Minu «Hingelt ära» lugu on sellest, kuidas üks kuldsete kiharatega õpetaja, nimega Õnne, elu rikkuda võis. See oli muidugi palju aastaid tagasi, aga endiselt hästi meeles. Nii kirjutab meile Leena.
Hingelt ära: kuidas pealtnäha leebe õpetaja terroristiks osutus (1)
12. detsember 2017, 16:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. september, olin elevil, kõige uue ja huvitava ootuses. Tutvus õpetaja ja uute sõpradega. Ja nii see paljulubav õppeaasta algaski. Suhteliselt kohe oli see koolielu minu jaoks. Tegelikult oli nii enamuse meie klassi õpilaste jaoks. Esmamuljelt oli meie klassijuhataja meeldiv, tore, heledate juustega noor naine ja veel nii ilusa nimega.
Aga kui ta lastega omaette jäi, siis oli ta kõike muud. Ideaalne tund oli siis, kui terve klass kohe esimesest korrast kõigest aru sai ja ta ennast kordama ei pidanud. Olgem ausad, iga päev, igas tunnis pidi kordama ja seletama. Iseenesest see ongi ju õpetaja töö – seletada ja õpetada. Ärritus oli kerge tulema, karjus ja sõimas täiesti süüdimatult. Mitte keegi ei julgenud öelda, et ta millestki päris esimesest korrast aru ei saanud. Karjumise, sõimamise ja julgematele füüsiliste noomitustega läks üks koolipäev teise järel, nii ta säilitas tunnis täieliku kontrolli. Tundsin õudust esmapilgul leebe õppejõu ees. Kooli ma minna kohe üldse ei tahtnud. Valmistasin sellega vanematele korraliku peavalu.
Teiste eest rääkima ei hakka. Mis aga puutub minusse, siis üpris kiiresti oli olukord täitsa nutune. Mul oli küll alati õpitud (allklassides igatahes), aga hirmust õpetaja ees ei suutnud end väljendada, jooksin hirmust kokku ja nii neid kahtesid, ühtesid ja halva käitumise eest märkusi päevikusse muudkui tuli. Olin tegelikult koolis vaikne laps, olen siiamaani vana rahu ise.
Õpetaja sõnul olin õpivõimetu ning tavakoolis õpingute jätkamine lihtsalt võimatu. Esimeseks vaheajaks oli õpetaja veendunud, et edasi peaksin õpinguid jätkama käitumis- ja õpiraskustega lastele mõeldud erikoolis. Tavakoolis pole mul mitte midagi teha. Vanemad polnud nõus koheselt teisse kooli saatma, neile tundus õpetaja reaktsioon ülepingutusena. Lasteaias ju selliseid probleeme polnud, arenguvõimeline olin varem ka. Nii leiti mulle tunnustatud pedagoogid järelaitamises. Pärast paari järelaitamistundi arvasid kõik spetsialistid, et ma ei vaja nende teenuseid. Olin nagu iga teine laps: osad ained läksid paremini, osadega tuli natuke rohkem pingutada, aga õppimisraskusi kohe kindlasti polnud.
Nii see koolielu edasi läks. Ma polnud ainuke, kellel ei sujunud kõik ladusalt. Kool oli suur – paralleelklassidega. Selle aasta jooksul vahetas nii mõnigi koolijüts klassi, paar õpilast vahetasid kooli. Õpetajal olid ka oma lemmikud, lipitsemine oli nii märkimisväärne, et ei jäänud märkamata ei lastel ega nende vanematel. Esimene kooliaasta lõppes suure kergendusega, puudulike hinnetega tunnistuses ja õpetaja soovis tungivalt jätta mind aastat kordama. Mingil imekombel seda ei juhtunud.
Uue õpetaja saabumine
Teisse klassi minnes ootas meid uudis, et õpetaja on dekreedis ja õpetajaks armas naisterahvas Küllike. Ta leidis ühise keele läbi hoolivuse ja heatahtlikkuse IGA lapsega. Minul kui probleemsel lapsel oli ühtäkki käitumine eeskujulik, hinded head, huvi teadmiste järgi taastus, käisin koolis suurima heameelega. Teise õppeaasta lõpetasin väga heade hinnete, eeskujuliku käitumise ja nii mõnegi kiituskirjaga. Õpivõimega oli kõik korras. Edasine koolitee sujus kenasti.
Õnneks olen oma elus hästi hakkama saanud, aga see kõik oleks võinud olla olemata. Pedagoogi isiklikest motiividest tulenev hinnang oleks võinud elu ju täitsa teisse rütmi seada.
Kurb on see, et õpetaja Õnne õpetas hiljem edasi, vaatamata konfliktidele. Aga eks pedagoog ongi ju täiskasvanumaailmas, eriti läbi kooli juhtkonna silmade, usutavam kui lapsed, kelle jutu saab vägagi võimsa kujutlusvõime pähe määrida. Eks siis olid ka ajad natuke teised kui nüüd.
Siiski, lugupeetud lapsevanemad, märgake ja kuulake oma lapsi! Igal medalil on kaks poolt, alati. Ilusaid saabuvaid pühi!
Saada meile oma pihtimus aadressil sobranna@postimees.ee, lisa märksõna «Hingelt ära» ja avaldatud lugude eest maksame autorile honorari 30 eurot puhtalt kätte.