Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

ERMi esimene koolitatud etnoloog Helmi Neggo uskus ja tõestas: suure vaimuandega eestlased surevadki noorelt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Helmi Reiman-Neggo | FOTO: dspace.utlib.ee

Helmi Reiman-Neggo oli meie esimene koolitatud etnoloog. Ta oli küll rahvakunsti uurija, kuid kirjutas ka paljudel muudel teemadel. Villem Reimani tütreks olemine oli ühtlasi nii õnn kui õnnetus. Isalt päris ta vaimsed eeldused, hea kasvatuse ning hariduse, kuid ka nõrga tervise. Tema elu jäi traagiliselt lühikeseks. 1920. aastal kirjutas Villem Ernits: «Andekultusega sisemises ühenduses oli Helmi Neggo äärmine vaimline aristokraatsus.»

Kuulsa isa tütar

Villem Reiman | FOTO: muis.ee

Villem Reiman oli rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, vaimsete ja moraalsete väärtuste eest seisja. Aastast 1890 kuni surmani 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. 1890ndatel, mil meie rahvuslik liikumine oli madalseisus ja venestusaeg oma haripunktil, suutis Reiman koos oma aatekaaslaste Oskar Kallase ja Heinrich Koppeliga seda muuta, kui nad ostsid 1896. aastal Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Villem Reiman andis lehe ostmiseks suurima annetuse — 2300 rubla. Seda loetakse «Tartu renessansi» alguseks.

Reimanil oli pidevalt probleeme riigivõimuga. Venestamisvastased väljaastumised, luteriusu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis korduvalt koduarestis.

Villem Reiman polnud loomult kuri inimene, aga käre oma põhimõtteid kaitsma. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust. Tüdruku lastki ei tahtnud ristima minna ega sellisesse pulma laulatama, kus viina joodi. Aga kirikumõisa majapidamine oli tal eeskujulik. Renti nõudis alati täpselt, aga see-eest asutas mõisasse ka sepikoja, meierei, vaestemaja, majandusühisuse, ühispanga ja karskusseltsi. Lastele korraldas pidusid ja vaestele korjandusi.

1891.aastal abiellus Villem Reiman ometigi kadakasaksliku kõrtsimehe tütre Pauline Berta Normaniga. Pastoraati tuli elama ka Paula ema, Võikvere mõisa rätsepa tütar, kes olevat olnud kiuslik ja närviline ja kõnelnud oma tütrega vaid saksa keeles. Kuid Villem Reiman pani oma perekonnas maksma eesti keele – lastele enne kooliminekut saksa keelt üldse ei õpetatudki, kuigi neil oli koolipreili kodus. Esimene laps – tütar Helmi – sündis 16. novembril 1892. Helmil sai olema neli õde ja üks vend. Villem Ernits on kirjutanud, et Helmi Reimanil oli «õnn sündida ja üles kasvada esimeses kodus emakeelt kõnelevas Eesti haritud perekonnas». Kohalikud inimesed teadsid küll rohkem mäletada, et Paula Reiman end rohkem saksaks pidas ja väga uhke inimene olnud. Villem Reimanit peeti rahvameheks, aga prouat kiputi kitsiduse pärast kiruma. Need, kes peres tööl ja teenimas olnud, teadsid aga rääkida, et peres siiski teineteisemõistmine ja vastastikune austus valitsenud.

Lapsed käisid suvel paljajalu heinal, rohtu kitkumas, porgandeid rohimas. Päev oli Reimanite peres punktipealt sisse seatud – söögid ja muud toimingud sündisid kindlal kellaajal, magama mindi kindlal kellajal. Pereisa ise juhtis majapidamist, ise ka töötas. Aga pühapäeval töötegemist ei tohtinud sündida. Peremees nõudis puhtust ja täpsust. Vanemail tütreil oli oma tuba – suur ja päikesepaisteline, aia poole. Toas oli palju lilli ja head maitset. Lapsed pidid teenijate vastu alati viisakad olema. Isaga oli kõige usalduslikumas vahekorras tütar Helmi, kes oma vaimuannetelt talle ka kõige lähemale küündis.

Haridustee Soomes

Tüdruk polnud veel üheksa-aastaseks saanud, kui vanemad otsustasid ta saata kooli. Ja seda mitte kodumaal, vaid Soomes. Villem Reiman, kes tunnustusega suhtus soomlaste saavutustesse, leidis, et soomlased olid tõusnud Euroopa kultuurrahvaste sekka, kuna eestlased olid alles lapsekingades. Ja tema tahtis anda oma tütrele parimat haridust, kirjutades Oskar Kallasele: «Vaimu, mis meie saksa ja vene koolides valitsemas, tahaksime lapsest eemal hoida, kus süda alles nõrk ja vastuvõtlik on.»

Nii viidigi Helmi 1901. aasta sügisel Helsingisse. Pole täpselt teada, kus ta elas, aga vanemad pidasid temaga ühendust Soome juhtiva haridus- ja kultuuritegelase Yrjö Yrjö-Koskineni kaudu. Võimalik, et ta elaski nende peres Helsingis Annankatu 2. Kuid tõenäoline võib olla ka, et tema tädi Amanda Mielberg, kes elas Helsingis, tüdruku eest hoolt kandis. Kooliõpingutest pole palju teada, ilmselt kulgesid need hästi.

Tütarlastekoolis sai Helmi põhjaliku ettevalmistuse soome, rootsi ja prantsuse keeles ja kirjanduses. 1911 lõpetas ta Helsingi Soome tütarlastekooli täienduskursused ja astus Helsingi ülikooli ajaloo ja keeleteaduse osakonda.

Ülikoolis olid tema põhiained Soome ja Skandinaavia ajalugu, kunstiajalugu, maateadus ja soome-ugri etnograafia. Tuntumatest õppejõududest kuulas ta etnograafiaprofessor Uuno Taavi Sireliuse ning soome keele ja võrdleva rahvaluule professori Kaarle Krohni loenguid.

Ülikooli lõpetas Helmi Reiman filosoofiakandidaadi kraadiga 4. veebruaril 1916. Tema väitekiri koosnes kahest osast: esimene käsitles eestlaste matusekombeid, teises oli ajalooline uurimus Johann Reinhold Patkulist.

Juhan Luiga on iseloomustanud 1915. aasta Helmi Reimani, kui ta teda ülikooliaastatel Soomes kohtas: «Elav, ülemeelik hingelaad, terav-tabavalt otsustav inimeste ja olude üle; erk, otse ahne vaimuilmete kogumises; sarkastiline, pealetungiv vaidlustes.» Veel mainib ta, et kui eesti mehed võrdlemisi kiiresti soomestusid, siis Helmi Reiman oli «kojuigatseja, Eesti erineva kultuuri omadusi hindav ja teadvalt vajav».

ERMi asutamine

1907. aasta jaanuaris suri Peterburis Jakob Hurt. See oli tollasele Eesti intelligentsile suur vapustus. Jaan Tõnisson otsustas, et tuleks teha koosolek arutamaks, kuidas Hurda ideesid edasi arendada. Nii kutsuski ta kokku lähimad mõttekaaslased – Oskar Kallase, Villem Reimani, Kristjan Raua. Reiman olevat olnud see mees, kes sellel koosolekul spontaanselt öelnud, et vaja oleks teha muuseum. Pärast seda, kui pikalt oli kulutatud tsaari-Venemaa ametiasutuste uksi, saadi luba ja 1909. aasta aprillis toimus ERMi esimene põhikirjakohane koosolek. Seda päeva hakati hiljem lugema ERM-i asutamispäevaks.

Esimeseks kõige suuremaks ülesandeks sai uue muuseumi jaoks vanavara kogumine. Vähesel määral oli sellega tegelenud juba EÜS ja Õpetatud Eesti Selts, kuid nüüd oli lõpuks olemas muuseum, kuhu asjad tuua.

Rändamine külast-külla ja talust-tallu hakkaski peale juba sama aasta suvel. Esimesed vanavarakogujad olid Eduard Pedak ja Nikolai Triik. Vilka töö toimetajate peakorteriks sai Karl Eduard Söödi raamatukauplus. 1912. aastal oli juba ligi 50 vanavarakorjajat – peamiselt noored haritud mehed, kirjanikud, üliõpilased, aga ka kohalikud kooliõpetajad. Esimest korda olid nende hulgas ka kaks tütarlast: Helmi Reiman Kolga-Jaanis ja Marie Heiberg Äksis.

Toona ei vaadanud külarahvas mitte alati hästi selle peale, kui noored naised käisid külades vanavara kogumas. Kuid tänu isa tuntusele võeti Helmi Reimani hästi vastu. Seda tööd jätkas ta kõigil ülikooliaegsetel suvedel. Nii korjas ta muuseumile üle kahesaja eseme.

Esemeid hoiti alguses seal, kus sai. Näiteks isegi Kristjan Raua ateljees ja Oskar Kallase voodi all. Esimesed ruumid sai muuseum omaaegses Vanemuise majas ning Gildi tänava hoones, kus praegu asub linna polikliinik.

Karl Eduard Sööt, Kristjan Raud, Gustav Matto ja Edgar Eisenschmidt Vanemuise kolmanda korruse ruumides muuseumi kogude juures 1911 | FOTO: Eesti Entsüklopeedia

ERMi liikmeks astus Helmi Reiman 1913. aastal. Esimene suurem töö, mille ta üliõpilasena kirjutas, oli ülevaatlik uurimus Kolga-Jaani kihelkonna rahvarõivastest.

Etnoloog ja publitsist

1915. aasta suveks võeti Helmi muuseumi esemeid kataloogima, pakkudes töö palgaks 25 kopikat tunnis ja samast aastast sai temast ka ERMi juhatuse liige. Vanavara oli selleks ajaks juba päris palju kogunenud.

Otseselt tööle võeti Helmi 19. märtsil 1916, vahetult pärast ülikooli lõpetamist. Muuseum ei tahtnud käest lasta võimalust palgata endale esimest kõrgharidusega spetsialisti. Just vahetult enne seda oli valminud Soome Rahvusmuuseum, mida vaimustusega käis vaatamas ka Helmi Reiman. Ta leidis: «Näe, siin on maja – aga meil on asjad!»

Aastatel 1916–19 töötas naine algul korjamis- ja kõne-, hiljem ka uuema kunsti toimkonnas, mille ülesanne ei olnud «paarsada vana süstipooli ja puulusikat rahvale naeruks kokku ajada, vaid meie muinsuse materiaalse külje selgitamine ja seeläbi ka meie muinsuse vaimlise olemise pildistamine». Teadustöö vallas oli Helmi otsese kureerimise all rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist.

Välitöökogemus, mis Helmil ülikooliajast seljataga, oli väga oluline. Tema uutele korjajatele antud suunised olid praktilised, mõtestatud ja nii heal tasemel, et sobisid aastakümneteks tudengeile lugemiseks enne välipraktikale minekut. Tema nõudmine oli: «Võimalikult palju kirjeldada! Muuseum pole kellegi kroonu kantselei, kuhu ainult pühalik toon kõlbab; kirjutage otsekui oma sõbrale, soolake oma naljaga kirjeldusi nii palju kui soovite: aga ärge iial valetage ja asju huvitavamaks teha katsuge, kui nad jutustaja suust tulid.»

Helmi Reiman oli ERMi kogudega töötanud lühikest aega, kui juba 27. novembril 1916 suutis pidada igati tasemel loengu «Stiilist meie rahvakunstis». Muuseumi kogunes kuulajaid nii palju, kui ruum üldse mahutas. Ettekanne ilmus omaette väljaandena paar aastat hiljem pealkirjaga «Eesti rahvakunstist».

Enne Reimani oli rahvakunsti käsitlus olnud pigem emotsionaalne, tema aga viis selle süstemaatilise ja võrdleva lähenemiseni, tegeles geograafilise piiritlemise ja ka stiili küsimustega: «Šabloonilised eelarvamised «eestlase iseloomust ja laadist» üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad».

Helmi Reiman oli rohkem kirjutaja kui kõneleja tüüp. Lisaks erialastele kirjutistele ilmus temalt publitsistikat H. Tõramaa varjunime all, mis oli võetud küla järgi, kust Reimanid ammustest aegadest pärit olid. Paljuski olid tema seisukohad saanud oma alusmüüri isa vaadetest, mille peale ta oli Soomes omandatud avarapilgulise vaatetorni ehitanud. Tema kirjutamisstiil oli mõnusalt irooniline, teda ei pärssinud kodumaised eelarvamused ja ahtakesed raamid. Oma artiklites arutles ta armastuse, ilu ja ajaloo üle, puudutas nii korporatsioone, alkoholiga liialdavaid naistudengeid kui ka «rahvuslikku iseloomu», seltsitegevust ja emantsipatsiooni. Ta oli teadlik naisharitlasi puudutavatest eelarvamustest oma kaasaegses Eestis, kuid uskus, et naine pole sugugi «vähem kõlbulik teaduslikku haridust omandama» kui mees.

Oma tekstides ei tundnud ta vajadust enda kui naise tegevust eriliselt põhjendada. Juba 1915. aastal oli ta kirjutanud, et naised peavad oma inimeseksolemise piire laiendama. Selles, et naine inimene on, ta ei kahelnud. Tema jaoks oli pettumust valmistav, et Eesti naisliikumine tol ajal valdavalt vaid «õmbluskursuste asutamise» ja kodumajapidamise õpetusega rahuldus, jäädes tammuma «pidude jne nõiaringis». Tema meelest oleks rohkem pidanud keskenduma ühistööle, raamatute kirjastamisele ja eneseharimisele.

Otseselt päevapoliitikast Helmi Reiman ei kirjutanud, kuigi just sel ajal toimus väga palju elumuutvaid ümberkorraldusi, alates revolutsioonidest, sõjast ja lõpetades omariikluse loomisega. Küll aga analüüsis ta sõja muutvat mõju naiste elule, mis sundis väärtusi ja naise positsiooni ümber hindama.

Kaasaegsed on Helmi Reimani iseloomustanud kui vaimukat, peenetundelist ja sooja südamega inimest. Olles ääretult tagasihoidlik, oli ta samas kompromissitu küsimustes, mis olid vastuolus ta kõlbeliste põhimõtetega. Töö muuseumi heaks oli tema prioriteet.

GundemarNeggo

Helmi Mäelo on meenutanud oma raamatus «Talutütar», kuidas Villem Ernits, kes olnud armunud Helmi Reimanni, otsustanud talle kosja minna. Ta võtnud selle matka ette suvisel ajal ja jala. Et kergem oleks astuda ja vältida saabastegi kulutamist, võtnud ta jalad lahti ja sidunud saapad kepiga selga. Nii sammunud ta Tartust Viljandimaale. Kuid enne kiriklasse sissepöördumist tahtnud ta ometi tõmmata saapad jalga. Kepp seljal olnud aga tühi. Ta kõndinud küll mitmed verstad tagasi, kuid ei olevat leidnud saapaid. Nii astunud ta paljaste jalgadega äiapapa ette, kes talle paari oma saapaid jalga andnud. Saabastele vaatamata Helmi Villem Ernitsa kosjasid vastu ei võtnud.

1916. aasta suvel abiellus neiu sõjaväearst Gundemar Neggoga. 7. juulil 1916 oli perekonnas kolmekordne pidu: Reimanid pühitsesid hõbepulma, tütar Helmi laulatati ja tütar Linda Pariku esiklaps ristiti.

Gundemar Neggo ja Helmi Reimani pulmapilt | FOTO: Eesti Entsüklopeedia

Gundemar oli sündinud 1888. aastal Jursi mõisas Saaremaal. Lõpetanud Kuressaare poisslaste gümnaasiumi, läks ta Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Aasta enne ülikooli lõpetamist, 1913. aasta suvel, haigestus noormees tiisikusse ja sõitis Soome sanatooriumi tervist parandama. Ta jäi sinna üheks aastaks, kuid ei saanud terveks.

Gundemar oli Soomest tulles parajasti Peterburis, kui puhkes I maailmasõda. Arvates, et tiisikushaigena ta nii ehk nii varsti surema peab, läks ta vabatahtlikult mobilisatsioonikomisjoni ja saadeti sanitarina rindele Vene tsaarisõjaväe kindral Rennenkampfi armee koosseisu. Selle armeega ühes tegi ta kaasa suurrünnaku kuni Köningsbergini, samuti ka taganemise. Armee purustamisel saksa sõjaväe poolt, tegi Gundemar, oma elust mitte hoolides, olles külmavereline ja kiire taibuga, palju vägitegusid, päästes sellega mitmeid saksa sõjaväe haardesse jäänud vene sõjaväeüksusi hävitamisest ja vangi langemisest.

Gundemar Neggo | FOTO: Geni.com

Vene tsaariarmees jagati vahvuse eest Püha Georgi riste. Gundemar Neggole annetati aegamööda kõik kaheksa vahvuse märki ja sanitarist sai sanitarkapten.

Seejärel määrati Gundemar Neggo 1915. aastal Tartu gaasimaskide valmistamise vabriku inspektoriks. Rindeelu oli teda täiesti terveks teinud. Selle uue ameti kõrvalt sai ta ülikooli loengutel käia ja ta lõpetas arstina 1916. aasta kevadel.

Gundemari õest Jennyst sai tuntud ajakirjanik. Onutütar Gerda Neggost aga tantsustuudio asutaja ja tantsupedagoog. Vend Viktor oli Ajutise Valitsuse komissar Saaremaal ja hiljem Berliini saatkonna sekretär, vabariigi ajal Valgas ja Tartus gümnaasiumi direktoriks.

«Tallinna hingega ei saa minu oma sugugi läbi»

1917. aasta kevad oli Helmi Neggole kurb – suri armastatud isa. Suvel sündis Kolga-Jaanil tütar Esther Naemi Neggo, kelle ristiisaks Helmi palus oma isa lähedase sõbra Oskar Kallase, kellest Helmi väga lugu pidas.

1917. aasta sügisel koliti perega Tallinna Kaupmehe tänavale ja muuseumitööst tuli Helmil mõneks ajaks eemale jääda.

Oskar Kallas ei saanud selle sündmuse puhul ühes oma kirjas mitte jätta meelde tuletamast: «Teie lubasite küll 1) et Te Museumi pärast ülepää abielusse ei astu. 2) et kui Te astute, siis mehel Teie + Museumi kohta vähemat ütlemist ei ole. 3) kui mees ehk muud põhjused Teile ära keelavad Museumis olemast, siis jne - ei mäleta hästi, mis ise siis lubasite, vist lahutamist.»

ERMist lahkumine ei olnud kindlasti jäädav otsus. Kui Helmi Tallinna siirdus, siis ei olnud see lahkumine muuseumist, sest asutus määras talle ette juba palga 1918. aasta märtsist.

Tallinnas tegutses Helmi Neggo ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina. Naine tegi kaastööd Tallinna Teatajale ja ülikoolis luges teemal «Kultuuri alged».

«Pärast viieaastast kodumaa aresti välja suurde maailma!»

Gundemar Neggo määrati 1919. aastal diplomaatilisele tööle Eesti Vabariigi välisesindusse Saksamaale. Ta oli saadik Eduard Vilde I sekretär, kuigi tööalaselt neid just head suhted ei sidunud.

Oma arstist abikaasa eestvedamisel viibis Helmi suure osa 1919. aastast Lõuna-Euroopas. Nagu Helmi ise tähendas, polnud tema abikaasal «vähematki osavõtlikkust minu geniaalse surma plaanide kohta, teda huvitab ainult minu tervekssaamine ilma kõige lootusrikkuseta. Ja niisiis sai otsustatud uhke käeliigutusega maha jätta kõik kodumaa toitluskomiteede linnad ja sealt tervist tuua, kus need sandid saia söövad. Nizzasse!» Hoolimata suurest armastusest rahvakultuuri vastu, algas naise reisikiri õhkamisega: «Siit leivatšekkide ja toitluskaartide maailmast pääseda sööma puhast prantssaia ja apelsine!»

Algul siirdus Helmi Helsingisse ja sealt üle Rootsi Prantsusmaale. Tuberkuloosihaigus, mis tugevalt piinas, sundis teda võimalikult lõuna poole – Nizzasse. Oma soojamaareisilt kirjutas Helmi reisikirja Tallinna Teatajale, mis haaras värvikate looduspiltidega ja detailirohkete inimese- ja olustikukirjeldustega. Reis mõjus kosutavalt, ometi ei saanud ta jätta kibedalt nentimata, et kuulub nende inimeste sekka, kelle «spetsialiteet on vara surra. Siis ilmub ajalehes ütlemata ilus nekroloog: «uks löödi kinni ja samm lõigati keskelt pooleks» jne /…/ Olen noor, läbi ja läbi auahne ja raskesti haige /…/ Mu auahnus on esimest sorti ja nõuab tingimata esimest sorti nekroloogi. Ergo: Henrik Visnapuu. Aga mina ei ole temale esitletud. Ja ma ei tea mitte, kas on Noore Vabariigi kombeõpetuse seisukohalt comme il faut esitlemata inimeselt nekroloogi paluda».

Laevaga miini otsa

Tagasiteel koju sattus Helmi Neggo laevaõnnetusse. Ta asus Bordeaux'st Tallinna poole teele väikese aurulaevaga E. Russ, kus peale tema olid veel mõned kojupöörduvad eesti sõdurid. Peale reisijate oli laeval veel palju kaupa: piiritust, arstirohtusid, autosid jne.

15. septembril 1919 sõitis aurik hommikul kella nelja ajal Tahkuna poolsaare all ujuvale miinile. Ehkki vahimadrus märkas miini, oli laeva päästmiseks juba hilja. Laev uppus viieteistkümne minuti jooksul. Kahekümne seitsmest isikust koosnev meeskond ja kaheksa reisijat pääsesid õnnetusest eluga. Plahvatuses sai haavata üks meeskonna liige.

Esimest abi andis sadamalaev Sekston. Helmi Neggo oli laeval oma kajutis juba magama läinud ja nii hüppas ta vette vaid õhukese särgiga. Kogu paadiretke Haapsaluni lõdises ta külmast ja kogu lõunamaal saadud tervislik kasu oli kadunud. Laevahukust kirjutasid ka ajalehed Tallinna Teataja ja Meie Maa. Peale õnnetust päästeti E. Russi lähedalt merest ja rannast kõikvõimalikku kraami, mis rannavalve, Kärdla miilitsa ja kohalike elanike ühisjõul Haapsalu linna kokku koguti ja sealt raudteed pidi Tallinna saadeti.

«Olen noor, läbi ja läbi auahne ja raskesti haige»

Elu viimane aasta möödus Helmi Neggol koos venna ja kahe õega ema hoole all Tartus Tööstuse tänaval, abikaasa pidi jääma diplomaatilisele tööle Euroopasse. Haigust trotsides sukeldus naine kohalikku kultuuriellu: tegi kaastööd Postimehele, käis teatris ja kontsertidel. Kuigi ta üritas kultuurielust osa võtta, ei lasknud tervis tööle minna. Sellegipoolest tegi ta muuseumi heaks kodus tööd.

1920. aasta esimese poole lebas Helmi Elvas professoriproua Šurupova juures tagumises toas, lootes sealses soodsas õhus tervist parandada. Ta kirjutas põhiliselt filosoofilisi esseesid (näiteks surmast) ja joonistas rahvakunstiesemeid. Veel raskelt haigenagi töötas Helmi Neggo ulatusliku kultuuriloolise teose kallal oma isast Villem Reimanist. Laiemas kontekstis jõudis ta järeldusele , et suure vaimuandega eestlased surevadki noorelt. Helmi arvas, et kui kelleski peitub anne, siis on sel rohkem arenemisvõimalusi «vaeses närvilikus füüsises kui tugevas kehalikkuses».

Juulis kirjutas Helmi Neggo taotluse Itaaliasse sõiduks, lootes seal paremas kliimas oma tervist parandada. Kuigi ta loa sõiduks sai, siis reis ei teostunud. Helmi Neggo suri Tartus 1920. aasta 2. novembril luutuberkuloosi. Saatuse irooniana kirjutatigi tema nekroloogis: «Uks löödi kinni, samm lõigati katki, sõna pooleks» – kuigi kirjutajaks ei olnud Visnapuu.

Vaatamata sellele, et Helmi tahtis olla maetud väikesele Eesti külakalmistule, maeti ta Tartu Maarja surnuaiale.

Tütar Ester kasvas üles oma tädi Linda Pariku ja onu Viktor Neggo peres. Ta lõpetas Tartu tütarlaste gümnaasiumi 1936. aastal ja samal sügisel hakkas Tartu Ülikoolis õppima ajalugu ja ladina keelt. Ta suri üliõpilasena vaid paar päeva enne oma pulmi ja maeti oma ema kõrvale.

Gundemar Neggo abiellus 1921. aastal teist korda saarlase Lydia Hintsiga ja kaks aastat hiljem asusid nad elama Ameerika Ühendriikidesse Detroiti linna. Sooritanud kohaliku riigieksami arstiteaduse alal, avas Gundemar oma väikese kliiniku. Ta sai väga populaarseks arstiks, kuigi 1924. aastal pidi ta korra vangiski istuma, sest puhkes skandaal ühe ebaõnnestunud abordi tagajärjel surnud naise pärast. Gundemar Neggo suri 1933. aastal.

Teoses «Eesti naine läbi aegade» resümeerib Helmi Mäelo oma nimekaimust kõneldes: «Tema elukäik on lühike, kuid tegevuselt väga intensiivne. Intelligentse naisena, kes on saanud soome rahvuslikult meelestatud kasvatuse, loodetakse temast eesti ühiskonnale oma isa järglast. Eesti teadlikus haritlaskonnas on tema surm rahvuslikuks leinaks. Hoolimata oma tähelennulisest elust on ta jätnud sügavaid jälgi oma rahva kultuuriajaloosse.»

Kasutatud:

  • Maarja Kaaristo, Noor, läbi ja läbi auahne. Sirp, 24.10.2013
  • Piret Õunapuu, Ta isik oli ta meistritöö. Sirp, 18.03.2005
  • http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=23660&view=next
  • Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine. Doktoritöö TÜ, 2011
  • Helmi Reiman-Neggo, Kolm suurt õnne. 2013
  • August Palm. Villem Reiman. 2004
Tagasi üles