Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pilk ajalukku: Eesti naised pidasid aluspükse kõlvatuteks, jalga saadi need suure sunniga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Noor naine aluspesus, foto umbes aastast 1900 | FOTO: AKG / Scanpix

Esimesed aluspüksid Eesti naiste jalga saadi suure sunniga. Selleks oli ekstravagantne Viitina mõisaproua paruness Juliane von Krüdener, kes 19. sajandi algul nägi kõvasti vaeva, et mõisas teenivad naised need jalga paneksid. Proua pidi nende kandmist lausa kontrollima, kergitades kepiga naiste seelikuid. Ja kui ta siis avastas, et pükse polnud jalas, saatis ta naise koju neid jalga tõmbama.

See kõik jäi siiski ajastu ja mõisaproua veidruseks. Esimesed aluspükste kasutajad Eestis olid suurkaupmeeste naised ja aristokraadid ning alles siis jõudis pesuese keskklassi käsitööliste ja haritlasteni. Viimasena võtsid püksid tarvitusele talunaised. Pükste tarvitamine levis 19. sajandi lõpus juhuslikult ning ülemistest ühiskonnaklassidest alumistele, härrasrahvalt talupoegadele kandus komme eri viisidel. Mõisatel oli siin suur osa.

Sel perioodil tuli pükste kasutamist lihtrahva hulgas nii linnas kui maal veel väga harva ette. Need vähesed, kes aluspükse kandsid, olid teenistuses mõisas või mõnel muul moel mõisaga seotud. Samuti teenis osa taluneiusid prouasid linnas, kus nood kandsid juba regulaarselt aluspükse. Näiteks ERM-i tekstiilifondi vanimatest lahtistest aluspükstest on ühed kuulunud Kabala mõisa sepa naisele, teised härrasrahva teenijannale, kes on pärit Viljandimaalt Abja-Paluojalt.

Aluspükse väga ei kantud

Üldisemas plaanis eesti naised 20. sajandi alguseni aluspükse ei kandnud. Tavalise maanaise riietuseks oli pikk linane särk, aluskuub ehk -seelik ja särgi peale tõmmatav undruk (seelik). Pidulikumal puhul käis peale veel kampsun või jakk, põll ja külmal ajal villasest riidest alt avara lõikega pikk-kuub või kasukas, vaesematel rätik ja suurrätt või mõni muu ülevise. Sääri katsid villased sukad, mis seoti sukapaelaga ümber sääre kinni.

Maanaise kõige tavalisem riideese suvel oli pikk linane särk. Seesugune oli tihtilugu palaval suvepäeval heinamaal tüdrukute ja naiste ainus kehakate. Koduses majapidamises oli isegi aluskuub sageli pealisrõivaks. Kodust kaugemale minnes tõmmati sellele peale seelik. Oli veel üks vanaaegsete naiste saladus – menstruatsiooni ajaks oli jätkuga särk. Särgi alumine osa oli jämedamast takusest riidest, see läks pestes kergemini puhtaks. Igal naisel oli selleks ajaks ka punane või punase-musta-triibuline alusseelik.

Naiste suhtumine pükstesse oli esialgu väga ettevaatlik, riideeset häbeneti ja salati. Vaatamata sellele, et talvel nendega märksa soojem oli. Naisel oli häbi, kui saadi teada, et ta pükse kannab; see andis põhjust tagarääkimiseks. Mõned lausa ei sallinud selliseid naisi, kes neid kandsid, pidades neid kergemeelseteks ja kombetuteks. Kuulus ju varasematest aegadest pükste pidamine näitlejate ja kergete elukommetega naiste tavade hulka. Eriti olid mehed selle kombe vastu. Kes siis oleks tahtnud tunnistada, et tema naine kergete elukommete poole kaldub!

Aluspüksid olid suur saladus

Kui naistele see aluspesu meeldima hakkas, pidid nad neid kandma salaja. Pükste pesemist ja kuivatamist toimetati salaja.  Mõned käisid pükse pesemas oma vanematekodus, et kõlvatud rõivaesemed mehe ja ämma silma alla ei satuks. Need pandi kuivama tagumistele nööridele teiste riiete taha nii, et keegi neid ei näeks. Mõned pesid oma pükse siis, kui saunas käisid, ja kuivatasid sauna katuse all või ahju taga neid teiste eest varjates. Ööseks peideti püksid voodi alla, et keegi neid ei näeks.

Seepärast kandsid pükse talurahvaga võrreldes rohkem provintsi intelligentide – apteekrite, pastorite ja õpetajate – prouad. Aluspüksid pandi jalga enamasti kodust kaugemale külla, laadale, kirikusse või kooli minnes. Tavaoludes oldi ilma. Oli ka nii, et neiueas aluspükse kanti, aga mehele minnes selles loobuti.

Kasutuses on olnud eri tegumoega püksid. Kõige vanemad olid alt ja tagant lahtised, väga pikkade säärtega. Need seoti paelaga vöö kohal tagant risti ja sõlmiti ees. Neid nimetati sääresoojendajateks ja põhiline kasutusaeg oli 19. ja 20. sajandi vahetusest kuni 1920. aastateni. Aluspüksid õmmeldi ise kodus valgest labasest puuvillasest riidest, sääred kaunistati nöörvoltide või broderiipitsiga. Laatadelt ja turult saadi šnitti kodus järele tegemiseks. 20. sajandi alguses muutusid püksid jalgevahelt kinnisteks. Neile tehti puusajoonel külgedele lõhikud, mis suleti vöökohal algul paeltega, hiljem nööpidega.

ERM A 987:74, Eesti Rahva Muuseum. Naiste aluspüksid | FOTO: muis.ee

Pükste tarvituselevõtt levis varem neis paikkondades, mis asusid suuremate keskuste ümbruses – oli sealt ju lühem tee linna ostureisile. 20. sajandi algul soodustasid pükste levikut ka rändkaupmehed, kes käisid talust tallu ja müüsid mitmesugust kaupa, sealhulgas pesupükse. Nii mõnigi naine sai oma esimesed püksid nende käest, kui tal selleks raha jätkus. Valmisõmmeldud pesupükse peeti kalliteks ja neid said algul endale lubada vähesed. Vanemad naised olid aga väga kinni oma noorepõlveajastu riietumistavades. Aluspükse ei võtnud omaks enamik vanemaid naisi, jäädes kuni surmani truuks linasele jätkuga särgile ja kandadeni ulatuvale alusseelikule: nad olid harjunud oma häda tegema püsti seistes, pükstega pidi aga kükitama...

Aga tuuled pöördusid

Naiste häbenemine kestis 20. sajandil veel kaua. Kui pükste kasutamine levis ja kasutajate hulk suurenes, muutus ka suhtumine.

Naiste aluspüksid (ERM HM E 482); Eesti Rahva Muuseum | FOTO: muis.ee

Eesti Vabariigi algusaastatel hakkas talupoeglik elustiil muutuma linlikuks. Kui varem oli üsna tavaline, et naine oma eluajal ei saanud kordagi kihelkonna piiridest välja, siis vabariigi ajal tekkisid suuremad võimalused ja vajadused kodust kaugemal käia. Loodi igasuguseid seltse ja ühinguid, paljud noored algkooli lõpetanud neiud läksid õppima kodumajandus- ja kutsekoolidesse. Hakkas ilmuma rohkesti eestikeelset kirjandust, milles oli õpetusi ja nõuandeid riietumise, majapidamistööde ja palju muu kohta. Talunaised, eriti noorepoolsed, hakkasid tarvitama uuemat rõivastust.

Linnaliku riietuse jõudmine maapiirkondadesse ja maarahva suurem liikumisvabadus viisid selleni, et püksid kiideti heaks, lisaks said need avaliku lugupidamise. Pealegi hakati Eestis pärast iseseisvumist rahvast valgustama hügieeni vajalikkuses. Üleüldiseks muutus aluspükste kandmine alles vabrikupesu müügiletuleku ajal 30ndate lõpul.

Nii võib öelda, et eesti naine on aluspükse kandnud napid sada aastat.

Kasutatud:

  • Helju Koger, Esimesed aluspüksid saadi Eestis naistele jalga suure sunniga. Maaleht, 27.03 2009
  • Made Uus, Aluspükste kasutuseletulek Eesti maanaiste hulgas. Viljandimaa muuseumi aastaraamat 2007
Tagasi üles