Loore Linnu elu mängureeglid. Kuidas leida igapäevast üles imed?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Peatu hetkeks – et elu kaotsi ei läheks. Tekita endale harjumus aeg-ajalt seisatada lihtsalt selleks, et tajuda käesolevat hetke: mis mind ümbritseb, mida ma näen, kes on mu lähedal, mis toimub. Mis tunne mul on, mida tajun. Tunneta, sest see hetk, mis on praegu, võib sisaldada midagi väga väärtuslikku, mis muidu lihtsalt olematusse hajub.

Me ei ole harjunud oma elust dokumentaalfilmi tegema. Argipäev sisaldab nii palju neid asju, mis tuleb teha ja korda ajada, on eluperioode, mil elatakse kui autopiloodil. Mis seal veel filmimisest rääkida! Tegelikult oleks aga vaja oma ellu suhtuda nagu reisi, kus võtad kaameraga üles kohti, inimesi ja vaateid: isegi kui kõik tundub tavaline, on hiljem vaadata ikkagi päris huvitav.

Üks asi on see, mida tean, et nägin, aga üle vaadates näen äkki midagi sellist, mida algul üldse ei märganudki. Kõik, millele kaamerasilma oled suunanud, jääb filmile ehk mällu. Selgub, et on võimalik kinni püüda kordumatuid hetki, mis muidu oleksid lihtsalt pääsmatult kadunud. Ja üldse – mis muud see meie elu on kui reis, kulgemine ühest päevast teise, alguse ja lõpuga matk. Aga suhtudes uut moodi ja vaatenurka muutes saab ennast tõepoolest üllatada.

Hetked, milles viibid, võivad sisaldada palju olulist, ootamatut, üllatavat ja rikastavat – kui võtad vaevaks seda märgata. Kui peas tuhisevad ringi mõtted tegemata asjadest või järgmistest kohustustest, ei ole inimene kunagi täielikult kohal. Ta tegeleb millegi muuga, seetõttu võib jääb oluline hetk üldse püüdmata.

Näiteks kui keegi ütleb midagi, kohmame vastuseks: ahah, pööramata sellele rohkem tähelepanu. Peame enesestmõistetavaks, et kui keegi teeb midagi toredat ja mis tundub nii tavaline, jätame selle sinnapaika, aga sellega ka võimaluse saada sellest täit osa. Võib-olla teeme parajasti mitut asja korraga, tähelepanu on mujal, me lihtsalt ei märka seda, ja hea või tore libiseb meist mööda. Sageli me ei kuule ega näe, vaid tormame kuhugi, et jõuda ära teha see ja see ja siis see...

Infomüravastane kaitsemehhanism

Kuna tänapäeval on inimese tähelepanu hõivatud nii paljude asjadega ja infomüra on väga suur, võib sisse lülituda isegi justkui kaitsemehhanism, selline, mida kasutab meie meel näiteks terava füüsilise valu või emotsionaalse trauma korral. See «kaitsevahend liialduste eest» aga laseb meil olla kohal vaid osaliselt. Meie aju ei registreeri kõiki nüansse, osa sündmusest jääb tähelepanu alt välja. Võib minna kaotsi midagi olulist, midagi, mis meid võib-olla rikastaks, annaks midagi juurde.

Harjutades end olema kohal, vaatlema ja märkama toimuvat ja talletama selle, mis on ilus, mis on hea, mis on tore, hakkame nägema oma igapäevas ka väikesi imesid. Kui me pidevalt kuhugi tormates peatusi ei tee, võime jääda paljustki ilma. Kui hetk on möödas, siis seda enam tagasi ju ei saa. Nagu päevad, mis ühetaolistena kulgedes näivad üksluised, kuid kui väheke lähemalt vaadata, võib pisikestes asjades märgata palju ootamatut – ja head.

Üks võimalus oma elust täit osa saada, on lihtsal võtta mõni hetk, et peatuda, seisatada, läbi tunnetada toimuvat või toimunut. Märgata, kas sajab vihma või paistab päike, kas inimene, kellega kohtun, meeldib mulle või on täiega igav. Märkamine on võti, siin ja praegu on just see hetk, kus toimub elu. Näiteks võib üks kohtumine tundmatu inimesega sisaldada võimalust leida endale uus sõber, kaaslane, kes on tulnud su ellu, et tuua kaasa midagi suurt, aga kui sa kohtumisel ei ole täielikult kohal, kui su mõtted on juba kas eelmise või järgmise sündmuse juures, jääb võib-olla kohtumise tähtsaim osa märkamata.

Kohalolek on nauding

On oluline kasvõi tagantjärele tajuda täielikult olnut, talletada sellest parim. Hea oleks see hetk võtta vahetult pärast kohtumist või olnud sündmust, mis võib olla lausa elumuutev. On oluline seda märgata, mitte käest lasta. Sageli on sündmus ise nõnda tähendusrikas, et kohalolek on tõeline nauding ja jääb kauaks meelde.

Ühel pühapäeval sõitsime osa saama sündmusest väikeses maakohas, kuhu meid oli kutsutud. Kuid koha peal selgus, et toimub ka suurem üritus, kuhu meid otseselt ei oodatud, sattusime sinna nii-öelda juhuslikult. Meie väike üritus oli kokku viidud tolle teisega. Tahtsime lahkuda, aga saali uksi juba suleti ning tundus kuidagi ebaviisakas ilma põhjuseta lihtsalt minema kõndida, seega sattusime kontserdile. Nii me siis sättisime ennast istuma ja kuulama. Algul tegelesid mu mõtted sellega, et mis ma siin istun, aega läheb ja kindlasti jube igav, aga mida edasi, kõik muutus.

Muusikakooli lapsed mängisid ja õpetaja juhatas palad sisse. Mõni pillimees oli päris väike. Mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem haaras see mind kaasa. Ja siis ilmselgelt unustasin oma kärsituse. See, mis toimus, oli ühtäkki nii tore ja nii liigutav. Laste tõsised ja püüdlikud näod, päris muusika, pikalt harjutatud palad, mõni konarus – kõik see kokku oli nii armas. Tajusin neid inimesi, kes olid oma lapsi kuulama tulnud, tublide õpetajate tööd ja vaeva, märkasin nende uhkust ja heameelt, kui kõik lapsed olid esinenud. Nad olid kõik südamest kohal ja ametis sellega, mis nad tegid. Ilma suurema ambitsioonita oli see nende elu. Ma sain sellest osa. Meie saime. Sellest sai tõeline pühapäev, ootamatult sülle langenud elamus. See hele meeleolu tuli minuga koju kaasa, jäi mind saatma. Ma olin olnud kohal ja saanud osa millestki väga ilusast.

Lihtsalt seisata ja märka, mis toimub!

Ja kui harjutada võtma pausi enne järgmise tegevuse juurde asumist – ka see on sama, mis seisatamine keset melu – pausi pärast õhtust kojujõudmist, enne sööma asumist, väike paus, mis võtab kokku olnu ja juhatab sisse järgmise. Paus, kui istud kontserti kuulama või asutad pikale reisile minema. Paus, kui alustad vestlust inimesega. Paus katkestab sisemise dialoogi ja juhatab sisse järgmise sammu. See on väga oluline. Lülitudes uuele tegevusele on taju selgem ja meel puhtam. Paus on nagu punkt lausete vahel. See on märkamise võti.

Pausikohta on vaja selleks, et hingamine taastuks ja talletuksid parimad hetked, need, mis teevad elu elamisväärseks.