Psühholoog Kätlin Konstabel: millest ei tohiks kallimaga rääkida? (4)

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia / Scanpix

Elukaaslane, abikaasa, kallim… Ta võiks ideaalis olla inimene, keda saab usaldada ja kellega saab rääkida kõigest. Ei, alati ei pruugi kõigest rääkida, aga alati peaks olema tunne, et ta kuulaks ära ja püüaks tõesti mõista. On ju tegu kõige lähedasema inimesega. Kas aga peaks ikka päris kõigest rääkima või on mõni teema suhte tervise seisukohalt olulisem ning teisi tasuks üldse vältida? Rääkimine on ju pealtnäha lihtne tegevus, aga selle ümber – millest räägitakse ja kuidas räägitakse – tõuseb paaridel ometi palju tüli. Igatahes annavad jututeemad ja vestluse stiil võimaluse suhte üle natuke mõtiskleda.

Esmalt võiks mõelda, mis teemadest omavahel räägitakse. Ohumärgiks on see, kui peamiselt on tegu small talk'iga – pealiskaudse jutuga, mida võiks rääkida suvalise kolleegi või kaugema tuttavaga. Selliste ja mitte kunagi sügavamate vestlustega suhtes olles tekib väga tõenäoliselt ühel või mõlemal südames rahulolematuse tunne. Kõigist teemadest annab rääkida pealiskaudselt – aga samad teemad teises võtmes jutuks võetuna võivad anda meile aimu ka teise inimese sügavaima olemuse kohta. Seda viimast siis, kui me keskendume mitte pelgalt faktidele, vaid nende tähendusele enda või partneri jaoks. Kui julgeme olla partneriga meie ise, haavatavad ja ausad, siis, jah, see võib tunduda hirmutav – aga ainult nii saab jõuda tõelise mõistmise ja hoolimiseni. Kui kallis inimene ütleb küll, et armastab, aga partneri päris olemusest ta paljut olulist ei tea ja teada ei tahagi, teisel tuleb kanda maski – see on väga raske koorem.

Siin aga on loetelu teemadest, millest võiks kalli inimesega saada rääkida:

Kes ma olen? Millised on minu uskumused, väärtused, tunded-mõtted. Päris-mina või tõeline olemus – kuidas iganes me seda nimetame – kas me julgeme seda avaldada? Mis mulle meeldib ja mis mitte – filmidest ja lemmiktoidust kuni usuliste ja poliitiliste veendumusteni. Millest unistan ja mida väga kardan. Eesmärgid… aga ka hirmude ja ebakindluse allikad. Mis enda, suhte, partneri, tervise jne juures muret teeb, mis meeldib. Millega olen enda juures rahul, mida häbenen.

Luukered, haavatavad küljed. Mida olen elus oma kogemustest õppinud maailma ja iseenda kohta. Mis on arendanud, mis pettumust valmistanud. Võitluste, raskete hetkede jagamine. Millised on kummagi ambitsioonid, kuidas teine saaks julgustada. Millised tahame inimesena olla (praegu või näiteks viie aasta pärast) ja millisena teistele paista – ja kuidas teine saaks meid selliseks muutumisel toetada.

Päritolupere lood. Kes moodustavad perekonna, kes on olulised sugulased. Millised suhted on olnud oma vanemate, õdede-vendade, vanavanematega. Olulised inimesed suguvõsas, mustad lambad ja kangelased. Mis on olnud perede väärtused, kriitilised sündmused. Kuidas kummagi päritoluperega praegu suheldakse, kas on probleeme (nt ämmad-äiad sekkuvad noorema põlvkonna ellu liialt või võiks nendega hoopis rohkem kontakti olla).

Kummagi lapsepõlv ja noorus, emotsionaalselt olulised momendid. Milline lapsena oldi, kellega sõbrustati, millised mängud meeldisid ja miks. Keda lapsena imetleti, mis vaimustas ja millised olid hirmud. Piinlikud ja vahvad lood, meeldejäävad seigad. Kõige raskemad üleelamised. Kuidas kulges koolitee, kas meenub helgetes või mustades värvides, kellega oli hea läbisaamine ja kellega mitte. Ja nagu ka päritolupere teemasid arutades, võiks lapsepõlvest rääkides vaadata head vanaaegset fotoalbumit.

Varasematest suhetest peaks saama samuti rääkida, aga lihtne see pole. Siin peab kumbki usaldama oma kõhutunnet, ja mitte ainult selles mõttes, et «aga järsku kallimale teeb tema vanade suhete meenutamine valu». Võib olla ka nii, et rääkija on oma suhete ajalooga rahu teinud, need jäävad kummitama hoopis kuulaja mällu, sest too pole endas kindel. Hirmud, et teda võrreldakse pidevalt eksiga või hoopis partneri kauge teismeea kiindumusega, ei pruugi rahu anda. Raske on rääkijal varasematest suhetest rääkimiseks valida ka õiget tooni. Kirumine võib tunduda lollikindel stiil, sest siis ei teki partneris armukadedust. Samas võib nii tekkida temas mõte, et kui teie suhe ka luhta läheb, siis küllap siunatakse tedagi. Kiita on aga samuti väga riskantne. Kõige hullem aga on otsesõnu võrrelda.

Partnerid ei pea oma minevikust rääkima muidugi iga päev, aga partneri tausta ja kujunemisloo teadmine annab meile võimaluse tema käitumiste tagamaid paremini mõista.

Paarisuhte identiteedi, «meie»-tunde mõttes võiks vahel meenutada seda, kuidas kohtuti – nagu päritolupere-ja lapsepõlvelugusid, võiks ka neid lugusid saada järeltulijatega jagada. Mis teise juures meeldis, millist laadi juhused olid asjasse segatud. Naljakad seigad või ka ebameeldivad – kui kohtumine või kokkujäämine oli seotud nendega. Head ajad, aga ka suhtes olnud takistused ja kuidas on neist üle saadud. Kui partnerid suudavad oma suhte kujunemist omavahel rahulikult meenutada, rääkida olnust ausalt ja leppida ka sellega, et mälestuste detailid võivad olla erinevad, siis on selliste lugude edasirääkimine peres olevatele (ja tulevatele) laste jaoks samuti tohutu väärtusega. See on ka tema identiteedi osa ja annab kaasa teadmise, et suhet väärtustatakse, sellest räägitakse ja kui on raskusi, nendega saadakse toime. Ka siis, kui vanemad peaks lahku minema, on lapsel ometi teadmine, et kunagi on vanematel koos tore olnud.

Paarisuhte hetkeseis ja seda mõjutavad tegurid. Kuidas kumbki pool end suhtes tunneb. Mis on suhtes rõõmud, mis mured – kummagi vaatepunktist. Kuidas võiks suhteprobleeme lahendada (kas võiks abi olla ajurünnakust?). Oluline oleks, et probleeme nähtaks ikka ühiste probleemidena ja et see ei muutuks teise poole süüdistamiseks. Rääkida tuleks aga konkreetsetel teemadel, kindlasti ei tohiks jääda üldsõnaliseks («Minu meelest pole meie suhtel suuremat häda.»). Samal moel võiks rääkida ka suhte tulevikust, sellega seotud lootustest ja hirmudest (nt võib ühele meeldida mõte vanas eas üheskoos diivanil istuda, teine aga tahaks olla väga tegus).

Seks – ka sellega seotud vajadustest ja ootustest, muredest rääkimine võib teinekord olla partneritele väga keeruline, eriti kui pole harjumust ja kardetakse mingi mulje pärast või lihtsalt paista isekas.

Lapsed – kas julgetakse ausalt rääkida nende planeerimisest, unistustest? Või ootustest nendega seoses? Hirmudest? Kasvatusväärtustest? Millisena nähakse laste tulevikku?

Raha – kas ollakse kulutamise ja säästmise osas üksmeelel, kas on mingid reeglid; kui avatult üldse üksteisele oma rahalisest seisust ja raha liikumisest räägitakse.

Töö, karjäär – kui päritoluperega suheldes on mõistlik kokku leppida piirid, siis sama kehtib töö tegemise ja sellest rääkimise kohta. Paljud ametid eeldavad, et töö detaile kodus ei arutata, aga ka nende reegliteta peab meeles pidama, et kallim ei peaks olema superviisor või lihtsalt käepärast olevaks võimaluseks tööl toimuvat koledat aina kiruda – see lõhnab juba partneri ärakasutamise järele. Nadi on seegi, kui kahekesi veedetud ajal kõige suurem aeg kulub tööasjade arutamisele (muud rääkida pole) ja kui üks räägib alati rohkem. Kõige lihtsam on suhte alguses tööst rääkimise reeglid kokku leppida või hiljem läbi arutada, kuidas kummalegi sobib.

Paarisuhte hea seisu märkideks on ka see, kui üksteist iga päev väikeste asjade eest tänatakse (näitab, et paneme armsa inimese tegusid tähele ka heas mõttes) ning kas üksteist suudetakse naerma ajada ja ka naerdakse koos (teinekord täitsa pööraselt ja lapsikult) mingite ühiste naljade üle. Ja loomulikult peaks iga päeva juurde käima see, et me anname teisele teada, et me teda armastame.

Mõtlemise selle üle, et mis teemal kallimaga räägitakse, võib asendada aga ka teistpidise küsimusega – millest partneriga ei räägita?

Kui nii sõnastada, võib tulemus olla isegi rohkem mõtlemapanev. Ega ole tekkinud mingid mugavusteemad, mis alati on head võtta (nt lapse haigus, kaasa kuri ülemus, joodikust lähisugulane, poenimekiri)? Ühe-teema-suhe ei ole rahuldustpakkuv. Kas väldite mingeid teemasid, sest need viivad alati tülini? Või hoopis põhjusel, et ei usalda partnerit? Ei ole tunnet, et ta mõistaks – pigem mõistaks hukka? Et ta saaks haiget ja rääkija ei oska sellega siis midagi pihta hakata? Kuskil sügaval on hirm, et kui ta saab minu kohta midagi päriselt olulist teada, siis on suhe läbi või muutun haavatavaks – aga partner on varem sellistel puhkudel haiget teinud?

Kui ainult lastest räägitakse, siis pole kallimaid – on vaid lapsevanemad, ainult see roll. Kas see aga meeldib? Kui välditakse tunnetest ja tähendustest rääkimist, siis tihti on põhjuseks ka oskamatus. Fakte on lihtne jutuks võtta, aga kui näiteks päritoluperes ollaksegi kuuldud ainult asjalikke vestlusi, tunnetest pole räägitud – siis see tundubki normaalne. Kui üks pool kipub olema alati see, kellel on tunded (eelkõige mured) ja ta neid ka hoolega väljendab, teine peab olema tugiisik, oma mured endale hoidma ja oma asjadega ise toime tulema – seegi suhe kipub kreeni.

Kuidas kallimaga rääkida?

Oluliste vestluste edasilükkamine on kurjast, aga mida tuleohtlikum või ka sügavam teema, seda rohkem võiks läbi mõelda ajastust – milline on kellegi tuju, energiatase, ka tervislik seis. Kui teine on raskest tööpäevast väsinud ja pahur, tahab lastega mängides lõõgastuda või on parasjagu hoopis kibekiire kuskile minekuga, siis see pole ilmselt parim aeg sügavateks vestlusteks. Aga küsida seda, mismoodi päev möödus, mida kallim tundis, mida mingi sündmus talle tähendas ja muidugi peegeldada kuuldut – seda võiks päeva lõpul ikka. Kui teine soovib rääkida, siis võiks küsida just avatud küsimusi. Nii näitame rohkem välja, et oleme huvitatud ja et meil on aega kuulata. Saame partneri kohta ka rohkem infot, aga teisalt annab rääkimine talle endale ka võimaluse olukorda natuke teisiti mõtestada. Ärme püüa meelde jätta iga viimset kui faktikest, olulisem on millegi emotsionaalne tähendus teise jaoks.

Paneme tähele, et kas me ikka päriselt kuulame teist, kogu tähelepanuga – või ootame tema jutu ajal oma järge, plaanime oma teksti, oma lugu ja näiteid. Või hoopis tekitavad kallima mingid lood meis sellist viha või ärevust, et püüame kuulamise asemel sellega toime tulla?

Mis iganes raskustest või probleemidest partner räägib, ärme tõtta kohe rahustama, et «küll saab korda, ära muretse». Nii tehes näitame, et ega meid kalli inimese mure tähendus päriselt huvita, me ei taha või ei suuda tema raskete emotsioonidega olla, üritame need eemale tõrjuda.

Kui ise soovime mingit tõsisemat vestlust algatada, siis kindlasti peaksime ausalt – aga rahulikult – ütlema, miks see on meie jaoks tähtis. Halvas mõttes klassikaline fraas «me peame rääkima, kallis», on kindel viis, kui teine pool tõrksaks muuta – ja siis on oodata pigem võitlust ja vaidlust kui südamlikku vestlust ja empaatiat. Silme ees peaks sihina olema ikka see, et vestluse tulemuseks oleks sügavam ja tähendusrikkam suhe, mitte suurem eemaldumine.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles