Liig vähe haridust saanud, kurnavalt vaeselt elanud, vastuarmastust mitteleidnud ja meeltesegaduse pimedusse vajunud – selline oli luuletaja Marie Heibergi elu.
Tuglase ahistaja Marie Heiberg leidis armuvalu tõttu lõpuks Seewaldis otsa (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Avarate vaateveerudega» Urvastes
Marie Heiberg sündis Urvastes, mitte kaugel maalilises ürgorus asunud Uhtjärvest, Siimu popsitalus 10. septembril 1890. aastal. Isa Mihkel töötas kingsepana, vahel ka hooajatöödel, sest talu paar vakamaad ei suutnud peret toita. Ema Miina Teveer oli pärit Kanepist. Marie isa oli ärksaloomuline, lahke ja jutukas mees.
1898. aastal tabas Heibergide perekonda õnnetus – viiest lapsest surid korraga kaks sarlakitesse. Vanemate kurvastusele elas täiel määral kaasa kaheksa-aastane Marie, keda kutsuti Mantsiks.
Alghariduse omandas tüdruk Urvaste vallakoolis, mille kolme klassiga piirduski ta regulaarne kooliskäimine. Juhuslikumat laadi oli Marie õppimine Sangaste kihelkonnakoolis, kus ta käis kahel talvel vaid üksikute nädalate kaupa.
Luuletusi hakkas Marie Heiberg kirjutama õige varakult. Ta laulud sündisid tihtipeale spontaanselt nagu rahvalaulikul, olid lihtsad, siirad ja tundelised.
1905. aastal hakkas 15-aastane tüdruk saatma oma luuletusi Marie Heinamäe nime all Lastelehele ja Lindale. Viie laulu ja ühe proosaluuletusega esines ta samal aastal Noor-Eesti albumis. Umbes samal ajal valmis Heibergi esikkogu «Murelapse laulud» käsikiri, mis Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu kaasabil ilmus 1906. aastal Noor-Eesti teise luuleraamatuna tiraažiga 1000 eksemplari. Raamat äratas üsna elavat huvi ja tähelepanu. Tõsi küll, Tuglas on hiljem märkinud, et neid luuletusi redigeerisid nii tema ise kui Aino Kallas.
Kirjavahetuse algus Friedebert Michelsoniga
Luulekogu ettevalmistamise käigus kujunes nagu iseenesest välja kirjavahetus Heibergi ja Tuglase vahel. Nooruke tütarlaps väljendas neis kirjades oma kaugele abilisele siiras lihtsuses oma igapäevaelu tundmusi ja igatsusi: «Kirjutage mulle ikka ka säälsetest asjadest, mis näete ja kuulete ja enesest ka; kirjad kaugemalt on ainus lahutu teisend või mis, minu igavas tua elus.»
Friedebert Tuglas oli pidanud emigreeruma osavõtmise pärast 1905. aasta sündmustest. Ta reisis Euroopas ringi, haris end muuseumides ja raamatukogudes, kirjutas, luges ja vaatas maailma – vanemad suutsid teda materiaalselt kindlustada.
Marie kaalus pikalt, mida oma eluga peale hakata, kirjutades Tuglasele: «Minu seisukord on niisugune, et sugugi veel ei tea, mis homme pean tegema, kuna mul varanduseline põhi puudub /…/ Aga ma püüan siiski väheselt oma jõul edasi. Raske on, peab ütlema ja tulevik on ka nii tume, et vaata, kuda vaatad, aga valgust ikkagi ei näe!»
Vabakutselisena Tartus
Viimaks võttis Marie oma luulekogu eest saadud honorariga ette kolimise Tartusse. Üürinud magamiskoha ühe käsitöölise tagatoas Kivi tänav 50, kirjutas ta Tuglasele 27. veebruaril 1907: «Vahest oleks õige mõnus, kui Teie Tartusse tuleksite /…/. Kirjutage kui tulete, kunas. /…/Jah, mis ma sinna võisin parata et vaesuse pärast rumalaks jäin, katsun nüüd järele tuigerdada. Kuidas ma Tartus muidu elan. Noh väga igapäevaselt ja kõik on igapäevane. Teate ju isegi arvata, ma kuidagi elu armulaps ei ole.»
Oma kasinast rahatagavarast sai Marie võtta vaid mõningaid eratunde. Ta ei osanud ühtki keelt peale eesti keele ega saanud seega oma silmaringi laiendada ka lugemisega. Ometi võttis ta nooruslikus uljuses ette riskantse sammu hakata kutseliseks kirjanikuks.
Isiklikult kohtusidki Tuglas ja Heiberg esimest korda 1907. aastal mehe salajase kodumaalkäigu aegu Tartus. Kirjanik Richard Roht on sellest kirjutanud oma mälestustes, sest see langes parasjagu kokku tema enda esmatutvusega: «Mind paluti eestoas oodata, sest öeldi, et Heibergi pool on parajasti kirjanik Fr. Tuglas./…/ Lõpuks kutsuti mindki tahatuppa. Ma suutsin vaevalt pomiseda mõne sõna ja tundsin end üpris abitult. Kus see hirm, see au ja heameel! Tuglasel oli must näpits ninal, ta oli vist hiljuti tulnud Pariisist, oli noor ja irooniline, naeratas üleolevalt, vahetas minuga mõne heatahtliku sõna. Üldiselt Tuglas oli see, mida sa oodanud /…/ Heiberg aga oli üsna vastand oma luuletustele. Väliselt jättis ta üsna teise mulje kui kujutlenud olid.»
Varane debüüt kätkes endas õnnetust
1909 tutvus Marie Helmes Henrik Visnapuuga. Suvel juhtusid nad koos Richard Rohuga Tõrvasse tuttavaid vaatama ja veetsid siis kõik koos õhtupooliku imeilusas Helme kantsis varemete vahel ning kõnelesid nooruseunistustest. Visnapuu on meenutanud, et juba siis olevat Heibergil olnud tõekspidamine, et «kirjanik õpib elust ja loob talendiga» ning «oli enese meelest valmis kirjanik ja noor-eestlane ning vaatas meie kui algajate pääle kõrgilt üle õla».
Vaestest oludest iseteadliku tüdruku elu jätkus ka Tartus äärmises kitsikuses. Heiberg tegi juhutöid, aga ka kaastööd ajakirjandusele. Marie käis kirjanduse seltsi koosolekutel ja organiseeris näitemängupidusid, jälgis jooksvat uudiskirjandust, avaldas ajakirjanduses retsensioone ning kirjanduse päevaprobleeme puudutavaid artikleid. Tihti esines ta mitmesugustel kõnekoosolekutel, kus «noored maailmaparandajad oma haljast tarkust veel haljamale kuulajaskonnale jagasid, võttis sääl autoriteetselt sõna – ja nälgis.»
Noore neiu kriitilisi artikleid ei võetud tõsiselt. Kui Heiberg 1910. aasta algul Postimehes artiklis «Meie kirjanikkudele» käis välja mõtte kirjanike ühisusest ja selle kongressi kokkukutsumisest, siis kirjutas Tuglas talle Pariisist saadetud postkaardil: «Teie proponeeritud «kirjanikkude kongressist» mõtlen ma endist viisi ironiliselt. On ju väga rõõmustav, et Teil nii palju optimismust on, et meil kirjanikka olemas arvate olevat. Kuid ma kardan siiski, et teie «Kirjanikkude ühisusest» suuremalt jaolt just mitte=kirjanikud osa saavad võtma.»
Marie elas kujutlustest. Üsna pea loobus ta igasugustest katsetest midagi õppida. Algteadmistele eelistas ta oma unistusi, isegi siis, kui need põrkusid reaalelu pisiasjadega. Ja ta oli haavunud, kui seda tõekspidamist ei kiidetud. Nagu väljendus R. Roht: «Temale juba tõesti oli «kaks kord kaks – miljon», ja ta oli pahane, kui temalt nõuti, et kaks kord kaks olgu neli. Heiberg andis mõista, et ta vilistab kõigile algteadmistele – «unistuste» maailm on palju avaram ja laiem kui maailma geograafia, ja «unistuste» ajalugu palju salapärasem ning müstilisem kui tõeline ajalugu raamatutes.»
1910. aastal ilmus Heibergilt pikem proosajutustus «Elukevade». Tuglase hinnangu järgi oli see «täiskasvanud laste või lapseliste täiskasvanute sentimentaalne armastuse tragöödia». Muidugi haavas kriitika Mariet, kuid oma hinges oli ta selleks ajaks Tuglasest juba pühaku valmistanud ja seega andestas ta talle kõik.
Müstiline «sinilill»
Tõepoolest, kuigi noor Friedebert Tuglas kodumaal ei viibinud, jätkas Marie püüdlikult talle pikkade kirjade kirjutamist. Kuigi mees vastas sageli vaid üldsõnaliste lühikeste tervitustega postkaartidel ega andnud kuidagi põhjust millekski enamaks, armus noor üksildane tütarlaps päästmatult. Visnapuu on meenutanud: «Kõige enam aga häiris ta meie seltskonda oma müstilise «Sinilillega». /…/ Heibergi huvi näis päämiselt koonduvat selle ümber, et teada saada, kus tema sinilill parajasti viibib. Kui ta juhuslikult oma sinilillelt postkaardi sai, siis tegi ta sellest maailmasaladuse. /…/ Vaene tütarlaps sai meie kunstijüngritelt kõvasti pilgata oma igavese armastuse ja sinilille pärast.»
Kui Marie lasi need pilked kõik kõrvust mööda, sest tal oli ükskõik seltskonna arvamusest, siis sugugi nii ei mõelnud Tuglas. Tema pidas Heibergi käitumist täielikuks taktituseks ja 1911. aasta septembris, kui mees viibis taas kord viis-kuus päeva Tartus, lõppes nende kohtumine tüliga.
Visnapuu mõistis Tuglast: «Romantilisele tütarlapsele võib igavene armastus tõesti elu sisuks olla, mitte meiesugustele noortele poistele, kellel juba Müncheni või Pariisi maik suus oli.»
Marie jaoks oli see esimene suur vapustus ja nii kirjutas ta 1912. aasta algul Tuglasele: «Kui lühikene on meie elu ja miks lühendame seda veel üksteisele haiget tehes!... Ei maksa ka kellelgi teisel teise vastu hoolimata ja halb olla – omi suuremaid tundmusi haavates. Mulle vähemalt on ikka Sinu tundmused, isegi viha minu vastu, nii võrd suured, koguni pühad kuidas need õiged on /…/ Sinu tutvus oli mulle see, mis Sinule päike. Ja see on nüüd looja läinud./…/ Sinu käes on ju nüüd kõik teha, et kõik hääks võiks saada!»
Kirjaniku «püha hing»
Marie jätkas oma tagasitõrjutud tunnete valamist luulesse. 1913. aastal ilmus tema teine värsikogu «Luule». See oli lüüriline, impressionistlik, kuid ikka kordusid suure üksilduse, kurbuse ja musta mure motiivid. Raamat ei pälvinud enam nii suurt tunnustust kui tema esikkogu, vastupidi, ilmus kriitikat. Kirjanduse seltsi koosolekul kinnitas Marie Heiberg, et «arvustamine üleüldse kirjaniku püha hinge ärahukkamine on».
Koos R. Rohu, R. Vellneri ja H. Visnapuuga esines Heiberg ka 1913. aastal välja antud albumis «Moment esimene», kuigi teised asjaosalised teda momentlaste hulka kuuluvaks ei lugenud. Visnapuu on meenutanud: «Pääle kummaliste unenägude, mida Heiberg ütles vahel lahtiste silmadega nägevat, ei osanud me tollal tema juures märgata midagi iseäralikku. Tõsi küll. Ta olemuses puudus igasugune naiselik veetlus, pigem hoovas sellest midagi närveerivat ja ebasümpaatset. Me panime selle ta lohakuse ja kasvatamata lauakommete arvele. Kuigi me seda kõike katsusime vabandada kirjaniku personaalsusega, lõpetasime mitmel korral temaga läbikäimise. Ta otsis meid taas üles.»
Mõned Heibergi järeldused, mida ta tegi mõnest juhtumist või sündmusest, olid nii kummalised, et teised pidid neid seletama ta äärmise naiivsusega. R. Roht on meenutanud: «Tihti oli teda jälginud mõni «väga ilus» noorhärra ning ta jutustas sääraseid koomilisi detaile, millised reaalelus olid täiesti võimatud, rääkimata sellest, et Heibergi välimus ühtki ilusat noorhärrat ei võinud nii kohutaval kombel rööpast välja lüüa. See oli nii siis teooria, «unistus». Kord jälle oli mõni härra Heibergi vastu olnud kuulmata häbematu. Kuidas? Noh, näiteks, üks tuntud arvustaja olevat talle Tartu Toomil «külge löönud» ja kui nad siis pingile istunud, siis olevat see härra rütmiliselt pinki liigutama hakanud. Ja sellest oli Heibegile küllalt kujutlemaks, et armastuseski kaks kord kaks on miljon.»
1914. ja 1915. aasta suvel käis Marie Heiberg Eesti Rahva Muuseumi jaoks vanavara kogumas Vaivaras ning Äksis. See talle päris meeldis, nagu nähtub Johannes Aavikule kirjutatud kirjast: «Üleüldse puudub maal see otsitud ja võlts vahe, mis linnas inimesi üksteisest lahutab.»
Tartus aga jätkas Marie elamist vaid oma kunstile, soovimata end vaevata igapäevase tööga. Kuigi abistajaid oli, kes talle tööd oleksid nõus olnud pakkuma, hirmutas ta need kõik eemale. R. Roht on kirjutanud: «Aineliselt elas Heiberg lõpmata suures viletsuses, sest ta ei teeninud peaaegu midagi. Peale ta esimese luuletuskogu ei toonud talle ükski raamat nimetamisväärset tasu. Ja peagi ei võtnud ta laule ning kirjutisi ka enam ükski kirjastus ega leht. Ta käis armetult riides, elas räpastes kütmata urgastes, nälgis sõna tõsises mõttes päevade kaupa ja hankis endale lõpuks vaevalist elualleshoidmist vaid juhuslikkudest laenudest.»
Maailmasõja puhkedes halvenes Marie olukord veelgi. Ahastavate palvetega pöördus Heiberg ühe või teise toimetuse või kirjastuse poole kasvõi paarikümne rublase avansi saamiseks, sest «hädas ei tunne takti», ent enamasti ei võetud neid appihüüdeid kuulda. «Eesti kirjanik aga on seltskonna sant, kõige halvemas mõttes, see on nüüd kindel,» kirjutas Heiberg 1915. aastal E. Hubelile pärast seda kui Eesti Kirjanduse Seltsist ta laenutaotlusele vastati: «Teie ise peate end küll kirjanikuks aga ega teie kirjanik ei ole, ega teised teid kirjanikuks ei pea /…/ Teie võite muud teha kui kirjutada.»
1917. aasta kevad tõi Tuglase tagasi Eestisse
Kui Fr. Tuglas Tartusse jõudis, ootas teda ees ikka veel üliarmunud Marie Heiberg. Vaba mehena üritas tunnetes hillitsetud ja seltskondlikult kammitsetud Tuglas ebamugavast tutvusest eemalduda. Hoopis enam köitis teda sel kevadel väike flirt Ella Ilbakuga ja arenema hakkav suhe Emma Elisabet Oinasega.
Pettunult kirjutas Marie Tuglasele: «Kaksteistkümmend aastat alati kannatada üksi perekondliselt ja veel enam vaimliselt, kahtluses armsama pärast – Ei see on romaan ja olemata romaan. Ma ei tunne ühtegi teist niisugust naist. Jaa, Teie armsam! Teie olete ta südame ära söönud ja ta karjeeri hävitanud /…/ Sest tema on kunstnik ja mitte vähem ega suurem kui Teie.»
Kuid sellegipoolest jätkas ta Tuglasele oma luuletuste saatmist. Kuna need nüüd pea ainult suurt õhkamist armastuse järele sisaldasid, siis tundis mees end riivatuna. Marie oli segaduses: «Vabandage, kui end mu laulude saamise pärast kompromiteeritud tunnete olevat!... Võib-olla, et mu kogu elu muud ei ole kui sarnane kurb luuletus olemata armastusest. Võib olla, et ma isegi ainult üks kurb ja nii naiselikult ebamäärane luuletus olen/…/ Ja ma ei tea: missugust muutust «esinemises» Teie minult nõuate? Ja keegi ei saa omi tõsiseid tundeid olematuks teha.»
Siurulinnu tiivasirutus
Maikuus sõitis Tuglas Tallinna ja koos sõpruskonnaga sai alus pandud pöörasele Siuru seltsile. Noorkirjanike kevad oli uljas ja romantiline. Omavahelised vaimustused kordaläinud värssidest ja proosast vaheldusid lõbusate olengutega Adsoni kambris ja kohvik-restoran Lindenis Narva maanteel ning olenguile järgnevate varahommikuste jalutuskäikudega Kadriorgu Russalka juurde. Rühmituse liige Visnapuu on meenutanud: «Kes mäletab veel neid kõnelusi, teravmeelseid paradokse ja üksteise sõbralikke tögamisi, kas või sellest, et Marie Heiberg ihub nuga ühe tõsise mehe jaoks vastu Russalka alust. Aimub nagu läbi une, kuidas Tuglas eksis Nõmmel kolme puu vahele ja et me sellel hommikul kella 11 paiku sõitsime lauluga üle Raekoja platsi, istudes üksteise süles. Vististi küll Lindenisse oma laua juurde seltersit või kohvi jooma.»
Pärast pöörast Siuru avapauku pöördus Tuglas Tartusse tagasi. Ülevoolavate armastuskirjade laviinile lisandus Heibergi eksalteeritud, kohati taktitugi käitumine, Tuglase jälitamine avalikes paigus nagu näiteks Werneri kohvik. Väga romantiliseks pidas Marie lillede poetamist Tuglase elukoha ukse taha. Anton Jürgenstein on meenutanud, kuidas ta kord toimetusse tulles Tuglase pähe Heibergi käest isegi musi saanud: «Mina väljun pahaaimamatult uksest ja ukse taga pimeduses kargab mulle üks neitsik kaela ja annab suud.»
Tuglas püüdis Mariest niipalju kui võimalik eemale hoida – kiirendas tänaval sammu, silmitses vaateakent või tegi muul moel mitte märkama. See andis Heibergile põhjust oma kirjas kurta: «Sina seisad tee ääres Postimehe kohal ja loed: ei taha tunda ega teretada, ma ei usu, et Sa mind ei näinud /…/ Sa eksid rängasti kui asjata kardad, et end minuga kompromiteerid! Hääd mõju avaldaks ainult.»
Juulis sõitis Tuglas Kehra lähedale Birkenruh mõisasse koos Marie Underiga suvitama. Siuru Printsessi ja Felixi vahel oli süttinud särisev tundelõõm, mille Tuglas küll ettevaatlikult kammitsaisse surus.
Marie vaatas ahastusega, kuidas uued sõbrad Tuglase kogu tähelepanu endale tõmbasid. Ta hakkas siurulasi otsekui vihkama, süüdistades Gailitit ja Visnapuud, et need tema «sinilille» temast ära võõrutanud ning ähvardas neid hirmsa tasumisega: «Siurust ei saa midagi – sääl teeb meeste kallal naene oma lõplikku hõõrumise tööd ma olen neid kõiki möödaminekul vaadanud kohvimajas.»
Naiseliku seitsmenda meelega märkis ta ühes kirjas 1918 kevadel, kui ilmus Underi Tuglase vastu suunatud suure armastuse järelkajal tema luulekogu «Sinine puri»: «… ainult päälkiri on ilus – kustki võetud kui ja siiski ebakohane sellele luulet. kogule. Üks luuletus «on siiski kurb» ja tõstis vihasöösti ta autori vastu: missugune – südametus!»
Armastus, mis oli olnud unistus, muutus fanatismiks
Vastuarmastust leidmata võttis Heiberg ette järjest ahistavamaid katseid oma armsamaga kokku saada, kuni ta mehe kord üle piiri tõukas. 1918. aasta veebruarikuus toimunud armuründe ajal Tuglase vanemate maja juures oli Friedebert otsustanud kasutada jõudu. Heibergi kaebekirjas sulas see Tuglaselt saadud kõrvakiil ühte tema vankumatu armastuse püsimajäämisega.
«Ainult nüüd pärast näib mulle, et Sa mu sõnu valesti mõistsid laimujuttudele ja sellepärast lõid mind./…/Ma ei palju mäleta sest «kõnelemisest» ja ei mäleta, kuhu Sa mind jätsid, leidsin end trepi pääl, nägin nagu oleks Su silmad põlenud vihased olnud. Olin vist minestanud, sääl kuhu mind jätsid ja pärast pooluimaselt lamasin, keegi saatis mind… alla kuni voorimehele vastu juhtusin, sõitsin koju…/…/Olen närviliseks läinud, süüa ei taha enam . Lõikasin oma juuksed ära. /…/Juuksed panin sahtlisse, kahju on omist juuksist, kammisin, plettisin unistasin et armsam neid kord kammib – kuid just see viimane mõte oligi põhjuseks äralõigata… Ma ei saa midagi teha ei taha ei mõtlegi põlata, vihata naerda Sind.»
Hälbiva vaimu soovmõtlemistes ehitas Marie oma unistusi juurdegi: «Friedy, kõigepäält usun ma meie abielu, mis saab olema! Ja mis on praegu armastusena. Ilma selle usuta – on peaaegu elu – põrgu. /…/Sest, kõik teed, minu teades, olid Sulle eluks, rahuks ja õnneks lahti. Alati olin Sulle end pakunud kõigeks, pakunud just sellep. et Sul ei oleks kannatust teadmatuse all ega seda lootusetust, mis oli mul endal, sest et Sa mulle midagi ei kõnelnud!»
Nüüd, kus talle keelatud oli kirjanikule lähenemine, süüvis Marie tema kirjutistesse. Muud ta enam ei lugenudki, lootes leida Tuglaselt mõnd märki isiklikult talle.
Kui siurulased pidasid 1918. aastal oma pilgarlikku suve Pühajärve ääres, sõitis Tuglas Soome ja kui ta sealt tagasi tuli, leidis alatise turvalise varjupaiga, abielludes 15. septembril Emma Elisabet Oinasega, kellest sai tema Elo.
Murelapse unistused hääbusid vaimses tasakaalutuses
Heiberg põgenes Tallinna. Seal sai ta 1919. aastal teate isa ja venna nõukogude aktivistidena vahistamisest. Mihkel Heiberg suri Võru vanglas 21.05.1919, vennal õnnestus põgeneda Venemaale. See andis Mariele viimase hoobi. Alatoitlusest ning õnnetust isiklikust elust nõrgestatud organism ei pidanud vastu ning märatsev vaimuhaige pandi juunis Seevaldi haiglasse.
Tallinna Psühiaatriahaigla arhiivist: «Arstikabinetis avaldas patsient järgmist. Kahe aasta eest, kui kallim ta maha jättis, olevat ta esimest korda haigestunud. Ainult ta majaperenaine olevat sellest teadnud. Ta olevat üht ravimit tarvitanud ja paranenud. Lõpuks olevat ta maal kosunud.»
Mõnevõrra rahunenud, pääses Heiberg sealt sama aasta 13. juulil küll vabadusse, ent vaimne tervis ei taastunud enam.
Pärast vabanemist käis ta käsi väga kehvasti. Marie muutus nüüd palveõeks, põdedes samal ajal ka tagakiusamismaaniat ja suurusehullustust. Kartes mürgitamist, võis Heiberg rahulikult süüa ainult aedvilja. Marie läks oma kodukohta. Kolme aasta vältel rändas vaimulikke laule laulev ja end Nikolai II tütreks Tatjanaks pidav luuletaja vallavaesena paigast teise.
20 aastat mõistuse hämarolekut
1933. aastal pihtis endine raudteekonduktor August Vallner ajalehes, kuidas ta oli Heibergi kohanud 1920. aastal kord Antsla jaamas peatunud kaubarongis. Luuletaja olevat siis olnud kõhn, vaikiv, äraolev ja kandnud käsikohvrikest. Roninud sõnatult vagunisse, kuigi seal ei oleks reisijad tohtinud viibida, ja kui vedurijuht Rääbis küsinud dokumenti ning tahtnud trahvi teha, siis alles saanud mehed teada, et ta luuletaja Heiberg olla. Vallneri tungiva palve peale jätnud siis vedurijuht trahvi tegemata. Mees pärinud tema luuletuste kohta, mille peale naine tõmmanud kohvrilt kaane, võtnud sealt raamatu ja öelnud: «Säh, võte loe evangeeliumi!»
Siis tuhmus Marie Heibergi mõistus lõplikult. 8. juulil 1923 saadeti orienteerumisvõimetu patsient Tartu Ülikooli kliinikust tapi korras Tallinna. Ligemale 20 aastat veetis ta vaimuhaigla krooniliste patsientide osakonnas. Kodukohas unustati luuletaja isik ja kohalik kirikuõpetaja, kellelt «Biograafilise leksikoni» jaoks luuletaja eluloolisi andmeid nõuti, vastas: «Teadmata kuhu jäänud».
Urvaste kihelkonnast pärinenud kirjanik Peeter Lindsaar otsustas 1942. aastal Marie Heibergi üles otsida. Nii juhtus ta Seevaldi haiglas teda külastama just vahetult enne luuletaja surma. «See oli lühikeseks lõigatud tumepruunide juustega, sinises haiglamantlis, täiesti kõhn vanainimene. Tuimast näost vaatasid ilmetud silmad tühjusesse. Katsusin temaga kõnelda, aga ta ei kuulnud ega vist näinudki mind. Iseäralikult käsi hõõrudes hakkas ta ainult «Meie isa» palvet lugema ja seegi, muutudes lõpupoole sosinaks, jäi pooleli.» Heibergil oli diagnoositud skisofreenia. Sõjaaegsest alatoitlusest ja konutamisest kütmata ruumides tekkis kahepoolne kopsupõletik, millesse Marie Heiberg surigi 15. veebruaril 1942.
Kuu aega hiljem matsid töömehed ilma leinajateta kolme kadunukese kirstud haigla troostitule matmiskvartalile Tallinna Liiva kalmistul. Ainult kalmistuvaht teadis: «Üks neist on luuletaja olnud.»
Mitmed suured heliloojad on Marie Heibergi luuletekste kasutanud viisistamiseks – Mart Saar, Cyrillus Kreek, Konstantin Türnpu, Miina Härma, Tõnu Kõrvits. Heibergile on püstitatud kujusid ja mälestustahvleid, temast on kirjutatud raamatuid ja antud välja tema teoste uustrükke.
Kasutatud:
Henrik Visnapuu, Päike ja jõgi. Lund 1951
Richard Roht, Vana Võrumaa, 1934 (Tartu, 2010)
Üks naine kurbade silmadega. Koost. Iivi Lepik ja Kirsten Simmo. Tallinn, 2010
August Eelmäe. Lootuse ja mure laulik. Keel ja kirjandus 1966/1
Toomas Haug, Tuglase armastus. Heitlemised 1918.a. suvel. Looming 5/2011