Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peegelmees Justin Petrone: iga pehmo salajane teejuht

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Ütlen kohe algatuseks ära, et see pole tavaline raamatuarvustus. See on arvustus, mis sünnib siis, kui sa oled istunud köögis hõõguvate sütega pliidi ees, väljas on lumetorm, sa lööd raamatu kinni ja saad aru, et pead kohe kirja panema kõik emotsioonid, mida üks raamat sulle pakkus.

Justin ja Epp tulid minu ellu üle kümne aasta tagasi. Meie kohtumise lugusid on kirja pandud (või ka näiteks «Naistejuttudes» hiljutigi räägitud) mitmeid kordi, ja see polegi nii väga oluline. Hoopis olulisem on see, et mul on olnud võimalus ja au vaadata kõrvalt Justini arenemist kirjanikuna ja tema viimatine «Peegelmees», mille kaaned just laksatusega kinni lõin, ei valmistanud pettumust.

Aga mitte seetõttu, et see oleks minu arvates Justini parim raamat. Mulle väga meeldib küll see žanr - ma armastan killukestest kokku pandud teoseid, paljud selles raamatus olnud peatükkidest on ka ilmunud Postimehe Arteri kolumnidena ja siingi portaalis. Parimaks raamatuks võiks ma pidada näiteks «Minu Eesti 3», puhtalt isekatel põhjustel, sest Justin kirjeldab seal minuga esmakohtumist nii kenasti (näiteks mainib seda, et mu silmadesse upuvad tõenäoliselt mõned õnnetud meremehed). Tegelikult on mu lemmikraamat Justini sulest hoopis «Montréali deemonid», minu arvates täiesti tänamatult vähese tähelepanu osaks saanud vaat et meisterlik, ja kindlasti painav romaan.

«Peegelmees» on aga hoopis teine sort. See on ühe keskealise mehe eneseleidmise teekond. Jah, uudishimulikud saavad seal ka näha ühe lahutuse lugu, või siis distantseerunumad loevad sealt välja ühe mehe kasvamise ja arenemise loo. Ja kindlasti on seal kirjas ühe moodsa mehe ja isa tee tervislikkusele, maailma mõtestamisele läbi tütarde. Eestlaste lemmikasja leiab sealt ka: kuidas ikka siis me ühele välismaalasele paistame? Aga minu jaoks oli põnevaim hoopis keskeakriisi lugu.

Ma olen jõudnud vanusesse (ega siis meil nüüd Justiniga nii palju vanusevahet olegi), kus ühtäkki ümbritsevad mindki mehed, kes ei saa oma eludega hakkama, kes on kriisis, aga ise ka ei tea, miks. Täiesti valgustuslikuks osutus raamatus hetk, mil Justin kohtus Fred Jüssiga. Jah, 35, see on meeste jaoks väga raske vanus. Ja kogu see peatükk («Murdeiga», lk 183) avas kuidagi mu silmad täiesti uuel moel. Muidugi on väljend «meeste keskeakriis» ammu muutunud poollõõbiks, aga seda sel viisil, vahedalt ja valusalt lugeda, see oli midagi erilist.

Peegelmees | FOTO: Petrone Print

Ma tahaks Justini «Peegelmeest» soovitada kõikidele meestele ja naistele maailmas, eriti neile «keskealistele». Noorematel on neid heitlusi raske mõista, vanemad, noh, mulle on jäänud mulje, et vanemad on need õppetunnid juba läbinud. Aga on suurepärane, kui keegi suudab läbi oma kogemuste ja vaatluste peegeldada ja sõnadesse panna neid olulisi õpitunde, mida me kõik peame omal kombel just selles vanuses (30-40) läbima.

On õudselt hea teada, et me ei ole oma kriisides üksi. Ja on õudselt hea teada, et ükskord on ikka tunneli lõpus valgus. Ning pealegi teeb minu meelest Justin oma mõtisklustega väga cool'iks pehmomehe kuvandi. See ongi täiesti okei (ja isegi teatud mõttes vastupandamatu), kui mees suudab, oskab ja tahab end, oma lähedasi ning ümbritsevat maailma sügavuti mõista. Loodetavasti jääb mõni õppetund lugejale ikka külge. Isegi, kui nad seda tunnistada ei taha, on mehed, ma usun, parajad pehmod.

Ja seda kõige paremas mõttes.

Tagasi üles