Jüri Kolk: mürapõrgu

Jüri Kolk.

FOTO: Sille Annuk

Kui mul oleks paarkümmend miljonit vaba raha, mõni aasta vaba aega, ja kalduvus sedasorti asjadega tegeleda, siis püüaksin ellu viia ühe äriidee. Kuna mul on vaba õhtupoolik ja minu käsutuses umbes 3700 tähemärki Postimehe Arteris, siis piirdun selle kirjeldamisega.

Tellijale

Jah, kui oleks tahtmine ja kalduvus, siis leiaks ka aja. Raha võiks mu alter ego’l siiski olla lademetes, 25 protsenti sellest hoiaks ta lihtsalt siloaugus – nagu tervemõistuslik inimene muiste. Algkapital võiks olla kopsakas, sest see idee ei hakkaks kiiresti sisse tooma, võib-olla ei hakkakski kunagi. Igal juhul peaks sellele andma aega, ei tohiks lüüa käega pärast paari aastat. Ja kui mu kujuteldav mina kõrbeks, siis surra saab ka vaese mehena, seda on ajaloo jooksul korduvalt katsetatud. Sellisel juhul paluksin hauakivile raiuda sõnad teosest «Lendas üle käopesa»: «Aga ma proovisin. Kurat, ma p r o o v i s i n.» (Mati Soomre tõlge.) Noh, jah, see asi jääb minust proovimata. Aga ma kinnitan, et proovin midagi muud, tõesti proovin.

Asja juurde. Äriidee on väga lihtne. Hakkaksin looma müravabu keskkondi. Välismaal, seal, kus rohi rohelisem ja loomad veel räägivad, on sellised täitsa olemas, aga kui tahan kodumaal sõbraga kohvikusse minna, olen püstihädas. Tõesti, statistikat ei ole teinud, aga sageli on muusika nii vali, et vestelda on väga raske. Tunnistan, mul on kuulmislangus, minu jaoks on see eriti vaevaline, aga statistikute andmetel on minutaolisi väga palju ja suur hulk normaalse kuulmisega inimesi – kes viisakusest minu vastu, kes siiralt – on mu kaebusega nõus. Kinnitavad, et läheksid meelsamini vaiksemasse kohta.

Tagasi üles