Vahel on nii, et tugevad emotsioonid võtavad võimust ja lahti neist kohe kuidagi ei saa. Närvilisus või pahameel ei lase rahulikult tööd teha või lastega mõnusalt aega veeta. Liiale võib minna ka positiivsete emotsioonidega - rõõmus elevus võib asjalikku tegutsemist vägagi segada. Kel tulisem või tundlikum iseloom, sellele on need olukorrad tuttavamad, aga tugevad – ja vahel segavad – tunded häirivad elu vahel kõigil. Seega võiks olla mõistlik omada oskusi, kuidas suurtest tunnetest taastuda.
Mõni proovib läbi lugeda eneseabiraamatu, et sealt tunnetega toimetulekunippe õppida. Mõni tormab oma emotsioone igal mõeldaval viisil välja elama, on kuulnud, et siis on kergem. Küllap on paljud ka mõelnud, et ehk peaks mingeid idamaiste sugemetega asju proovima, olgu see siis jooga, mediteerimine või midagi muud. Aga kõik see tundub vajavat suurt ettevõtmist, planeerimist ja saab tihti pandud «asjad, mida kunagi võiks võib-olla teha» sahtlisse – ja kipub sinna ka jääma.
Oktoobris ajakirjas Personality and Social Psychology Bulletin avaldatud uuring annab lootust, et tormiliste tunnetega on lootust paremini hakkama saada ka ilma pakse raamatuid või pikki koolitusi ette võtmata. Nimelt uurisid teadlased, kas ka selline lihtne asi nagu üksiolek võiks meelt rahulikumaks aidata. Ühtepidi tegu väga loogilise hüpoteesiga – tihti me ju näiteks tülide ajal soovimegi üksi olla, lihtsalt et rahuneda. Teisalt aga on levinud arvamus, et tundeid tuleb kindlasti teistega jagada ja välja näidata, nendega üksiolemine head ei tähenda. Lisaks tundub enda tunnete kontrollimise oskus osadele inimestele mingi erilise kunstina, mida ilma põhjaliku teraapiata üldse proovida ei maksagi – või peab lihtsalt leppima sellega, et ongi tegu keevalise iseloomuga ja midagi parata ei saa.
Rochesteri ülikooli teadlaste uuring üksioleku mõjust koosnes neljast eksperimendist. Kõigi ühine osa oli see, et 15 minutit tuli katseisikutel üksi olla. Esimeses eksperimendis anti esmalt kätte osalejatele küsimustikud hetkemeele olukohta. Seal oli nii intensiivseid, kõrge aktivatsioonitasemega (nt viha, närvilisus, ärevus, elevus, energilisus) kui ka rahulikumaid (tüdinud, lõdvestunud, kurb, üksildane, rahulik) emotsioone. Peale küsimustike täitmist pidid osad katseisikud veerand tundi veetma lihtsalt ilma nutiseadmeteta rahulikult üksi istudes.
Teine osa pidas aga maha väikese tutvumisvestluse uuringuassistendiga. Seejärel täideti uuesti küsimustikke. Selgus, et üksi olnutel olid kõik tugevad emotsioonid vähem intensiivseks muutunud, rahulikumaid (nii positiivseid kui negatiivseid) oli rohkem. Teises katses täideti küsimustikke samamoodi, üks grupp veetis samuti veerand tundi üksi, teisele anti aga sama pikaks ajaks lugeda keskmiselt huvitavat teksti. Tuli välja, et mõlemal puhul rahuneti võrdsel määral.
Kolmandas eksperimendis jäi küsimustike täitmine samasuguseks, aga ühtedele osalejatele anti juhis mõelda üksioldud 15 minuti ajal enda valikul kas positiivseid või neutraalseid mõtteid, teistele öeldi ette, millist sorti mõtteid mõelda tuleb. Tulemusena vähenesid kõigil taas intensiivsed negatiivsede motsioonid, aga neil, kes oma valikul mõtlesid häid mõtteid, vähenes ka rahulikumat sorti negatiivsete tunnete kogemine, intensiivsed positiivsed tunded jäid alles.
Viimases, neljandas eksperimendis anti aga katses osalejatele ülesanne kahe nädala jooksul emotsioonipäevikut pidada. Pooled neist pidid esimesel nädalal taas iga päev 15 minutit üksi olema, pooled tegid sama teisel nädalal. Pole vist üllatus, et veerandtunnine nutiseadmevaba üksiolek tegi meeleolu sel nädalal rahulikumaks. Huvitaval kombel jätkus neil, kes üksiolekut proovisid kahest nädalast esimesel, rahulikumat meeleolu veel ka järgnevasse nädalasse. Katseisikutelt küsiti muuhulgas sedagi, et kuidas nad üksiolekut enda jaoks põhjendasid. Kes ütlesid endale midagi selles laadis, et see oli oluline ja nauditav aeg iseenda jaoks, kogesid rohkem positiivseid emotsioone kui need, kes põhjendasid kohusetundega ja vajadusega juhiseid järgida.
Kui natuke uuringu kirjelduse ja tulemuste peale mõelda, võiks siit ehk saada päris mitu mõtet, kuidas enda tugevate tunnetega paremini toime tulla.
Tõsi, nende soovituste katsetamise juures võib enne hetkeks mõelda sellele, milline on katsetaja praegune normaalsus. Veerand tundi teistest inimestest eemal omaette olla on vast jõukohane ka loomult kõige seltskondlikumatele inimestele. Kas aga kõik saavad hakkama sellega, et loobuvad ärkvelolekuajal veerandtunniks kõigist nutiseadmetest ja jäävad seejuures rahulikuks?