja seepeale asus naine elama Nizzasse.
«Kas kõik või mitte midagi!»
Kui Stella kirjutas asjaolusid valgustava kirja oma mehele, sai ta abikaasalt pettumust valmistava vastuse. Parun Sterberg soovitas tal avalikult kohtu poole mitte pöörduda, vaid saavutada vastaspoolega mingi kokkulepe. Ta saatis isegi admiral von Krusensterni, kes oli nende perekonnatuttav, naisele abiks. Admiral, tutvunud paberitega, tegi kokkuvõtte: «Pöörduge koju, Maria Stella. Te olete liig nõrk selleks, et võidelda maailma vastu. Ja kuigi te võidate, siis ärge unustage, et selle võidu hind ei saa mitte mingil juhul olema kerge, ja vast ei tasu end kunagi ära. Sest omi vanemaid otsides võite kergesti kaotada oma perekonna.» Maria Stella vastas: «Kõik või mitte midagi.»
Kogu asja uurimine oli nõudnud juba hiigelsummasid ja kohtuprotsess tõotas neid veelgi. Maria Stella ei võtnud kuulda oma abikaasa nõudmist pöörduda tagasi Hiiumaale. 1827. aastal sõitis mees Pariisi, et palgata asjatundjaid oma venna poolt Hiiumaal asutatava kalevivabriku jaoks. Ühtlasi nõudis ta abikaasalt oma poja paigutamist avalikku kooli ja sellega tuli Maria Stellal ka leppida. Esimest korda elus pidi ta oma armastatud pojast kaugele jääma.
Kui parun Ungern-Sternberg oli pidanud klaarima suurel hulgal naise tekitatud võlgu mitmesugustele advokaatidele, leidis ta kellegi juristi Henry Driver-Cooperi, kes oli ostnud Pariisi lähedale mõisa, kuhu otsis kaasüürilist. Parun leidis, et tema naisel sobinuks sinna elama asuda. Maria Stella nõustus, kui ühtlasi see mees aitaks teda tema nn «suures afääris». Lepingud allkirjastatigi ja paruness kolis Bellevue´sse Meudoni lähedal.
Esialgu näis Driver-Cooper usaldusväärne, kuid õige pea taipas Maria Stella, et tema mees oli tema selja taga vaid selle aferistiga kokku mänginud. Cooper oli saanud kogu naise varanduse käsutajaks, tal olid kõik tema pärilusega seotud dokumendid ja tegelikkuses ei vaevunud ta mingeid samme astuma Maria Stella kasuks.
Septembris 1828 kolis paruness hotell Britannique´sse ja lubas astuda samme lepingute lõpetamiseks Cooperiga. Abikaasa oli sunnitud uuesti Pariisi sõitma. Ta sai Maria Stellalt kuulda, kui pettunud see temas on. Järgmisel päeval nägi naine oma abikaasat hotellist lahkumas. Õhtusöögi ajal sai Maria kirja oma mehelt: «Minu segadus on nii suur, et ma ei suuda Teile midagi öelda, aga minu südametunnistus ei süüdista mind neis eksimustest, mille Te mulle omistate. Ühel päeval kohtume õnnelikuma tähe all kui praegune. Ma kannan koos Teiega kõiki Teie muresid, aga ma ei saa Teid aidata. Adieu.»
See ei jäänud ainukeseks löögiks. Nädala pärast sai ta kirja oma armsalt pojalt Nedilt, kus see teatas, et isa nõudis tema lahkumist Venemaale: «Ma kuulen juba sinu proteste, aga mida ma saan teha? /…/ Mis saaks minust, kui ma ei alluks oma isa käskudele?»
Lühikeseks ajaks ununes Maria Stellal kogu tema «suur afäär», ta tahtis jätta kõik sinnapaika ja kihutada Eestimaale. Aga lõpuks lohutas ta end sellega, et peab võitlema edasi nende eest «kes siin maailmas on kõige kallimad».
«Kas Orléans või Chiappini?»
Oma väheste ressurssidega pöördus paruness Sternberg kõigepealt kohtu poole, et lõpetada lepingud Cooperiga ja saada tagasi oma paberid. Selleks kulus mitmeid protsesse, palju kuid ja suurel hulgal raha.
Vahepeal palkas Maria Stella endale mitmeid uusi juriste, kuid järgemööda sattus ta mitmete petiste otsa, kes võtsid küll tema raha, kuid ei teinud midagi kasulikku. Avalik arvamus ei julgenud olla Maria Stella poolt. Üksteise järel kaotas ta kõik oma lähedased ja mõjuvõimsad sõbrad. Naine pöördus Prantsuse ajakirjanduse poole, et oma lugu ka sealsetes lehtedes avaldada, kuid toimetused ei võtnud tema kirjutisi vastu.
Vahepeal oli Maria Stella lõpetanud oma mälestuste kirjutamise ja lasi need raamatuna 1830. aastal trükis ilmuda oma kulu ja kirjadega. Omapärase sisuga raamatu nimeks sai «Maria Stella - ühe kõrgest soost preili kuritahtlik vahetus ühe alamast soost poisi vastu kõige alatumal kombel». Kohe peale ilmumist keelati see raamat prantsuse tsensuuri poolt ja müüdud eksemplarid konfiskeeriti, kus see oli võimalik.
Memuaaride ilmumine äratas igal pool määratut tähelepanu. Maria Stella lugu oli päevakorral kõigis Euroopa kuningakodades: «Kas Orléans või Chiappini?» Vahepeal oli poeg Ned läinud teenima Vene kaardiväkke ja ühel paraadil Peterburgis oli isegi tsaar Aleksander tervitanud noort meest naljatades «troonipärijana».
17. juunil 1830. aastal esitas Maria Stella Pariisi kohtule avalduse. Orléansi hertsog Louis-Philippe lasi oma kauaaegsel nõuandjal Dupinil esineda kohtus, et juhtida tähelepanu paruness Sternbergi nõudmise naeruväärsusele. Selle peale kohus keelduski Maria Stella asja arutamast. Kogu loo puändina puhkes Prantsusmaal Juulirevolutsioon ja Orléansi hertsog kuulutati 7. augustil kuningaks Louis-Philippe I nime all.
Üksi kuninga vastu
See avaldas Maria Stellale masendavat mõju. Nüüd tuli tal võidelda monarhi vastu ja seda pealegi täiesti üksi. Hirmust saada vangistatud või mürgitatud põgenes Maria Stella Prantsusmaalt ja elas aastaid rahutut elu Itaalias ja Nizzas.
Kui ta mõne aasta pärast sai lõpuks loa asuda elama Pariisi, jätkas ta sellegipoolest oma fanaatilist võitlust: ta kleepis oma korteri akendele ennast ja Orléans'i perekonna liikmeid kujutavaid läbipaistvaid ülesvõtteid, et möödujate tähelepanu juhtida suurele sarnasusele. Ta lasi trükkida lendlehti ja jagas neid rahvale. Need sisaldasid sõimu ja süüdistusi kuninga vastu ning olid allkirjastatud – «Maria Étoile d'Orléans». Sarnase kihutustöö tagajärjeks oli käsk silmapilkselt lahkuda Prantsusmaalt. Oma poja lord Spencer Newborough´ vahetalitusel muudeti väljasaatmise otsus kehtetuks ja nii sai paruness oma eluõhtu veeta Pariisis.
Ta üüris endale pööningukambri Hotel de Bathis. Kirjanik Alexander Dumas, kes oli mingil määral olnud seotud selle afääriga, on Mariat oma memuaarides meenutanud. Kuigi ta mainib, et naise kinnisidee oli ilmselgelt hullumeelsus, ei saanud ta tunnistamata jätta, et nii mõnigi esitatud fakt tundus tähelepanuvääriv ja segast oli asjaloos palju.
Ka laseb Dumas paista siiski teatavat sümpaatiat Maria Stella eluõhtu kirjeldamisel: «Ta elas Rivoli tänava lõpus, mis jääb Saint Florentini tänava poole, viiendal korrusel. Ta oli end ümbritsenud kahejalgsete suleliste õukonnaga, kes oma kisaga äratasid terve Rivoli tänava juba hommikul kell viis. Need minu lugejatest, kes elavad Pariisis, võivad mäletada neid alati sisse-välja lendlevaid sädistavaid varblasi, kes tuhandete kaupa keerlesid kolme balkoniakna ümber: need kolm balkoniakent kuulusid Maria-Stella-Petronilla Newboroug´le, paruness Sternbergile, kes kirjutas elu lõpuni oma nime lisandiks «sündinud Joinville». Ta suri 1845. aastal, päev pärast Saadikutekoja avamist. Tema viimased sõnad olid: «Tooge mulle ajaleht, tahan lugeda, mida see röövel jälle on öelnud.» Viis viimast eluaastat ei olnud ta oma kambrist lahkunud, kartes, et kuningas võib lasta teda arreteerida. Vaene olend oli muutunud peaaegu hulluks...»
Maria Stella suri 23. detsembril ja maeti 31. detsembril 1843. aastal Montmartre'i kalmistule.
Huvi loo vastu pole kadunud tänapäevani
Vennad Ungern-Sterbergid tegutsesid Hiiumaal aktiivselt 19. sajandi keskpaigani. Eriti tegus majandusmees oli vanem vend Peter Ludwig: ehitas Suursadamas laevu ja vedas nendega 1814-1815 teravilja ja viina Prantsusmaal viibivatele Vene vägedele, oma paljudes mõisates kasvatas meriino lambaid ja 1829. aastal asutas koos Heinrichiga Suuremõisas kalevivabriku, mis manufaktuurina töötas mõisa saalis ja kõrvalhoonetes. Aasta hiljem viidi see Kärdlasse. Parun Heinrich Edward aga päästis Hiiumaa rannikul merehädast 16 inglise madrust ja sai selle eest Inglise kuningas George IV 1825. aastal tänutäheks briljantide ja kuninga portreega kaunistatud kullast tubakatoosi. 1838 omandas ta oma vennanaiselt Nõva mõisa, mis 1861. aastal, kui parun suri, pärandus pojatütrele Josephinele.
Edward (Ned) von Ungern-Sternberg abiellus Anna Helene von Helsfreichiga ja sai õnnetult surma juba 1842. aastal. Tema abielust võrsus kaks tütart: Stella Charlotte ja Josephine Magdalene. Esimene, kes oli suur iludus, abiellus Udriku parun Reinhold Rehbinderiga. Josephine (Josy) Magdalena abiellus parun Johann Ungern-Sternbergiga ja pärast lahutust teistkordselt Valerian von Baggehufwudtiga – Saku õlletehase asutajaga.
II Lord Newborough, Thomas John, oli surnud 1832. aastal lastetuna. Tiitli päris Spencer Bulkeley ja edaspidi tema järeltulijad. 1897. aastal külastasid Newborough´ perekonnaliikmed Tallinnat ja Hiiumaad oma luksusjahil Mira. Tolleaegne Kõrgessaare mõisaomanik kinkis lordile sel puhul maali, mis kujutas Maria Stella kahte poega esimesest abielust. Järeltulijaid elab Inglismaal tänapäevani välja. Glynllivoni loss, mis oli kaua aega halvas seisukorras, restaureeriti selle sajandi alguses ja alustas tööd hotellina. Nagu igal korralikul briti lossil on ka sellel oma isiklik kummitus – Maria Stella.
Paruness Sternbergi memuaare on uuesti trükitud ja välja antud vähemalt paarkümmend korda nii prantsuse, itaalia kui inglise keeles. Selle loo põhjal on kirjutatud mitmeid novelle, romaane ja näidendeid. Isegi 1937. aasta Uudisleht avaldas läbi mitme numbri järjejutu pealkirja all «Maria Stella, kes nõudis Prantsusmaa trooni». 1907. aastal ilmus Pariisis Maurice Vitrac´i raamat «Philippe-Egalité et M. Chiappini», kus autor rahvusarhiivi dokumentidele tuginedes tõestas, et Maria Stella versioon on läbinisti vale. Naine olevat olnud hoopis Rimini krahvi Carlo Battaglini sohitütar.
2017. aastal pühendati Maria Stellale Modiglianis terve ürituste programm, mis sisaldas konverentse, näitusi, loenguid, temaatilisi õhtusööke ja näidendit «Il Baratto», mida Filodrammatica Bertoni näitlejad etendasid aasta läbi.
Polegi vist oluline, kuipalju selles loos tõtt või fantaasiat on, vaid see, et Maria Stella ise uskus oma lugu ja see määras ta elusaatuse.
Kasutatud:
- http://www.dumaspere.com/pages/bibliotheque/chapitre.php?lid=m3&cid=82
- Lady Newborough, The Memoirs of Maria Stella, Lady Newborough. Eveleigh Nash, London 1914.
- Wena Alun Owen, Mansion House's New Lease of Life, BBC News 30. 12.2008