Armastatagu mind just sellisena nagu ma olen. Tingimusteta armastus on ainus ja õige armastus, ka paarisuhtes... Kui paljudele kõlab see nagu unistus? Või hoopis nagu otsus – ainult nii ma tahan, et mind armastatakse, ma olen seda väärt? Või et just sel moel, tingimusteta, ma pean partnerit armastama, muidu on suhe mõrane ja mina isekas? Kõlab kenasti, aga kahjuks kipub selline uskumus paarisuhet hoopis kiiva kiskuma.
Kui meie peas on selline ettekujutus tõelisest armastusest ja kogeme miskipärast korduvalt, et suhted ebaõnnestuvad, siis võiks natuke aru pidada, mida «tingimusteta armastus» meie jaoks õigupoolest tähendab.
Üks tähendusi on see, mida filmides või päriselus abielutõotustes võib kuulda: armastan kedagi nii rikkuses kui vaesuses, terve ja haigena jne. Välised tingimused võivad muutuda, oluliselt keerulisemaks minna, igasugused rasked ajad võivad ette tulla – aga armastus ei kao, üksteisest hoolitakse ikka. Lihtne ja selge, tähtsaima püsimises oludest hoolimata soovitakse kindel olla.
Teine variant on aga loota, et ükskõik, milliseks ma inimesena ka ei muutu, ükskõik, kui halvasti ma ka ei käitu – ma tahan, et kallim armastaks mind ikka. Või teistpidi, ükskõik kui vastikult partner ka ei käitu, ma pean teda ikkagi armastama, teisiti on isekas.
Vaadata tasub lapsepõlve
See võib kõlada karmilt, aga kui meil on paarisuhtes igatsus tingimusteta armastuse järele, siis võiks vaadata lapsepõlve – kas seal ehk oli sellist hoolivust ja armastust vähe? On ju tingimusteta armastus see armastus, mida tunnevad vanemad laste vastu. Ükskõik kui üleannetu laps ka on, vanematele kallis on ta ikka – või vähemalt peaks olema. Tõsi, paraku vanemad ei näita alati oma sooje tundeid välja. Vahel lihtsalt ei oska, sest nende endi päritoluperes pole taolist kommet olnud. Vahel on vanemad eluraskuste tõttu stressis ja saja asja (võib-olla ka paarisuhte) pärast mures. Pidev vajadus suunata last joont mööda käima või hoopis liigne lapse iseseisvuse rõhutamine võivad jätta tema hinge tunde, et kui ta pole ideaalne, pole ka vanemate armastust.
Lapsepõlves tingimusteta armastust, turvalist kiindumust mittekogenud laps võib suurena lähisuhteid luues mitmel moel eksiteele sattuda. Ta võib meeleheitlikult otsida seda kunagi saamata jäänud tingimusteta armastust, ainult seda õigeks pidada – ja ta võib tohutult pettuda, kui partnerid annavad talle mõista, et neil on suhte osas teatud ootused (nt hoolivuse väljendamine, lojaalsus, kokkulepetest kinnipidamine). Olles ise täiskasvanuna armastuse otsinguil lapse rollis, tunneb inimene paratamatult, et partnerid on ikka nagu vanemad – eeldavad mingit laadi käitumist, muidu ei hooli ega armasta – ja nii võib ta endalegi teadvustamatult hakata paarisuhtes käituma lapsena, vahel tublina, aga vahel tõrksa ja iseseisvust püüdlevana.
Vanematelt vaid hästi käitununa mõistmist ja armastust saama harjunud laps võib täiskasvanuna soovida pakkuda nii oma partnerile kui lastele küllaga seda, mis endale kunagi saamata jäi. On oht, et selline vanem laseb lastel ülekäte kasvada, sest ta arvab, et väiksemgi piiride seadmine armastusega ei sobi. Paarisuhtes on selline täiskasvanu partneri jaoks aga lapsevanema rollis – püüdes olla tubli ja usin (sest lapsena sai selle eest ju kiita), aga olles mõistev, taluv, kõigega leppiv ka siis, kui partner teda tõeliselt kohutavalt kohtleb.
Milleni viib unistus tingimusteta armastusest
Kui tingimusteta armastusest unistav inimene aru saab, et käesolevast suhtest ta seda ei leia, siis võib ta kibestunult süüdistada partnerit valetamises ja hoolimatuses. Partner on olnud valelik, sest on kunagi väitnud end armastust tundvat, nüüd mingite toimunud muutuste või küsitavate käitumiste tõttu on see aga kadunud – see ei tohiks ju olla võimalik, tõelise armastusega hingesugulastel sellist asja lihtsalt ei juhtu. Kui aga partnerist lahku minnakse, üleni pettunud ja katkine, sest ootused olid ju nii suured, siis suure tõenäosusega varsti kõik kordub. Endiselt tingimusteta armastust otsides või pakkuda soovides sattutakse uuesti täpselt samasugusesse suhtepõrgusse.
Võib aga proovida mõelda ratsionaalselt, et mida selline tingimusteta armastuse uskumus endaga paarisuhtes õigupoolest kaasa toob – kas see meile sobib?
Ühte asja sai juba mainitud – selle uskumuse järgi ei tohiks armastus kuskile kaduda ka siis, kui teine inimene meiega tõeliselt koletult käitub. Mõnitab, pidevalt petab ja valetab, lööb, vägistab, ära tappa üritab. Kui me aga ütleme, et ei, nii ei sobi, siis seamegi juba tingimusi – armastan sind, kui pead minust lugu, ei tee haiget, oled lojaalne, tagad suhtes baasturvalisuse, sind saab usaldada.
Kui aga mõtleme, mida suhte juures veel oluliseks peame, siis enamasti on üheks selliseks asjaks teadmine, et partner meie mõtetest ja tunnetest tõesti hoolib. Klappida võiksid suhtes ka väärtushinnangud, üldine arusaam maailmast, sihid, elustiil, ka kõige olulisemad lastekasvatuspõhimõtted. Kui kõik need tingimused on täidetud, siis armastus automaatselt kindlasti ei teki, aga kui ebakõlad neis asjus on väga suured, siis kaob enamasti armastus pärast suure kire perioodi kiiresti. Seetõttu soovitatakse, et suhte alguseski ei tohiks romantikast ja kirest sassis peaga neid tingimusi ära unustada. Kui nii juhtub ja partnerit korraga selgema pilguga vaadatakse, imestatakse ühel hetkel muidu, et kuidas üldse on sellise inimesega on võimalik päevast päeva koos elada. Kui aga suuri armastusesõnu tuuakse kuuldavale nii, et teise pärisolemuse üle pole üldse mõeldudki, siis kas pole need sõnad õõnsad?
Tingimusteta armastuse uskumus kipub ka koos käima mõtteviisiga, et ilus paarisuhe ja partneri armastus on midagi iseenesestmõistetavat – teadlik suhte hoidmise ja arendamisega tegelemine ei ole õige asi. Kallimale hoolivamaks kaaslaseks olemist, tähelepanu osutamist, tema mõista püüdmist ja oma käitumise muutmist suhte parema toimimise eesmärgil nähakse millegi kunstlikuna, armastuse «ostmisena» ja öeldakse, et lind käsu peale ei laula. Sama inimene peab oma käitumise reguleerimist töökollektiivis meeskonnatöö sujumise eesmärgil tihti aga normaalseks ja hädavajalikuks…
Et suudaksime otsustada, mida partneri juures ja suhtes hindame (on see maailmavaade, kindlat marki veinide eelistamine või hoopis kehakuju?) ja et julgeksime neid ka teisele sõnastada, peaksime esmalt iseennast tundma õppima, endaga kontaktis olema. Kes suudab ennast ja oma vajadusi aksepteerida, suudab sama ka teisega – aktsepteerida teist eraldi inimesena (kel on oma individuaalsus, oma vajadused), olla endast erinevagagi kontaktis, olla suhtes kohal ja ehe. See annab ühelt poolt võimaluse teist mõista ja teisalt ka oskuse ennast kehtestada – enda piire, väärtusi, vajadusi väljendada. Tähendab ju viimane ka seda, et soovime teha lihtsamaks meiegi mõistmist ja mõnusamat läbisaamist. Et teist inimest lähedale lubada, peab meil olema eelnev kogemus endasse vaatamisest ja avanenud pildiga harjumisest. Ja muidugi ei tähenda enese tingimusteta aktsepteerimine koos vigadega seda, et vigu ei võiks parandada – nagu ka armastavaks lapsevanemaks olemine ei tähenda, et last ei innustata arenema.