Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Justin Petrone: miks me anname eriti detsembris lastele ebatervislikku toitu, mida ei annaks oma koerale või jänesele?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Justin Petrone. | FOTO: Margus Ansu

Detsember on meie laiuskraadil kõige pimedam, aga ka kõige magusam kuu. Iga lapse hommik algab kohustusliku päkapikusussiga. Poed on täis šokolaadi-, piparkoogi- ja kommikarpide virnu kõrvuti glögi ja mandariinidega, perede õhtud mööduvad küpsetades ja glasuurides. Avaldame katkendi Justin Petrone uuest raamatust «Peegelmees».

FOTO: Petrone Print

Nii on see kõikjal Põhja-Euroopas: talve tipp toob kaasa magusavajaduse ja selle ohtra rahuldamise. Kui ma tudengina Taanis elasin (ja kui mul raha oli), ruttasin ma igal hommikul pärast üles ärkamist oma ühiselamu lähedale pagarikotta: koputasin uksele, see avanes, pimedusse pahvatas soe magusa lõhna pilv ja suurte vuntsidega pagar ulatas mulle koti soojade kaneelirullidega. Üks vanem (ja paksem) kaastudeng oli mind selle ukseni juhatanud. Ütlusega, et just seal on linna parimad saiakesed.

See oli mu elus esimene kord, kui ma hakkasin kaalus tõsiselt juurde võtma. Lisaks kaneelirullidele avastasin teise armastuse: šokolaadipiima. Mu sõltuvus oli väga suur, kõndisin ringi, poolik pakk näpus, ja mõtlesin, kust järgmise saaks. Šokolaadis oli midagi, mis aitas mul tuju tõsta ja rasketest päevadest jagu saada.

Talve lõpuks oli mul raskusi vanadesse pükstesse mahtumisega. Kui aga keegi oleks mult küsinud, mida ma oma kehakaalu tõusus süüdistan, siis oleksin ma näidanud hoopis rasvaste Türgi liharoogade poole, mida teisel pool mu ühikat pakuti.

Alles hiljuti viisin ma need otsad kokku. Paljud meist arvavad, et see on rasv, mis meid paksuks teeb. Tundub loogiline. Aga teadus on tõestanud, et rasvarikkad dieedid aitavad kaalu kaotada. See on hoopis suhkur, mille meie keha vastu võtab, rasvavoltideks muudab ja varuks paneb.

Hiljuti rääkisin ma rootsi teaduskirjaniku Ann Fernholmiga, kelle raamat «Magus veri» keerleb samuti selle teema ümber: kui me ei taha oma ainevahetust ära rikkuda, peame suhkrust hoiduma.

Kuulasin, kuidas ta rääkis oma laulva rootsi aktsendiga suhkrust ja hormoonidest ja retseptoritest; ise mõtlesin: see raamat on nagu hädasignaal. Rootsis süüakse aastas 17 kilo komme inimese kohta. See on maailma suurim kommitarbimine. Rootsi lapsed on haiged: allergiad, diabeet... ja uuringud näitavad, et paljud vanema põlve haigused nagu insult, infarkt ja Alzheimeri tõbi on seotud liigse suhkrutarbimisega. «Me anname oma lastele toitu, mida me ei anna oma koerale, jänesele või hobusele, sest see on ebatervislik,» ütles Ann Fernholm mulle meeldejääva lause. «Miks me siis ikkagi anname seda lastele?»

Mina ise lõin suhkru oma toidulaualt täielikult minema oma tervisekriisi tõttu, ja sellest peale on mu kehakaal aina langenud. Ma pole mitte midagi muud eriti muutnud, ei jõua ma regulaarselt spordirajale ega jõusaali ja söön rasvarikkaid toite, aga olen nüüd ideaalkaalus ja tervem kui aasta tagasi.

Olgem ausad, see elustiil pole lihtne, eriti detsembris. Olen vahel öösel ärganud ja meenutanud, et sõin unes vist taanlaste kaneelirulle. Olen kõndinud pimedas hommikus (või pärastlõunas, või õhtus) mööda mõnest kohvikust ja tundnud vajadust nende vaateakent lakkuda, nii isuäratavalt mõjub see. Aga üldjoontes olen ma oma isud seljatanud. Varsti saab külm ja pime aeg taas läbi ja ma tean, et siis on kõige raskem tahtejõu proovile paneku aeg möödas. Kevadel ja suvel on suhkruvaba elu palju lihtsam.

Tagasi üles