Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Naise salajane mure: armastus on otsas, aga lahutada ei julge

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Ega ei ole kerge sõnu seada, aga miski häirib juba aastaid. Mees vaatab huviga teises toas Robocopi laadset filmi. Istun pigem arvutis, kui sellist pahna vaatan. Ja umbes nii on kogu meie elu. Ega mul mehega miskit rääkida ei ole,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mingil moel häbenen ma teda, firma jõulupeole ma temaga minna ei soovinud. Ja nii on paljude asjadega. Mees ei joo, ega suitseta. Minu isikus on ta alati midagi leidnud. Ilmselt rohkem kui mina temas.

Tegelikult on see erinevus meie vahel alati valitsenud, kuid nooremana võtsin asju ilmselt kergemalt. Omal moel armastan ma teda väga. On ta ju minu laste isa ja oleme elanud koos palju aastaid. Ma olen 35-aastane. Abielludes olin 19, mees 20.

Tegelikult on ta minuga koos muutunud palju paremaks inimeseks, kui oli enne. Aga erinevus jääb ja viha on südames ikkagi. Ausalt öeldes on ta käitumine vägagi matsilik ja robustne. Kui vaidlustes jääb mulle alla, hakkab karjuma ja lõhkuma.

Ometi võiks ta veel kõike muuta. Ma ei pea teda rumalaks inimeseks. Suudab ta ju normaalselt palka teenida ja teab ka masinatest midagi. Minu auto teeb ta niks ja naks korda.

Viimasel ajal olen hakanud tundma, et olen vägagi avatud uutele suhetele. Hing igatseb midagi, mida kodus iialgi ei saa.

Loete vist, et heast elust lolliks läinud. Pealtnäha paistab see paljudele niimoodi. Aga ma ei saa ju niisama kõike ära lõhkuda. Mul ei ole argumente juba oma laste ees. Pealegi kardan, et mees hakkab siis jooma ja on lubanud ennast maha lasta. Olen nagu lõksus loom.

Aga kui uues suhtes tulevad uued kiiksud? Või on parem järsk lõpp, kui üks vingumine ja mõttetu hädaldamine? Kas parandada vana maja või ehitada uus ja tugeva vundamendiga?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Olete olukorras, mis sageli tekib pikaaegsetes ja varases nooruses alanud suhetes. Ühel hetkel on lihtsalt tunne, et armastus on otsas ja asjad enam ei laabu. Sel hetkel ununevad ajad, mil kõik alguse sai ja nähakse suhet ning teist inimest pigem negatiivses valguses. See omakorda tekitab viha ja ärritust.

Vahel ongi nii, et inimesed kasvavad erinevas suunas ja kaob ühine osa, mis suhtes olema peab. Ühiseks osaks jäävad ehk ainult lapsed või siis ühine majapidamine. Hing ihaldab aga sootuks muud.

Mida siis sellises olukorras teha? Minu kogemus ütleb, et enne kui loobuda, tasub proovida veel vana maja remontida. Hiljem, peale lahkuminekut, võib tulla mitmeid küsimusi, et kas ikka sai tehtud õige otsus või oleks pidanud veel proovima. Ei maksa hoida asju endas, sest see suurendab viha ja kurbust. Rääkida võiks mõne erapooletu inimesega, kes aitaks teil enda tunded ja mõtted lahti rääkida. Vahel võib kadunud läheduse ja soojuse tunne panna meid oma partnerit kritiseerima. Tegelikult vajatakse lähedust.

Kindlasti tasub kõneleda ka oma mehega. Uurida, kuidas tema suhet näeb ja mida tunneb, kas tema on suhtega rahul. Rääkida ka enda tunnetest. Kui teie ja teie mehe emotsioonid lähevad väga teravaks, siis on parem kõnelused hetkeks katkestada ja hiljem jätkata. Vahel on ka hea, kui need tunded on välja räägitud nõustajale või psühholoogile. Siis on hiljem oma mehega rahulikum rääkida ja jõutakse selgema tulemuseni.

Kui kõnelused tulemusi ei anna ja pole abi ka perenõustajast või psühholoogist, siis tuleb mõelda enda peale. Paraku on nii, et kui teie ei ole õnnelik, siis ei ole seda ka teie laps ega ka teie mees. Ühel või teisel moel meid ümbritsevad inimesed tunnetavad meie emotsionaalset seisundit. Iseasi, kas nad seda ka välja näitavad.»

Tagasi üles