Täna jutustab meile oma pihtimuse Karina.
Hingelt ära: kuidas enesekindlast naisest sai emotsionaalne klammerdis
15. detsember 2017, 14:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu lugu on vastupidine muutumislugu: kuidas säravast ja enesekindlast naisest sai emotsionaalne klammerdis.
Algas kõik sellest, et mul lõppes pikaajaline suhe. Olles aasta aega vallaline olnud ja kohtudes paljude erinevate inimestega kadus mul usk, et keegi võiks minus enam tekitada wow-tunnet.
Kuid just siis, kui seda kõige vähem ootad, juhtus minuga tõeliselt hämmastavat. Töö juurde tuli juhuslikult väga atraktiivne noormees ning äkitselt tõesti-tõesti hakkas süda põksuma. See oli ikka uskumatult võrratu tunne! Meie pilgud kohtusid ja see võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks.
Järgmisel päeval otsis seesama mees mind Facebookist üles ja me kohtusime. Ta teadis täpselt õigeid nõkse ja lauseid, mida öelda ja teha, et kaaslasel tekiks ülimalt hea enesetunne. Ta oli nagu magnet, kes tõmbas enda poole. Olin ise ka üllatunud, milline ülihea tunne on koos temaga.
Käisime veel koos peol ja kõik oli nii, nagu olen soovinud: nägus mees, kes oskab tantsida, kellega koos on turvaline ja tekkis mulje, nagu ta tõesti hooliks minust.
Kuid juba järgmisel nädalal hakkas noormees kuidagi ära kaduma. Ei vastanud telefonile, kuid helistas mitu päeva hiljem, et sorry, palju tööd, kuid ikka tahab mind näha. Leppisime kokku, et kindlasti kohtume sellel ja siis juba teisel ja kolmandal päeval.
Kuid tegelikkuses muidugi tühistas ta kohtumised ja hiljem vabandas, et palju tööd... endiselt. Isegi siis mu silmad ei avanenud, vaid proovisin olla mõistev: võib-olla ongi palju tööd, ikka juhtub.
Siis aga muutusin kellekski, keda ma ära ei tundnud. Mida rohkem mind ignoreeriti, seda rohkem hakkasin talle Facebookis kirjutama, et kuidas ikka saab nii, et loeb mu kirja läbi, aga ei vasta. Minu ettepanek oli, et siis lõpetame üldse suhtluse ära, kuid muidugi ka see ei tekitanud mingit reaktsiooni. Teisel pool tundus olevat üks tuim kala, kes ainult luges mu emotsionaalseid kirjakesi.
Sellest kõigest on möödas mitu kuud ja endiselt on vaikus, mille üle mul on tegelikult hea meel. Tagantjärele sain aru, et mul oli «õnn» kohtuda naistemehega. Olin tema jaoks järjekordne nimi Facebookis ja ei miskit enamat.
See kogemus oli minu jaoks väärtuslik, kuna õppisin ennast tundma täiesti uuest küljest. Millised tunded on võimalikud ja kuidas enesekindlast ja säravast saab emotsionaalne klammerdis.
Tagasi mõeldes ajab nüüd ikka naerma küll, mida teevad «roosad prillid». Nüüd ei raiska ma oma aega ning energiat inimestele, kes jahivad nimesid, mitte inimesi.
Kallid naised, me oleme väärt vaid parimat ja loodan siiralt, et keegi, kes luges minu lugu, tunneb «naistemehe» kiiremini ära. Ühel ilusal päeval ütleb tõeline mees uhkusega nii minu kui ka sinu kohta, armas lugeja: «Sina oledki ERILINE NAINE, kellest unistanud olen!»
Saada meile oma pihtimus aadressil sobranna@postimees.ee, lisa märksõna «Hingelt ära» ja avaldatud lugude eest maksame autorile honorari 30 eurot puhtalt kätte.