Siima Škop oli kunstnik ja raamatuillustraator. Tema imeilusad pildid Lumivalgekesest, Pöial-Liisist, Okasroosikesest, Cosette’ist ja paljudest teistest on kaunistanud mitmete eestlaste põlvkondade lapsepõlve.
Siima Škop suutis nõukogude reaalsuse muinasmaaks maalida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siimast oleks võinud saada õmbleja
Tartu rahu väljakuulutamisest oli möödas veidi üle nelja kuu, kui 18. juunil 1920 nägi Tartus juudi soost rätsepmeistri peres ilmavalgust väike tüdrukuke, kellele pandi nimeks Siima. Tal oli kaks vanemat õde – Rika ja Maša. Koduseks keeleks oli neil jidiš.
Isa Jakob oli Poolast Eestisse asunud tsaari teeninud sõjaväelane, kellest sai daamide rätsep. Siima ema Rosa Rosinko suguvõsas aga olid põlised tartlased ja paljud neist samuti rätsepad ja õmblejad. Emaisa oli kuulus frakirätsep. Isegi Läti president Ulmanis teadnud teda ja kasutanud tema teeneid. Ema oli masinkuduja. Tädi Saara, kes oli samuti õmbleja ja elas Tallinnas, olevat õmmelnud kostüüme Tammsaare abikaasale proua Hansenile.
Pere elas äärmiselt tagasihoidlikult, kuid siiski mitte vaeselt. Kinnominek oli siiski lapse jaoks suur sündmus. Siima ei raatsinud kunagi sealt ära tulla, vaatas seansse üksteise järel ikka uuesti ja uuesti õhtuni välja. Naine on meenutanud: «Tahtsin saada näitlejaks - filmitäheks... Lõikasin moeajakirjadest välja peente daamide pilte - pabernukud olidki mu põhilised mänguasjad. Hiljem hakkasin neid ise joonistama. Vanem õde, kes tegi käsitööd, oli mulle ema eest - emal oli väga palju tööd ja vähe aega. Õde jutustaski mulle esimesed muinasjutud Pöial-Liisist ja Lumivalgekesest, ja nendes lugudes ma siis elasin.»
Niikaugele kui Siima oma lapsepõlve mäletas, armastas ta ikka joonistada, aga eraldi õpetust ta selleks ei saanud. Anne võis olla pärit isalt, kellel oli samuti lahtine käsi.
Perekonnapea suri varakult, Siima oli siis vaid üheksa-aastane. «Ta oli väga ilus ja tark mees,» on Siima meenutanud oma isa. Škoppide pere elas Tartus Aleksandri ja Lao (tol ajal kuni 1927 Ladumise tn.) tänava nurgal suures kolmekordses kivimajas, milles nõukogude ajal asus Kreenholmi manufaktuuri esinduspood. Otse selle kõrval seisis Tartu Juudi algkool, kus tüdruk oma kooliteed alustas.
Sisutihe kooliaeg
Seal õpetati ka heebrea keelt. Tavalised õpiained anti eesti keeles ja jidišis. Selle kooli gümnaasiumiklass suleti õpilaste vähesuse tõttu ja tema klassi kuus tüdrukut astusid Eesti Noorsookasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi, mis praegu on tuntud Miina Härma gümnaasiumi nime all. Enne sellesse kooli minekut tuupis Siima terve suve eesti keele grammatikat, ikka selleks, et keegi ei saaks öelda, et juudid ei oska eesti keelt. Eriti jäi Siimale tollest ajast meelde üks õpetaja – Miina Härma, kes käis seal vahepeal muusikatunde andmas ja aktustel koori juhatamas. Härma oli tol ajal juba väga kuulus ja armastatud. Alati olnud tal seljas heleroheline maani kleit valge pitskraega, hõbedased juuksed kõrgele üles kammitud. Ta külastas ka Škoppide kodu Rüütli tänavas.
Kooliajal oli Siima väga hakkaja: joonistas, võimles, tantsis. Ta ise on meenutanud: «Tartus tegime me hästi palju sporti, ujusime omapäi Emajões. Oluline oli liitumine gaididega, selleks et gaidide üritustel osaleda, tegid paljud, mina nende seas, suvel kuu aega tööd. See oli põhimõte, et peab oma jõuga hakkama saama.» Aga ta oli ka ägedaloomuline ja vahel tuli ette konflikte ka rahvuslikul pinnal: «Vaat, mina aga olin äge kaklejaplika, läksin mõnitajatele kohe kallale. Olgu või siis Tartus gümnaasiumis, kus üks suurt kasvu plika klassi ees mu päritolu pilkas. Sakutasin teda vägevasti, edaspidi minuga ei noritud.»
Tallinnasse tuli Škoppide pere seepärast, et üksinda elav tädi oli läbi teinud raske operatsiooni ja vajas abi. 1938 lõpetas Siima Tallinnas juudi eraühisgümnaasiumi. Koormus õpingute ajal oli päris suur – keegi ei teinud mööndusi riikliku õppekava täitmise kõrval selleks, et omandada juudi haridus. Naine on ise meenutanud: «Enamik meist olid väga head õppurid, vaba aja leidmine raskusi ei valmistanud. Ainuke nõue oli tegelikult, et ei tohtinud «kahte» saada, tuupida keegi ei käskinud. Sportisime palju, meie Makkabi võimlemisrühm esines 1939. aastal Idla võimlejatega koos Helsingi vastvalminud olümpiastaadionil, kokku 300 eesti naist ja meest.»
Õpingud juuksurikoolis ja joonistuskursustel
Aastatel 1938-1940 õppis Siima juuksuriametit. Talle oli lapsest peale küll õmblemiskunsti saladused selgeks tehtud, kuid see ei pakkunud talle õieti huvi, nii et perekonnatraditsioonide jätkajat temast ei saanud. Seevastu soengute tegemine oli vägagi põnev. Praeguse Vene suursaatkonna ruumes asus tol korral noobel juuksurisalong Czipan, mille klientideks oli Tallinna eliit ja diplomaatide abikaasad. Meisterlikkuse kõrval pandi seal suurt rõhku käitumisele ja seltskondlikule viisakusele. Väljaõppe juurde kuulus ka iganädalane enesetäiendamine Estonia teatri paruka- ja grimmitegijate juures. Juuksemoed tulid Siimal väga hästi välja. Noorel õpilasel lubati hoida lokitange, kui meister tegi soengut proua Laidonerile.
Kunstnikuks saamisest Siima isegi ei mõelnud, see amet tundus liiga ebakindel ja õppimine kallis. Ühel spordiseltsi Makkabi peol võitis ta loteriiga klade ning kuna neiul oli peol igav, hakkas ta ajaviiteks sellesse nägusid joonistama. Seda juhtus nägema noormees nimega Leo Klatško ning soovitas tal minna professor Voldemar Melliku juurde aktijoonistamise kursustele. Siima otsiski Melliku kontori üles ja sai kursustel poole aastaga inimkeha joonistamise selgeks. See oligi murdehetk, mil Siima kunsti tõmbele järele andis.
Skulptor Mellik ei võtnud Siimalt sentigi õpetustasu ja neiul polnukski kuus viitteist krooni välja anda. Eks see olnud üksjagu vedamine, aga vahest ka professori-poolne andekuse märkamine.
Sõjapaos Uljanovskis ja Ferganas
Nõukogude aja saabudes astus Siima Jaan Koorti nimelisse Riigi Rakenduskunsti kooli. «Sain kohe sisse ka. Siis algas sõda ja mu õpingud piirdusidki esialgu selle aastaga. Õppisin Paul Luhteini juhtimisel graafikat.»
Varsti läänest lähenevat halba aimates lahkus Škopi perekond 1941. aasta juuli algul Eestist enne veel, kui ametlik evakuatsioon algas. Ühel ööl pakiti hädavajalikud asjad ja asuti Leningradi poole teele. Ema, tädi, õde Maša ja tolle aastane laps. Vanim õde oli kolinud juba 1935 Iisraeli. Pidama jäädi Gatšinasse, kust nad lõpuks loomavagunitesse pakiti ja saadeti 25 km Uljanovskist ühte kolhoosi. Õde sai kooli saksa keele ja Siima joonistamise õpetajaks, aga vene keelt polnud ta seni veel üldse õppinud. Nii ta ei jõudnudki õpilaste õpetamiseni, parandas vaid vanu maakaarte. Hiljem õmbles sinelitele haake.
Uljanovskis oli väga külm, aga talveriideid kaasas polnud. Talve eest põgenedes jõudis pere pärast 12 päeva kestnud seiklusi Fergana orgu Usbekistanis. Ferganas elas palju rahvusi – prantslasi, hiinlasi, sakslasi, mongoleid ja muidugi venelasi. Sealne elulaad näis lausa keskaegsena, kuid nälga seal ei olnud ja loodus oli võrratult kaunis.
Ferganas teenis Siima Škop leiba kunstnikuna ja Sõjaväekaubastu (Vojentorgi) juuksurina. «Joonistasin töökoja aknale hästi uhke reklaamplakati. Kord tuli Ferganasse eesti jazz-orkester ja nende tolleaegne laulja Marta Rungi, hilisem ooperiprimadonna, astus peibutise peale sisse. Tegingi siis talle eriti peene soengu,» meenutas Siima hiljem.
Kunstiõpingud
Pärast sõja lõppu tuldi tagasi Tallinnasse. Siima asus kunstikooli edasi õppima ja lõpetas 1948. aastal Tarbekunsti instituudi graafikuna. Õpinguajast meenutas Siima: «Meil oli seal omapärane seltskond – kes käis saksa mundrist ümber tehtud rõivastega, kes vene sineliga, mina lippasin ringi fufaikas. Vastuolulise lähimineviku kiuste oli läbisaamine väga hea. Õppejõududest olid mulle olulised professor Paul Luhtein, kes otsis mu aadressi koguni sõja ajal Ferganast üles ja saatis mulle imelise tulevikuusku sisendava kirja, Leo Soonpää, Alo Hoidre, Evald Okas, Ella Vende, Albert Hansen ja trükikunsti erudiit Hans Treumann. Õppejõud hoidsid meid, näiteks polnud haruldane, et Luhtein laenas kitsikusse sattunud õpilastele raha ja organiseeris tööd.»
Siima hakkas elatise teenimiseks kooli kõrvalt tööd tegema ja tema 1947. aasta rahvatantsupeo plakat sai auhinna. Plakatil oli Torupilli-Juss ja kaks neiukest. Selle eest sai Siima esimese preemia ja plakat läks trükki ning oli igal pool üleval.
Kunstikooli direktor Adamson-Eric soovitaski diplomit kaitsta plakatistina. Ajavaimule kohaselt tuli esitada poliitiline plakat, spordiplakat ning komsomoli ja tööstuskooli astuma agiteerivad plakatid.
Pulmapidu printsiga karnevalikostüümis
Oma eestlasest ja tulevasest kirjanikust abikaasa Viktor Melloviga (üldsusele tuntud kirjanik Andres Vanapa nime all) oli Siima tuttavaks saanud juba enne sõda Tallinnas. «Tema õppis juurat, mina kunsti.» Kui sõja lõppedes tagasi jõuti, oli suur armastus ja kõik käis väga kähku. Lilli Promet olevat Siimat hoiatanud: «Ole selle poisiga ettevaatlik, see poiss on hull!» Kui Siima õde kuulis, et Siima oli eestlasega abiellunud, siis hakkas ta nutma ja ütles: «Ise keetsid selle supi, nüüd siis söö!» Pulmad olid asjastule kohaselt lihtsad. Vanapa laenanud Juhan Smuulilt 20 rubla. Ja siis nad ostsid kooki ja limonaadi. «Istusime Fleichneris, lähedal istus Lilli Promet Ralf Parvega. Likööri ostsime järgmisel päeval, kui Kunstiinstituudis toimus karneval. Tegin endale vanast kardinast loori, Viktor sai laenata printsi kostüümi. Selline oligi meie pulmapidu.»
Kunstikool sai läbi 1948. aastal, järgmisel sündis poeg Oleg, veel aasta hiljem tütar Zoja. Pojast sai hiljem arhitekt ja tütrest näitleja Zoja Mellov.
Kõigile ennustustele vaatamata elasid nad koos kuuskümmend aastat kuni mehe surmani 2004. Kuigi Vanapa pitsist kunagi ära ei öelnud ja elas rohkem Kuku klubis.
Plakatite vihtumine
1948. aastal võeti Škop vastu Kunstnike Liitu, soovitajaiks Mellik, Luhtein ja Adamson-Eric. Oma soovituses kirjutas professor Adamson-Eric: «Soovitan Siima Škopi kui andekat ja edasipüüdjat noort kunstnikku – kohusetruud nõukogude inimest ja tublit bolševikku.» Siima oli siis EK(b)P kandidaat. Kui Siimalt vanas eas küsiti tema meelsuse kohta, vastas naine otsekoheselt: «Olin veendunud kommunist. Olin kompartei liige 1949. aastast – enne olin aasta kandidaat –, kuni partei kahjuks laiali saadeti. Mis kommunismil viga on? Pärast küll pettusin hirmsasti nõukogude süsteemis, aga ideena on kommunism ju väga hea, inimlik.»
Hea päev oli see, kui 1952 saadi korter Kunstihoonesse kuuendale korrusele, kust aknast avanes vaade Jaani kiriku tornile.
Kunstikooli lõpetamise järel oli Siima Škopil plaan hakata raamatuid illustreerima ja portreid joonistama, kuid suunati 1951 Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeesse juhatajaks ning pidi hakkama plakateid vihtuma. Kui kunsti realistlik kallak oli talle veel hästi vastuvõetav, siis plakatite ideoloogiline stilistika tekitas sageli meelehärmi. Ja meele tegid vahel päris mõruks mõned parteilastest funktsionärid, kes taieste kunstiväärtuse üle otsustasid kunstist üleüldse midagi jagamata. Nad võisid rahumeeli teatada, et «võtke see kuju ära» või «see käsi on ideoloogiliselt vales kohas» – ja kunstnik pidi töö ümber tegema.
Hiljem pandi Siima kunstnike liidus plakatisektori juhatajaks. Igal nädalal toimusid Kunstihoone teisel korrusel koosolekud, kus plakatistid üksteist pidid kritiseerima. Siimat süüdistati saksapärasuses, kuigi ta enda meelest ei teadnud saksa illustratsioonidest suurt midagi. Aga ta ei hoolinud ühtse ja lõpliku stiili väljakujundamisest, talle meeldis eksperimenteerida, katsetada erinevaid tehnikaid. Partei keskkomitee andis Siima Škopile tol ajal austava ülesande – teha plakat Eesti kunsti dekaadi tarvis Moskvas. Plakatil kujutatud Muhu neiuna poseeris näitlejanna Linda Rummo.
«Raske aeg oli,» võttis Siima selle perioodi hiljem kokku, «aga ema ja tädi tuli ülal pidada, nemad ju pensioni ei saanud.» Aga ühe plakatiga võis teenida terve kuu palga.
Täitus eluunistus – illustreerida muinasjuturaamatuid
Tasapisi sai Siima siiski alustada ka raamatute illustreerimisega. Esimene raamat ilmus 1953. aastal, see oli Majakovski «Kelleks saada». Raamatu esileheküljel istuvad laua taga tema lapsed Oleg ja Zoja. «Ma olen alati nautinud laste joonistamist, neis on nii palju huvitavat ja väljendusrikast.» Siis järgnesid Pentelejev, Ostrovski, Majakovski jt. 1950ndate aastate lasteraamatute traditsioon põhines klassikalisel stiilil. Oli veel säilinud vabariigiaegne kõrge trükikvaliteet, mis võimaldas lasteraamatuid tehniliselt teostada. Ja siis tulid kultuslikud trükised -–1956 «Pöial-Liisi» ning 1958 «Lumivalgeke».
Viimase kohta on Siima kõnelnud: «Ja «Lumivalgekesest» veel niipalju, et tema portreel on prototüüp. Kord nägin trammis imekena 11-aastast tütarlast, keda lausa pidi joonistama. Läksin talle ja ta emale turule järele, tutvustasin end ja palusin mulle poseerida. See tüdruk oli Nieves Redi (Lepp), kes oli hiljem tuntud Vanemuise laulja ja üksvahe Eri Klasi abikaasa ja nõnda siis ka Diana Klasi ema. Anna Klas tuli ükskord minu juurde ja tutvustas: «Saage tuttavaks Lumivalgekese tütre Dianaga.»» Tegelaste kostüümid, interjöörid, portreed ja maastikuvaated lõid raamatus omalaadse akvarellitud muinasmaa, kus kõik on helge ja ilus. Isegi kuri kuninganna oma pahelisusega oli ülivõluv.
Stalini surmale järgnenud sulaajal murdis Škop poliitilised kammitsad. 1960 ilmus tema illustratsioonidega raamat «Lenin ja lapsed». Mitte ühelgi pildil polnud nõukogulikke sümboleid: ei viisnurka, punalippu ega isegi Leninit ennast. Kunstnik oli neid juba küllastumiseni joonistanud.
Nii muutus nõukogude propaganda Škopi pintsli all samasuguseks muinasjutuks nagu vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni lood. Siima armastas väga muinasjuturaamatute illustreerimist. Tema meelest oli see nagu dekoraatoritöö. Ta tundis end lavastajana, kes peensusteni uuris ajastut, kostüüme, olustikku ja nägi vahel tohutult vaeva mõne väikese detailiga. «Lasteraamatud olid populaarsed seetõttu, et neid ilmus tookord nii vähe,» leidis Škop.
Raamatuid, millele Siima pilte lõi, on kokku poolesaja ringis. Peale muinasjuttude tegi ta illustratsioone ka täiskasvanute raamatutele.
Kunstnikuna meeldis Siima Škopile kõige enam portreežanr, kuid paraku sai ta neid vähe teha. Sellegipoolest on talle poseerinud nii Ervin Abel Kiirena kui Hugo Laur Liblena.
Aastatel 1965-1972 oli Siima kirjastuse Valgus kunstilise toimetuse juhataja, hiljem töötas vabakunstnikuna. Ta ei saanud elu ajal kõrgeid aunimetusi ega rahalisi preemiaid, kuid inimesed mäletavad tema illustreeritud raamatuid tänapäevani. Tema piltidega lasteraamatuid on kordustrükis välja antud mitmeid. Siima Škop suri 11.02.2016.
Ta on enda kohta öelnud: «Ma olen eesti inimene, pigem tundsin end imelikult Iisraelis — aina juudid ümberringi!»
Kasutatud:
- Ilmar Palli, Rabide ja rätsepate suguvõsast võrsunud kunstnik. Maaleht, 24.01.2013
- Eesti Juudi Muuseum. Teadus ja kunst. Siima Škop
- Ilona Martson, Shkopi ja Vanapa elu kunstis. Eesti Päevaleht, 17.06.2000
- Harry Liivrand, Peeter Künstler, VANA KULD: Intervjuu muinasjuttude maalija Siima Škopiga. Eesti Ekspress, 12.02.2016
- Ivar Sakk, Tädi Siima imaginaarne muinasmaa, Sirp, 18.03.2016