/nginx/o/2017/12/27/7435833t1h289b.jpg)
Eesti kasvatusteadlase Inger Kraavi hinnangul peituvad tänapäeva laste mitmed vaimse tervise probleemid paljuski turvatunde puudumises ja üksinduses - kiire elutempo röövib lastelt vanemate tähelepanu ning üksinduse leevendamiseks tulevad mängu nutiseadmed. Vanemad ei kujutagi ette, kuidas laps end tänapäeva maailmas tunneb, sest nad ise ei ole sellises elanud.
Kasvatusteadlase Inger Kraavi sõnul on ajaloo algusest peale lapsevanemaks olemist õpitud läbi kogemuse. «Varasemalt olid meil suured perekonnad, kus elati koos vanema sugupõlvega ja iga laps elas kaasa oma õdede-vendade kasvamisele. Sealt tekkisid ka teadmised oma laste kasvatamiseks. Tänapäeval saavad lapsed kodust elu ja vanemate tegevust ning rolli täitmist väheste õdede-vendadega kogeda üsna napilt,» rääkis Kraav.
Ta märkis, et ühest küljest hakkab kogemustest saadav teadmiste ja oskuste baas hääbuma. Teisalt peavad esimest korda maailma ajaloos vanemad õpetama lapsi elama maailmas, kus nad ise ei ole elanud. «Maailm on nii kiiresti muutuma hakanud, et vanemal on tegelikult keeruline ette kujutada, kuidas laps end selles kõikide võimaluste ja ohtudega maailmas tunneb. Seda aga oleks vaja teada, et oma lapsele kasvamise juures toeks olla.»
Küsimused tekivad siis, kui ilmnevad probleemid
Lapsevanemad jõuavad spetsialisti juurde nõu küsima tavaliselt siis, kui ilmnevad probleemid lapse käitumises. Siis soovitakse infot seisundi ja ravivõimaluste kohta. «See, mida vanemad tahavad ja tegelikult vajavad, ei ole sama asi. Meie poole pöördutakse peamiselt siis, kui ilmnevad probleemid, mis on peamiselt seotud õppeedukuse ja toimetulekuga koolis või lasteaias, samuti kasvatusprobleemid nagu laiskus, jonn ja muu selline. Aga need asjad kipuvad olema seniste tegemiste/tegematajätmiste tagajärg. Tõsisemad probleemid hakkavad ilmnema siis, kui laps on juba selles eas, kus olukorda parandada on väga keeruline,» kirjeldas kasvatusteadlane.
Tema hinnangul tehakse kõige enam vigu siis, kui laps on väike. «Näiteks kiindumussuhe - me teame, et laps vajab oma kiindumusobjekti enda lähedal, vajab kindlustunnet, et ta ära ei kao. Siin tuleb aga argielu oma nõudmistega - vaja on minna tööle või avaneb just siis mingi muu hea võimalus, mida ei suudeta kasutamata jätta. Kuid just see on aeg, kus lapsest eemalolek võib hiljem põhjustada lapse sellist käitumist, mida ei soovita, ning püütakse halba käitumist hakata välja juurima.» Seetõttu on Kraavi hinnangul kõige enam vaja teadmisi väikelaste vanematel, et nad tajuksid last kui psühholoogilist olendit, kelle aju areneb meeletu kiirusega ja sellega tuleb tegeleda.
Kraavi sõnul on tänapäeval peamine laste vaimse tervise probleem, millega spetsialisti poole pöördutakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). «Varem räägiti rohkem hüperaktiivsusest, nüüd rohkem ATH-st. Mõlemad on endiselt olemas. Probleem, millest ehk vähem räägitakse, on võimekas ja andekas laps, kel on samuti tähelepanuhäire ja kellega koolides palju probleeme. Kuna nad juba teavad seda, mida tunnis käsitletakse,siis hakkavad nad tunni ajal õpetajat häirivaid küsimusi esitama, nad ei lase teistel lastel rahulikult vastata, ei viitsi hakata kätt tõstma, vaid hõikavad õigeid vastuseid vahele. Ja teevad seda nii kaua, et õpetaja tüdineb ja hakkab neid alla suruma,» kirjeldas Kraav tänapäeva probleeme, millega kasvatusspetsialistid oma töös igapäevaselt kokku puutuvad.
Lapse ideaalne arengukeskkond on väike seltskond, rahulik rutiin ja kodune ruum
Inger Kraav seostab paljusid laste vaimse tervise probleeme sellega, et me ei suuda ühel või teisel põhjusel (suutmatusest, oskamatusest, välise surve tõttu vm) vanematena piisavalt pühenduda oma väikelaste kasvatamisele. «Oluline on väikelapse suhe kiindumusobjektiga, sellest tulenev turvatunne, areng – esimeste eluaastate vajakajäämisi on hiljem raske kompenseerida, kannatavad nii inimsuhted kui ka tahtmine maailma tundma õppida.»
Samuti koormatakse kasvatusteadlase hinnangul juba varases eas lapsi liialt erinevate kohustustega, mis ei lase lapsel vastavalt tema eripärale areneda. «Üha sagedamini arvatakse, et lasteaed ei arenda last piisavalt ning juurde võetakse erinevad trennid või huviringid. Viiakse laps vahepeal lasteaiast ära näiteks trenni, siis tuuakse jälle tagasi ja seda ka uneaja asemel. Leitakse, et ega ta seal lasteaias lõuna ajal nagunii ei maga, las ta siis käib parem kusagil trennis. Pidev keskkonna ja ümbritsevate inimeste vahetus väsitavad ja kõigutavad lapse turvatunnet.»
Võrreldes 20 aasta taguse ajaga näib kasvatusteadlase hinnangul lastel vaimse tervise probleeme rohkem olevat. «Eks diagnoositakse ka sagedamini, aga tõenäoliselt on neid lapsi siiski tänapäeval rohkem. Tehiskeskkond pressib järjest enam peale, lapsi on peredes vähem ja ka pered on vähem koos. Üha enam tuleb vanemate töö koju kaasa koos arvuti ja telefoniga, mis on kogu aeg käepärast, ning järjest vähem ollakse mõtetega koduse elu ja lapse juures,» selgitas Kraav. Eriti keerulises olukorras on üksikvanemaga pered, kus üksi last kasvatades on raske kõige pereeluks vajalikuga toime tulla, ka on traditsiooniliselt vanemate rollid erinevad – laps omandab vanemaid jälgides malle, mida edaspidi argielus, inimsuhetes ja probleemide lahendamisel kasutada.
Laps ei kasva ise!
Oma mõju laste vaimsele tervisele avaldab kindlasti ka tänane nutimaailm. Digimaailma ja selle mõjude kohta viiakse Kraavi sõnul läbi uuringuid ja saadakse uusi ja üllatavaid tulemusi. Näib, et see võib olla valdkond, mille ohte lapsevanemad tänapäeval piisavalt ei tunneta. «Mitmed teadlased ütlevad, et seda, kuidas digimaailm varasest east alates lapsi mõjutab, võime öelda alles 30 aasta pärast - tagajärgi näeme alles siis, kui need inimesed on täiskasvanud.»
Üheks võimaluseks oma teadmisi laste kasvatamise teemal täiendada, on osaleda vanematele pakutavatel koolitustel. Inger Kraav, kes koolitanud sadu lapsevanemaid, näeb pea igal koolitusel inimesi, kes on siiralt üllatunud uutest teadmistest. «Tavaliselt õpitakse vanemaks olemist nö katse-eksituse meetodil - kui ollakse juba piisavalt katsetanud, siis kujunevad välja mingid oma strateegiad, kuidas teatud olukordades toimitakse. Kuid need ei pruugi kaugeltki olla kõige otstarbekamad. Paljud vanemad on saanud koolitustelt teadmisi, mida lubavad oma kodus kohe rakendama hakata,» rääkis Kraav.
Tema sõnul on lapsevanematel huvi koolituste vastu küll olemas, aga kui konkreetsemaks minna, siis tulevad jällegi igapäevane elu ja töö ja muud asjad esiplaanile ning loodetakse, et küll laps kasvab ka ise. «Aga laps ei kasva ise!»