Rahaasjade teabekeskuse mullune jõulu-uuring näitas, et kolmandikule eestimaalastest on jõuluaeg majanduslikult liiga koormav. Inimesed peavad nuputama, kuidas detsembris oma pere eelarvega toime tulla. Kas me peame aga kulutama nii palju kinkidele, toidule ja kontsertidele? Selle üle mõtiskleb portaalis Minu Pere kauplusejuhataja Maarika Kuulmaa.
Tegelikult on asi nii lihtne ja ei vaja suuremat sorti nuputamist – lihtsalt ärge minge selle massipsühhoosiga kaasa. Jõulud ei pea algama oktoobris ning kingitusi võib olla ka ainult üks, läbimõeldud ja just see, mida laps ootab.
Jõululaud ei pea samuti olema lookas toitudest, mida süüa ei jaksa ja mis lihtsalt ära visatakse!
Mis te arvate, kui aga teeks äkki seekord teisiti? Teeks sedasi, et pere-eelarve ei läheks miinusesse ja uuel aastal ei peaks rihma pingutama, et kuidagigi hakkama saada.
Jõulud ei tohiks olla n-ö kohustuslikud, et meil on kohustus osta kingitused poolele suguvõsale, trumbates üksteist üle, kes kui kalli kingi ikka suutis teha. Või siis teine variant, kus pakime mõttetut staffi ja ootame kingisaajalt tänulikkust.
Mu meelest on jõulud ikkagi headuse püha, aga eks igaüks elab oma südametunnistuse järgi. Me peame endile aru andma, et kõike me ei jõua. Eelkõige soovitaksin panna paika prioriteedid ja jõulukingid teha oma võimaluste piires. Me ei pea võtma suhtumist – naabrist parem!
Eelmisel aastal otsustasime koos sõbrannaga, et teeme JCI Jõulupuu listis olevatele lastele kingitused. JCI Jõulupuu on heategevusprojekt, mis on loodud selleks, et tuua jõulurõõmu raskes olukorras olevate perede lastele.
Mitte et ma nüüd rusikaga vastu rinda taoks ja ootaks kiiduavaldusi, vaata kui hea inimene ma olen, vaid kui endal on nagu kõik olemas, siis võiks väikse panuse anda neile, kes seda päriselt ka vajavad.
Lugedes nende laste soove olin ma emotsionaalselt nii liigutatud. Kui oma laps kirjutab jõuluvanale, et soovib seda ja veel uhkemat asja, siis selles nimekirjas olid nii praktilised soovid: «Palun too mulle püksirihm, kehalise kasvatuse tunniks jalanõud, lihtsalt kommi…»
Tegelikult on ka minu piiga peale teadmist, kes neid kinke tegelikult teevad, hästi mõtlema hakanud. Sel aastal kuulsin midagi voodipesust ja meie peres on loomulikult alati oodatud raamatud ja lauamängud.
Enamik minu tuttavatest ja lähedastest teab minu suhtumist jõuludesse ehk siis sellesse, mis jõuludest tänaseks alles on jäänud.
Lootus on lollide lohutus, aga ma igal aastal ootan, et ehk sel aastal kaubanduses kogu see trall algab detsembris. Paraku ka sel aastal olid jõulukulinad ja piparkoogid juba oktoobri lõpus lettidel olemas.
Ja aru mina ei saa, mida ühist on mandariinidel ja jõuludel? Mida on ühist jõuludel ja jõulutuuridel? Ma ei ole küll usklik inimene, aga jõulutuur kirikus?
Meil on nii palju ülitoredaid seltsi- ja rahvamaju, mida saaks neil puhkudel ära kasutada. Korra käis endalgi mõte peast, et tahaksin mina Inest ja Otti kuulama, aga paraku nähes piletihinda, jäigi see mõtteks.
Olgu, meie peres on momendil kolm liiget aga on ka peresid, kus kasvamas kolm-neli last. Seega 132 eurot kontserdi eest maksta? No aga naabrid ju lähevad, krigistame hambaid, ostame ära ja siis nutame, et näe, ei saagi jõulukinke osta, ei saagi head ja paremat jõuluõhtul sisse ajada.
Millisele sihtgrupile üldse sellised tuurid mõeldud on? Ja kust võtta see aeg ja raha, et kõiki oma lemmikuid kuulama minna? Terve detsember on niigi täis igasugu jõulupidusid, koolis, lasteaias, ema juures maal, äiad-ämmad, firmapeod… Kohutav, kuidas selle jaoks küll aega leida, lisaks kinkide šoppamine, toitude valmistamine?
Ma üldse enam ei imesta oma tuttavate üle, kes jõulude paiku endale puhkusereisi ostavad ja siit lihtsalt minema sõidavad. Peaks ise ka sellele päris tõsiselt mõtlema hakkama.
Õnneks elavad minu majas täitsa normaalsed inimesed. Otsustasime, et ka sel aastal on meie pere jõulud tagasihoidlikud, oma pere seltsis.
Mina loomulikult nagu igal aastal olen tööpostil ja ma juba tean ette, et töötades kaubanduskeskuses olen ma õhtuks vaimselt väsinud. Mitte et ma peaks väga palju sel päeval suhtlema, vaid nähes seda viimase minuti tormamist, kassasabasid toidupoes ja inimeste närvilisust, kaob minus see viimanegi jõulutunne.
Esialgu oli meil abikaasaga mõte, et ei too sel aastal isegi kuuske tuppa, üldsus otsustas aga, et tuleb kuusk ja jõulutoidud! Loodetavasti koos lumega jõuab ka minuni see pisike jõuluärevus ja ma ei kõnni ringi nagu Grinch.
Tarbime siis tagasihoidlikult ja ilusat jõulukuud!