MOEAJALOOTUND. Loomakarvadest parukatest pompöössete šinjoonideni

FOTO: Caro / Scanpix

Parukate kandmisest on andmeid juba tsivilisatsiooni algaegadest. Inimesed on alati armastanud kaunistada end ka võõraste sulgedega.

Egiptlased olid osavad parukameistrid ning parukaid kandsid mõlema soo esindajad, mille suuruse, kuju ja materjali järgi võis määratleda inimese kohta ühiskonnaredelil. Parukas kaitses pead kõrvetava päikese eest. Ülikud ajasid pea täiesti paljaks ja kandsid inimjuustest valmistatud parukaid. Aga parukaid valmistati ka loomakarvadest, lõngast või taimekiududest.

Kleopatral teatakse olevat olnud mitmeid erivärvilisi parukaid. Mehed panid parukad pähe peamiselt kultustseremooniate ja pidustuste ajal, naiste parukate hiilgeaeg saabus Uue riigi ajal. Pidulikel puhkudel kanti pikki parukaid, millesse olid keeratud suured paralleelselt rippuvad lokid. Mõnikord asendasid viimaseid tihedad patsiread. Parukad olid kaunistatud kuldsete lintide ja rõngastega, värvilise klaasi ja ehtsate kalliskividega. Vaesemad pidid rahulduma lihtsate linaste parukatega. Parukaid niisutati ohtralt mitmesuguste õlide ja essentsidega. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga. Moodsateks juuksevärvideks olid must, tumepruun, punane ja neid värviti basmaga.

Printsess Sit-Hathor-Yuneti parukas

FOTO: AKG Images / Scanpix

Kreekas kasutasid parukaid vaid näitlejad.

Rooma naiste parukad olid tehtud enamasti kitsenahast. Eriti ekstravagantsed patriitsitarid kandsid erksavärvilisi parukaid. Et nn igaks elujuhtumiks oleks käepärast uus soeng, pidi parukaid olema palju. Soengute vahetamine suurte pühade puhul muutus sedavõrd tähtsaks, et isegi perekonna esiemade marmorist büstidele lasti valmistada vahetatavad marmorsoengud. Naised eksperimenteerisid pleegitajatega, mille tulemuseks olid tihti rikutud juuksed. Lihtsam oli kanda parukat, mis oli tehtud põhja Saksamaalt toodud orjatüdrukute juustest. Seaduse kohaselt kandsid prostituudid kollaseid parukaid.

FOTO: AKG / Scanpix

Renessansiajastul olid kasutusel parukad ja valejuuksed. Parukameistritena said tuntuks eelkõige itaalia ja prantsuse nunnad ja talupojad, kellel oli materjaliks võtta nii siidi kui inimjuukseid. Parukatega kauplemiseks korraldati avalikke oksjoneid. Eelistatumaks juuksevärviks oli ikka veel blond.

Navarra kuninganna Marguerite sai 16. sajandil kuulsaks ülirikkalikult kaunistatud kõrgete naistesoengute algatajana. Need kujutasid endast metalltraadist karkassile tehtud tumedavärvilisi parukaid, mis puistati üle musta puudriga, kõige pidulikemal puhkudel aga muskaatpähkli ja hõbedaläikelise metalli puruga. Sageli juhtus, et ohtrate kaunistuste alt ei olnud parukat nähagi.

Margarete von Valois

FOTO: AKG / Scanpix

Hispaanias läks parukavalmistajate loominguline mõte niikaugele, et parukaid ei tehtud enam juustest, vaid siidniitidest, mille vahele põimiti pärleid ja pitse.

Inglismaal kanti kuninganna Elizabeth I ajal kõige erinevamates värvides parukaid. Kuninganna ise eelistas punakat või safranikarva soengut, mida ehtisid arvukad teemantidega nõelad ja hõbedane juuksevõrk. Elizabeth I tõi moodi ka paruka karkassi külge kinnitatud loori, mis tekitas mulje, nagu ümbritseksid daami pead õhulised pilvekesed.

Kuninganna Elizabeth I

FOTO: Mary Evans / Scanpix

1660. aasta paiku hakkasid nii mehed kui naised kandma parukaid. Louis XIV sätestas erikäsuga üldise parukakandmise. Loomulikes värvides parukaid tehti imporditud inimjuustest – kõige hinnatumad olid Flandria ja Bretagne'i blondiinide heledad patsid. Kuninga korraldusel jäid heledad juuksed kui parukamaterjal üksnes kuninga enda ja tema pereliikmete käsutusse, ülejäänud aristokraadid pidid oma tumedaid parukaid kas jahu või puudriga heledamaks muutma.

Kasutati ka loomakarvu, mererohtu, maisikiudu jpm. Versailles's oli ametis terve leegion raugematu usinusega töötavaid parukameistreid. Prantsuse kuningal Louis XIV oli 40 isiklikku parukameistrit ja üle tuhande paruka.

Dorothea Sophia Thiele Mengs

FOTO: AKG / Scanpix

Rokokooajastu oli ilmselgelt parukate õitseaeg, mil parukad olid rohkesti puuderdatud. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Parukate tegemiseks pruugiti pärisjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ja taimekiudu. Madame de Pompadour koos oma lemmikjuuksuri Léonard'iga tõi moodi kõrgete juuksekuhilate hulluse. Õukonna meelissoenguks oli pouf au sentiment, tohutu kõrge parukas, millesse oli sobitatud liblikaid, linde, kupiidosid, puuoksakesi ja aedvilu.

Prantsuse revolutsiooni ajal loobuti puuderdatud parukatest ja juustest. Puuderdatud parukad püsisid kasutusel üksnes armees. Terve 18. ja 19. sajandi kestis naistemoes parukate mõõn.

Uuesti hakati oma juustele lisa nõutama kunstjuuste näol 20. sajandi algul, mil uuesti tuli moodi pealaele kuhjatud pompöösne juuksekuhil. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kuid hiljem mindi üle kunstjuustele.

Värvitud parukad, 1914

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste. Terve kümnendi jooksul, kui inimesed iga päev tegid soengute osas otsustavaid samme, levis kuuldusi, et lühikesed juuksed lähevad moest välja. See tekitas probleeme. Jätkuvate kahtluste tõttu valmistasid juuksurid nii lühikese kui pika soenguga parukaid, nii et naised võiksid tunda end pisut rahulikumalt.

Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati 40ndatel tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid.

1940ndate soeng

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Ka 50ndatel kasutati ohtralt šinjoone ja valejuukseid, kuna soengute tegemine oli kunst, mis nõudis tõelist professionaalsust, aega ja raha. Soengu säilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out.

Valejuuste vaimustus saavutas haripunkti 1960ndatel – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega.

1960ndad

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Sajandi lõpus laideti kõik liialdused maha. Naised soovisid loomulikult kaunid välja näha. Kuigi keemiatööstus arenes nii heale tasemele, et kunstjuukseid enam pärisjuustest eristada polnudki võimalik, sai parukast nišitoode. Seda kantakse vaid lavadel, stiilipidudel või haigusest tingitud juuste kaotuse korral.

Kasutatud:

soengukunstiajalugu.weebly.com

soenguajalugu.wordpress.com

Tagasi üles