Loore Linnu elu mängureeglid: õnnelik olemise suurim saladus on...

Foto: Pexels / CC0 Licence

Õnnelik olla saab mitut moodi – näiteks saades ja omades asju, mida oled soovinud. Aga asju, mida tahad juurde ja juurde saada, võib koguneda nii palju, et õnnelik olla on järjest raskem. Teine võimalus on kindlam: olla õnnelik selle üle, mis on juba käes, mis toimub praegu. See ei tähenda vähemaga leppimist, tahta saab alati rohkem.

Aga olles kindel selles, et praegu on käes see, mida oled tahtnud ja tõepoolest väärid, tekitab suure rahulolu igal ajahetkel, sest oskad tunnustada olukorda sellisena, nagu see parajasti on. Teisisõnu - kui oled muutnud vaatenurka, oled andnud endale võimaluse olla õnnelik just nüüd ja praegu.

Aga elu ei koosne ainult õnnehetkedest. Tunnustama tuleks hakata kogu oma elu, nii nagu see on, koos kõigega.

Kui inimene ei ole õppinud või ei suuda tunnustada reaalsust sellisena nagu see on, ei suuda ta olla õnnelik ka siis, kui käes on justkui kõik, mida ta on soovinud. Õnn tähendab täielikult selle olukorra tunnustamist, milles parajasti viibitakse, ükskõik, kas siis soovides seda pikendada või hoopis muuta. Kumbagi ei ole võimalik teha, alustamata tunnistamisest, et just niisugune elu ongi, praegu. Kui pidevalt otsida uut ja paremat, jääb kätte saamata täis annus seda eluhetke, mis toimub just nüüd. Ja muutmise võimalus väheneb.

Üks põhjus, mis segab tunnustamast seda, mis on praegu olemas, on see, et me oleme ühiskonna poolt justkui programmeeritud pingutama parema elu nimel. See iseenesest ei ole ju halb, aga võib kujuneda piduriks, mis ei lase täiel rinnal elada ega märgata seda, mis tõepoolest loeb. Kogu aeg millegi nimel pingutamine hajutab tähelepanu sellelt, mis on juba käes, jättes alatise täitumatuse tunde. Miks mul ei ole seda, miks mul ei ole toda? Aga mis mul olemas on, seda ei märkagi, enne kui on hilja. Kahjuks. Oled kindlasti kuulnud kurtmisi «oi kui hea elu mul oli, aga siis ma ei saanud arugi» või «taipasin alles siis, kui tähtis ta mulle oli, kui oli juba hilja...» jne. Pidev jooksmine millegi poole, mis kusagil võib-olla on ja ootab, ei vii tegelikult kaugemale... iseendast. Aga kindel on ka see, et sa ei saa elulinti uuesti läbi mängida. Sellepärast ongi tähtis märgata seda, mis on käes just nüüd ja praegu, märgata ja tunnustada.

Ebamäärasesse tulevikku panustada ei tasu

Kui olin enda arvates õnnetus abielus, siis ma ei osanud märgata, mis selles oli head. Olukord tundus nii halb, et seda pidi muutma. Ma uskusin, et julget sammu astudes ja lahutades muutub nagu nõiaväel kõik ja ma saan vanast elust välja astuda, ilma et jääksid jäljed. Ei saa, oskan öelda nüüd. Jäävad jäljed. Uus olukord aga toob enamasti kaasa uued eluraskused, mida tõenäoliselt ei oska kuidagi ette näha.

Kõik oleks võinud olla teisiti, kui keegi oleks mulle öelnud: vaata, Loore, see on sinu elu, kas sa elad iga hetke täiel rinnal või panustad hoopis sellesse, mis võib-olla tuleb kunagi suure õnnena su õuele? Ka ei öelnud keegi, et pole olemas «uut õnne», nagu ka «uut ja vana elu», vaid on üksainus elu, kus tuleb igast hetkest võtta kõik ja õnn tähendabki selge pea ja avatud südamega elamist, igal hetkel teadlik olemist sellest, mis toimub. Sest see toimub ainult üks kord. Seda ei öelnud mulle keegi, sest ma ei osanud küsidagi.

Ma ei osanud vaadata tolle elu hetki lahtiste silmadega, panustasin kuhugi ebamäärasesse tulevikku. Ma ei osanud märgata teises inimeses kõiki tema külgi, sest ma ei olnud tegelikult kohal. Ma ei näinud kõigi «halbade» asjade kõrval mitte midagi head, nägin vaid oma omaenda kannatusi, need tundusid metsikult suured. Kannatusi aga ei põhjusta keegi väljastpoolt, vaid – kordan ikka ja jälle – kõik toimub meie peas, kõik on mõtlemise küsimus. Mõte aga tekitab tunde, ja tunnet läbi elades ei saa elumuutev otsus alati olla parim. Ma lihtsalt ei teadnud seda siis.

Aga et neid ridu praegu kirjutada, tuli mul see omal nahal läbi teha.

Tol hetkel oli mu elu ja olukord nagu hiiglaslik mägi, millest üleronimine tundus võimatu. Ma keerasin otsa ümber ja asusin vallutama – teist mäge, sest ma ei näinud ette kõike seda, mis elumuutus kaasa toob. Selle asemel, et peatuda ja vaadelda tervikut, otsisin vaid väljapääsu ja rabelesin nagu meeletu, kahjustades ennast ja teisi. Mõnes mõttes tõi uus olukord, mille endale tekitasin, kaasa veel suuremaid kannatusi. Aga seda ma esimest sammu astudes ei teadnud. Uus mägi tähendas uut ronimist. Valisin ise selle õppetunni. Tahaks loota, et põhjusega.

Ohver või võitja?

Kui oleksin siis teadnud, et aktsepteerides ja tunnustades olukordi või kedagi, mille või kelle oled endale valinud, näe selgelt, ela hetke tunnetades, teed endale vähem liiga. Ma ei osanud neid kannatusi ehk seda mäge aktsepteerida, seega ei lubanud ma endal õnnelik olla. Ma ei näinud seda niimoodi, saate aru. Vaatenurka muutes oleksin ma tõenäoliselt näinud tervikut ja suuremat pilti. Ma keelasin endale õnnelik olemise olukorras, mis tundus võimatu. Asjata! Mis iganes elus on, seda tuleks lihtsalt võtta nagu see on, sest vahel lahenevad asjad iseenesest, kui tunnistad neid ja jätad rahule. Täiel rinnal elamine annab suurema arusaamise. Ja vahel ei peagi muud tegema, lihtsalt pilt läheb selgeks ja polegi vaja ränki katsumusi läbi teha.

Oluline on, kas elad oma elu ohvrina või elad nagu võitja. Kui ma sellest aru sain, sain aru ka paljust muust (aga selleks on kulunud aastaid). Võitja aktsepteerib inimesi ja olukordi. Kannatused tulevad ohvrina elamisest. Ohver näeb ennast kaotajana, alati. Et muutuda võitjaks, tuleb esmalt alustada tegelikkuse aktsepteerimist. Tegelikkus on just selline nagu ta on, me loome seda iga jumala päev oma mõtetega, seega tuleb seda lihtsalt aktsepteerida ja lahendused ilmuvad kui võluväel!

Tunnista, et oled just selline, nagu oled. Ja tunnista, et minevik on just selline, nagu see on – seal on kindlasti kõike, näe seda nii, nagu see oli, ära ületähtsusta halba. Seal oli rohkem head, kui sa arvata oskad. Minevik annab suuna tulevikku.

Olevik – töö, sõbrad, raha – on nagu on, aktsepteeri ja liigu edasi – vaatle seda ja tee oma valikud, ühtäkki näed selgelt ja saad asjadest aru.

Teised inimesed – las nad olla nagu on, sina tead paremini, kes oled sina.

Aktsepteeri kõike, mis on sinuga seotud – liiklus, maksud, surmad, pulmad, palganumbrid, juhtumised – rõõm, kurbus, kaotus, üllatused, imed – aktsepteeri ja su elu muutub.

Kui vaatled oma elu avatud pilgul, kui oled igal hetkel kohal ja aktsepteerid, oled täidetud energiast ja näed rohkem. Tunnustamine seab sind reaalse elu keskele. Sellest punktist algab suunamuutus, sa ise hakkad seda nägema. Kui aktsepteerid, tekib vabadus muuta. Kes oskab seda kunsti, on võitja.