Politseinik Katrin Satsi – südame ja sädemega

Katrin Satsi

FOTO: Reelika Riimand

Põlva piirkonnavanem Katrin Satsi teeb kõike südame ja sädemega. Ta on kasvatanud suureks neli last ning aidanud paljusid riskiperede lapsi. Katrin võtab oma tööd samasuguse kirega, nagu suhtub ka loodusesse ja matkamisesse, kirjutab Politsei- ja piirivalveameti ajakiri Radar.

90ndate alguses elas Katrin Satsi koos abikaasa Villemiga ning tema vanematega Raplamaal talus. Katrinil ja Villemil sündisid lapsed ning ühine elamine jäi eri põlvkondadele kitsaks. «Meil käis toona kodus Maaleht. Võtsime sealt kuulutused ette, kust jäi silma üks pakkumine Värska valda. Kuna pererahvas pidi oma talust lahkuma, siis otsisid nad inimesi, kes tuleksid nende äraolekul maja hoidma,» meenutab Katrin. Ei tema ega abikaasa polnud Värskas kunagi varem käinud, neil ei olnud seal ühtegi tuttavat. «Ega me endale suurt aru ei andnud, kuhu me läksime,» naerab Katrin. Sellegipoolest pakkisid nad lapsed autosse – noorim oli siis neljakuune – ning põrutasid teise Eesti otsa, järelkärus neli lehma.

Värskas ootas neid talumajapidamine, kuid ei Katrinil ega Villemil olnud seal töökohta. Nad said esialgu hakkama tänu lehmadele. Peagi sai Villem tööd piirivalves ning Katrin alustas müüjana. Kui Katrin oli töötanud paar aastat müüjana, otsustas ta, et teeb elus kannapöörde, ning läks 33aastasena politseikooli sisseastumiskatsele. «See oli täiesti teadlik otsus. Soovisin töökohta, mis annaks mulle stabiilse sissetuleku ja sotsiaalsed garantiid,» ütleb Katrin. Terve aasta tegi naine trenni, et pidada sisseastumiskatsetel 20aastastega sammu. Ta sooritas kõik katsed edukalt ning võeti kooli vastu. Tõsi, vestlusel tekitas tema vanus mõningat furoori. «Kooliaeg oli väga huvitav. Mida küpsem oled, seda rohkem teadvustad endale, mida ja miks sa seda õpid,» usub Katrin.

Üksteise toetamine

Kaks aastat käis Katrin iga päev Paikusel politseikoolis ning nädalavahetusel tuli koju pere juurde. Enne, kui Katrin kooli läks, oli abikaasa käinud kahel rahuvalvemissioonil ning oli kodust poole aasta kaupa ära. Kodust eemalolekud ja laste hoidmine said kenasti omavahel klapitatud, sest Katrinil ja Villemil on hea side ning nad toetavad üksteist.

Satside pere on muide elukestva õppe musternäide. Kui Katrin oli kooliga ühel pool, läks abikaasa Tartu Ülikooli kehakultuuri õppima. Kui tema lõpetas, läks Katrin omakorda Maaülikooli loodusturismi õppima. «Meie peres käib alati keegi koolis,» naerab Katrin. «Pidev õppimine, hariduse ja raamatute tähtsustamine on loonud ka lastega kihvti suhte. Kui näitad isikliku eeskujuga, et õppimine on oluline, siis see lihtsalt jääb külge.»

Neli last ja kaks lapselast

Katrinil ja Villemil on neli last ning kaks lapselast. Kõige noorem tütar Kärt (23) on õppinud füsioteraapiat ning töötab Värska sanatooriumis. Poeg Kristjan (24) on lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia ja elab ning töötab praegu Austraalias. Poeg Ismo (28) on õppinud Sisekaitseakadeemias korrektsiooni ja töötab Viru vanglas. Kõige vanem laps Katre (29) teeb lõputööd õigusteaduses ning töötab Tallinnas juristina. Katrel on lapsed Sandra ja Sebastian, kes käivad esimeses ja kolmandas klassis.

Perepoeg Ismo tuli Satside perre 10aastaselt Tilsi lastekodust. «Tahtsime pakkuda ühele lapsele võimalust tulla peresse, kes teda armastab ning pakub kodusoojust,» ütleb Katrin. Alguses elas Ismo Satside juures nädalavahetustel ja koolivaheaegadel ning pärast põhikooli lõpetamist kolis ta päriselt Värskasse ning alustas seal keskkooli. «Lastekodulaste hing on paratamatult katki. Taak, mida nad endaga kaasas kannavad, on väga suur. Toona ei osatud nende abistamiseks hingehoidu pakkuda, aga ma loodan, et see on ajas muutunud,» räägib Katrin.

Kõige tähtsam oli lapse usalduse võitmine ning lisaks kamaluga selgitamist, järjekindlust ja rahulikku meelt. «Oleme Ismoga lapsendamisest ja sellega seonduvast väga palju rääkinud. Mida vanemaks ta saab, seda rohkem tahab ta asju analüüsida ja enda jaoks läbi mõelda. Meie eesmärk oli algusest peale, et noor inimene saaks ise oma eluga hakkama, ja nii see praegu ka on. Ta toimetab väga ilusasti ning meie vanematena teame, et oleme andnud endast parima.»

Usaldus teeb perest pere

Rääkides laste kasvatamise põhimõtetest, on Katrin seda meelt, et teatud raamid peavad paigas olema. «Selge on see, et igaühel on oma kohustused ja igaüks vastutab ise oma tegemiste eest. Mõnikord tuleb saada õppetund valusa kogemuse kaudu. Ema süda tõmbab siis valusalt kokku, aga elu ei ole alati lill,» teab naine.

Juba enne mainitud usaldus on Katrini jaoks see, mis teeb perest pere. Ja muidugi ühised hoiakud ning arusaamad. Vähem tähtis ei ole ühine armastus looduse ja matkamise vastu. Need, kes Katrinit tunnevad, teavad, et talle meeldib sõita rattaga. Aastaid tagasi, kui ta töötas Räpinas, käis ta rattaga tööl – 20 km Värskast Räpinasse ja tagasi. Ratta selga on ta meelitanud ka oma lapsed, kes on teinud vanematega kaasa pikki rattamatku. Kord sõideti tutvuma Virumaaga ning ühe päevaga kogunes pedaalitud kilomeetreid lausa 180.

Armastus looduse vastu

Praegu, kui lapsed on juba suureks kasvanud, veab Katrin grüünesse oma lapselapsi. Pakivad võikud kaasa ja metsa! Sandra ja Sebastian käivad hea meelega koos vanaemaga looduses ning tunnevad kõige vastu huvi. Tahvelarvutid ja telefonid ununevad neil kiiresti tuppa, sest õues on palju põnevam maailma avastada. «Suvel, kui lapselapsed olid meie juures, vanemad lausa pahandasid, et lapsi üldse telefonis kätte ei saa – nad on kogu aeg vanaemaga metsas,» naerab Katrin.

Katrinit on metsa poole tõmmanud juba varasest east. Ta käis Järva-Jaani keskkoolis looduskaitseringis. Seal toimetas noor aktiivne õpetaja, kes andis õpilastele loodusepisiku külge. «Kui tunnen, et mul on vaja end laadida, siis kaabin hästi ruttu metsa poole,» tunnistab Katrin. Teda paeluvad võrdselt nii metsad kui ka rabad, millest ei ole Lõuna-Eesti kandis puudust. Katrinile meeldib olla teistele matkajuht ning ta korraldab aeg-ajalt loodusmatku. «Nüüd, kui olen diplomeeritud loodusturismi edendaja, oskan keskmisest rohkem rääkida, mida metsas leida võib,» muigab Katrin.

Sel sügisel käis Katrin seoses Uma peoga Meeninkunno raba lähedal loodusmatkal, kuhu tuli Põlva- ja Võrumaalt kokku ligi 200 inimest. «See oli superäge matk. Nägime vaigutamise puid, metsavendade ja hobusevaraste punkreid, mõisaaegseid taimepeenraid, mille kujud on siiani alles. Contra luges samal ajal luuletusi, lõõtsamees mängis oma lugusid,» on Katrin siiani elevuses.

Sünnist surmani

Samasuguse kirega, nagu suhtub Katrin kõigesse, mis on seotud loodusega, võtab ta oma tööd Põlva piirkonnavanemana. «Piirkonnavanema töö on sünnist surmani. Seisan hea oma grupi eest, vaatan üldise pilguga, mis maakonnas toimub, ning teenindan ise viit valda – Värska, Mikitamäe, Veriora, Räpina ja Orava. Nende kogukondadega töötan rohujuure tasandil,» selgitab Katrin.

Katrini gruppi kuuluvad noorsoo- ja piirkonnapolitseinikud, dokumendiväljastajad ning väärteomaterjalide sisestajad. Katrin ei salga, et alguses oli grupipõhise töökorraldusega peamurdmist, kuid kõik on laabunud ning meeskond töötab ja hingab ühes rütmis. Põlva politseijaoskonnas on kombeks teha asju koos. «Ei ole vahet, kas oled uurija, jälitaja või noorsoopolitseinik. Igaühel on oma spetsiifika, kuid probleemid lahendame kõik koos. Meie majas on hea sünergia, mis aitab tulla välja uute ideedega. See on kindlasti väikese koha eelis,» räägib Katrin.

Varustus selga ja rahva sekka

Katrini meeskond on võtnud südameasjaks, et kui Põlvamaal toimuvad suurüritused, siis võiks olla kõigil külalistel hea ja turvaline. Neil on kombeks terve grupiga panna täisvarustus selga ning minna rahva sekka suhtlema. Näiteks käiakse nõnda Intsikurmu muusikafestivalil ja hoitakse silma peal, et üritus laabuks ilma vahejuhtumiteta. Sel suvel jäi neile silma 13aastane neiu, kes tarvitas kanepit ning väitis, et on seda teinud juba aasta. «Kutsusime talle ema järele. Ema oli alguses tõrjuv, miks politsei tema last kiusab, aga pärastpoole tundus, et olukord pani tedagi mõtlema,» meenutab Katrin.

Kohalikele inimestele teevad piirkonnavanema hinnangul kõige rohkem muret koolikiusamine, lähisuhtevägivald ja riskipered. Kaks aastat tagasi, kui Katrini meeskond võttis riskipered luubi alla, tuli ligi 15 Põlvamaa perest lapsed kas ajutiselt või päriselt vanemate juurest ära võtta. «See oli karm, aga reaalsus,» tõdeb Katrin. Võiks arvata, et süüdlaseks olid alkohol või vägivald, kuid ei. Paljud vanemad olid lihtsalt sotsiaalselt oskamatud. Nad ei osanud laste eest hoolitseda ega tahtnud ka neile pakutud abi vastu võtta. «Tegime kodukülastusi, andsime juhiseid, kuidas olukorda parandada, soovitasime peredele tugiisikuid, psühholooge, aga mitte midagi ei aidanud.» Mitmel juhul tuli alustada tõendite kogumisega nullist, sest kohalik omavalitsus oli jäänud riskiperede aitamisega hätta. Nüüdseks on olukord palju parem ning Katrini süda on rahul, et lapsed on leidnud endale uued kodud.

Sädeinimesed

Piirkonnavanemana on Katrini töös tähtisluua koostöövõrgustik ja seda hoida. Tal on väga head kogemused ajast, mil ta töötas Räpinas piirkonnapolitseinikuna. Toona tuli murda nii mõnigi kivinenud arusaam ja minna läbi seinte, kuid lõpuks õnnestus kaasata ka kõige reljeefsemad koostööpartnerid. «Kui ühelt poolt ei saa, siis tuleb minna teiselt poolt!» teab Katrin enda kogemusest. Ta nimetab oma häid koostööpartnereid sädeinimesteks, olles kahtlemata ise üks neist. Väikeses kohas on koostöövõrgustikku koos hoida mõistagi kergem, aga samas ei pruugi olemas olla kõiki vajalikke teenuseid. Seepärast tuleb võrgustiku niidid ajada ka naabermaakondadesse.

Katrin ei tee saladust, et tööga seotud raskemad juhtumid poevad tal ikka hinge, kuid aastatega on ta õppinud, et raskused tuleb läbi analüüsida ja endast välja lasta. Ta ei jää kahe käega peast kinni hoidma, vaid mõtleb hoopis, mida saab sellest loost õppida, ning liigub edasi. «Kõik me oleme vaimselt tervemad, kui saame kolleegidega asju arutada ja filtreerida,» sõnab Katrin. Meeskonnatunnetus on see, mis paneb tal silma särama.

Kirglik mägimatkaja

Kaheksa aastat tagasi kirjutas Madis Jürgen Katrinist Eesti Ekspressi loo, mis kandis pealkirja «Vanaema, kes tulistab ja tantsib tangot». Toonane Räpina vanemkonstaabel sõitis rattaga tööle, nagu me juba teame, tegi vähemalt 32 kõhulihaste harjutust, tantsis kohalikul aastavahetuse üritusel tangot ning luges õhtuti reisikirju. «Suurem osa peab praegugi paika, aga elu on teinud väikesed korrektuurid,» muigab Katrin.

Reisikirju loeb ta siiani meelsasti, aga viimased viis aastat on ta ise reisinud. Mehega koos plaanivad ja kahekesi reisivad. Neid võluvad eriliselt mägimatkad. Istuvad kodus autosse, võtavad sihi mägede poole ning jõuavad kahe nädala pärast väsinuna, ent õnnelikult koju tagasi. Nad on käinud Tatrates ja Norras, sel aastal Rumeenias ning Moldovas. «Kui ma keskendun ainult ronimisele, mis on kehale suur füüsiline koormus, siis hakkab vaimne pool mängima oma mänge ning viskab saasta peast välja. Mägedes käimine on hea puhastus,» ütleb Katrin.

Sel sügisel keskendusid nad rohkem Rumeenia ja Moldova eluolule, mida Katrin ise nimetab reisiks ajas tagasi. Järgmisel aastal minnakse uuesti Rumeeniasse, aga sel korral ainult mägedesse. Tippu jõudmine ei ole Satsidele peaeesmärk, sest kui loodus mängib vingerpussi ja poolel teel tekib nii paks udu, et ei näe oma sõrmigi, tuleb tagasi pöörata. «Ägedad emotsioonid saame reisist niikuinii. Tipu vallutamine on boonuseks!»

Tagasi üles