Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Estraadilauljast hotellihaldjaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Katrin Kalde. | FOTO: Madis Sinivee

Pole just üldteada fakt, et omaaegse ansambli Andromeeda solisti ja ENSV teenelise ansambli Laine liikme Katrin Kalde tõeliseks stiihiaks on juba pea 40 aastat olnud hotellindus ja et päris kindlasti on ta Tallinna naissoost hotellijuhtide seas enim aega samas hotellis püsinud tegevdirektor. Vabandust, hotellihaldjas, nagu teda tegelikult kutsutakse.

Kuigi Katrin Kalde hääl on paljudele raadioeetri, kontsertide või heliplaatide kaudu tuttav – eeskätt teatakse tema soolot «Mu sõber tuul», duetti Vello Orumetsaga «Kurzeme» või rahvalaulutöötlust «Vaadak-vaadak, vallapoisid» –, siis ise nimetab ta ennast inimeseks, kes ei vaata tagasi. Nõnda peabki Katrinit pisut paluma, et ta leheloo tarvis seda siiski teeks, isegi kui me laulmisest vähem ja tema praegusest elust rohkem räägime.

Pits konjakit nuhkidega

Praegune Tallinna Oru hotelli juht Katrin Kalde ütleb, et on iseõppija, sest aastal 1976, kui temast Viru hotelli infoleti töötaja sai, ei teadnud ta muust kui külalistele õigete toavõtmete ulatamisest suurt midagi. Selleks ajaks oli seitse aastat kestnud tee Eesti Riikliku Filharmoonia teenelise kollektiivi Laine lauljana otsa saanud ning Katrin otsustas Tartu Ülikooli inglise keelt õppima minna. Muidugi kaugõppesse, sest muidu poleks ju Virusse tööle saanud. Selles legendaarses ja ilmselt Eesti tuntuimas majutusasutuses möödus koguni 22 aastat.

Õigupoolest kutsuti vastuvõtuleti võtmejagajat toona informaatoriks – mingisuguseid magnetkaarte, mis uksi avaksid, tollal ju polnud, ning tubade jaotamine ei käinud mitte arvutiekraani usaldades, vaid käsitsi võtit ulatades. Hiljem sai Katrin administraatoriks, siis vanemadministraatoriks ja lõpuks 45 töötajaga vastuvõtuosakonna juhatajaks, kelle alluvusse kuulusid teiste seas šveitserid, pakikandjad ja pasportistid. Viimaste tööks oli välismaalaste passidesse Viru hotellis peatumist kinnitava templi sisselöömine ning pastakaga kuupäevade juurde kirjutamine.

Täituvusega polnud kunagi muret, sest hotellikohti müüdi Moskva kaudu ja see tähendas, et majutati täislastis rongiga Venemaalt või täislastis Helsingi ja Tallinna vahet loksunud laevaga Georg Ots saabunuid. Ainult vahel harva juhtus, et paar tuba jäi tühjaks, ning siis avanes administraatoritel võimalus need maha müüa. Ühene tuba maksis 4 rubla ja 40 kopikat, ning et seda endale saada, piirasid vastuvõtuletti alati armeenlased või grusiinid, kaasas teenindajale meeleheaks mõeldud konjakipudelid ja rahanutsakad. «Seda konjakit sai ikka vahel maitstud ka,» tunnistab Katrin naerdes.

Muidugi meenuvad talle kaugest nõukaajast hotelli ründavad «Viru linnud» ehk pikakoivalised ja muljet avaldava büstiga, konarlikult soome keelt valdavad 15–20-aastased maailma vanima elukutse esindajad, keda ükski võim eemale peletada ei suutnud. Ning mõistagi «ärikad», kes soomlastelt suure vaheltkasuga Nõukogude kodanikele edasimüümiseks teksapükse, närimiskummi ja kilekotte nuiasid.

Hotellis tegutsenud KGB töötajatega sai hotellipersonal aga kenasti läbi. «Nad istusid fuajees oma taburetikestel ja sohvadel, ees ajalehed, millesse olid piilumiseks augud sisse tehtud,» mäletab Katrin. «Kui töötasin informaatorina, pidin pealtkuulamisega toa võtit konkreetsele inimesele, kelle vastu KGB huvi tundis, üle andes juukseid sättima või muud moodi märku andma, et tegu on just selle õige inimesega.»

Pealtkuulamistoad asusid igal elukorrusel ja need olid töötajatele teada. Salakõrv oli kohal umbes kümnendikus kõikidest tubadest. «Vahel sai kolleegidega administraatorite ruumis grusiinide kingitud konjakit isegi koos KGB-lastega mekitud. See on aus ülestunnistus,» ütleb Katrin.

Ent 90ndatel müüdi hotell erastamise käigus soomlastele ja vana kaader vahetati välja. Tõsi, keskastmejuhtidest pühkis uus luud Katrini alles eelviimasena välja. Ta arutleb, et võib-olla tõesti olid nad liigselt vanas kinni ja liiga kauaks paigale jäänud. Endise ameti asemele koristajakohta ei pakutud, küll aga vanemadministraatori kohta, mis tähendanuks selget tagasiminekut. Ja sellist asja Katrin ei salli: «Tagasi ei ole mõtet vaadata. Kui, siis ainult edasi.»

Meeskonna loomise oskus

Nõnda möödusid mõned järgmised aastad laevanduses, täpsemalt ettevõtte Linda Line reisiosakonna juhatajana. Töö oli huvitav, sai rahva keskel olla, kuid hotellindus oli ikka südames. Kui Katrinit siis Pirita TOP hotelli juhtima kutsuti ning ta laevnikele lahkumisest teada andis, seisis tema ees, käsi puusas, omaniku tütar, kes teatas, et nüüd peab Kati talle kõik oma tarkused ära rääkima. «Vastasin, et kallis laps, see pole võimalik, see on ju mu elukogemus. See on midagi, mida koolis ei õpita. Juhtimist koolis, isegi kõrgkoolis, õppida ei saa.»

Juhitöö suurim tarkus on Katrin Kalde sõnul oskus luua meeskonda. Muidugi viskab ta tähelepaneliku pilgu iga töölesoovija CV-le, ent kõige tähtsam on see, mida loeb välja kandidaadi silmadest. Kui neis sära võib märgata, on juba lootust. Alati kontrollib ta nagu muuseas ka töölesoovija reaktsioonikiirust, ja kui sa väga pikkade juhtmetega flegmaatik pole, on lootust rohkem. Omavahel öeldes: Katrinile ei meeldi, kui vestlusele saabutakse teksades, nii et mehed võiksid ikka viigipüksid jalga ja naised kena kleidi selga panna.

Ja ega ta ise kõiki hotellitöid oska ka. Eriti heldinult suhtub ta toateenijatesse – kui Katrin ise saab suure vaevaga tekikoti vahetatud, siis nende naiste käes kulub selleks vaid viiv.

«Ise usun, ei põhjus, miks ma nii kaua olen suutnud direktriss olla, peitub selles, et oskan alluvate tööst lugu pidada,» pakub ta. «Meil ei ole nii, et kokad saavad nii palju palka ja toateenijad nii palju. Leian, et see on vale. Minul on teistsugune juhtimisstiil ja mulle meeldivad teistmoodi asjad. Nii ongi meil palgasüsteem teistmoodi kui teistes samaväärsetes hotellides. Ja ma ei arva, et toateenija võib tööle võtta tänavalt, et selleks ei pea õppima.»

Alasti maja peal

Toateenijad on kindlasti need, kes kõige enam numbritubades toimuvast jutustada võiksid. Ent loomulikult on kõik ka direktori kõrvu jõudnud.

«Aeg-ajalt ikka satub hotelli elama mõni pidutsev seltskond, kes lihtsalt lagastab ja reostab. See on üldse kõige ebameeldivam, mis võib hotellis juhtuda,» lausub Katrin. «Televiisorit pole aknast alla visatud, küll aga aknast välja viidud ehk varastatud. Mõni tuleb hommikusöögile paljajalu, ja nagu ilmselt igas teiseski hotellis, on kõnnitud alasti mööda maja. Usun siiski, et kõik meie töötajad on elus varemgi alasti inimesi näinud.»

Viru päevil leidus soomlasi, kes jõlkusid koridoris paljalt pärast vannivõttu, endal juuksed tilkumas, ja seda peeti täiesti tavaliseks. Hotelli 19. korrusel, toas number 1942 – see number jäi Katrinile alatiseks meelde – on ta ka surma näinud. Korrus allpool oli tekkinud uputus ning selgus, et külaline oli vannis hinge heitnud. «See pilt on siiani silme ees, et oled öösel tööl ja fakti ees, mõeldes, mida nüüd teha.»

Katrini päev

Katrini tööpäev algab väga vara – tavaliselt on ta tööpostil juba kell seitse hommikul. Vast ainult laupäeval ja pühapäeval ei astu ta majja sel kellaajal, sest kui ilm lubab, kasutab puhkepäeva hommikut jalgrattaga tööle tulekuks. Edasi-tagasi teeb see 26 kilomeetrit ja hoiab keha hästi vormis. Rääkimata vaimust, sest auto- ja jalgrattasõidu aega kulutab Katrin oma peas tegemist vajavate tööde nimekirja koostamiseks.

Et kõik oleks kontrolli all, vaatab ta kõigepealt kogu hotelli üle – kõnnib korrused läbi ja vestleb põgusalt teele sattuvate töötajatega. Hommikul on need mõistagi eeskätt köögitöölised ja toateenijad. Kindlasti läheb ja suhtleb ta – nagu hotellihaldjale kohane – ka hommikusöögile saabunud klientidega.

Tegelikult Katrinile rutiinsed tegevused ei meeldi. Kuna aga hommikusest ringkäigust ei saa üle ega ümber, on ülejäänud päev nii rutiinivaba kui võimalik. «Täna näiteks on koosolekute päev, just oli tulevase aasta eelarve koosolek ja pean ütlema, et kahjuks ei saanud me ka tänasel kolmandal koosolekul otsi kokku tõmmatud,» valgustab ta. Peaasjalikult käib töö mõistagi selle nimel, et rohkem külastajaid hotelli meelitada, et investeeringud, kulud ja tulud oleksid tasakaalus, et tekitada või ületada eelmise aasta käivet ja et omanikul oleks raha. Sest mõne aasta pärast peab valmis saama hotelli 80 toaga juurdeehitus, mis teeb koos praegusega kokku 130 tuba.

Kuna päev möödub tempokalt asju ajades, lõunatab Katrin alles õhtul koju jõudes, nii kella kaheksa ja üheksa vahel. «Ma ju juhin. Juhin kollektiivi,» põhjendab ta õhtust lõunasööki. «Sa mõtled, et see on lihtne, aga tegelikult on see hästi läbi mõeldud protsess, mille aluseks on koostöö teiste töötajatega. Mulle ei meeldi öelda, et olen tegevjuht, aga ehkki see kõlab halvasti, pean tihti olema ka lasteaiakasvataja või isegi ema rollis. Tahan neid kasvatada selliseks, nagu ma ise olen.» Muide, ta ütleb seda täiesti siiralt.

Ja usub, et alluvad lausuvad tema iseloomustamiseks neid sõnu: õiglane, konkreetne, selgrooga. Tujukust, kinnitab Katrin, tuleb ette ainult kodus abikaasaga.

Laisad intrigandid

Kui Katrin Kalde aastal 2003 Oru hotelli juhtima kutsuti, teadis ta, et see on seotud tõsiste riskidega. Hinge näris kahtlus, kas ta kõigi muutustega, mis paratamatult ees ootavad, hakkama saab. «Teadsin, et alati ei pruugi kõik minna hästi,» tähendab ta.

Peamine, mida Katrin murdma asus, oli seniste töötajate töösse suhtumine ning nende vastuseis uuendustele ja muudatustele. Mugavustsoonis vegeteerimine oli pikka aega mõnus olnud.

Nüüdki – Katrin lööb arvutis lahti vastava uuringu tabeli – on nii, et 64 protsenti töötajatest käib tööl vaid raha teenimise eesmärgil ning neid ei huvita, kas ettevõtte kollektiivi omavaheline suhtlus toimib hästi või kas hotelli juhib autoriteetne juht. Südamega teeb tööd vaid 16 protsenti ning ligi veerand töötajatest tegeleb otseselt vastutöötamise ja intriigitsemisega.

Algul oli Orus nelikümmend numbrituba ja kolmkümmend töötajat. «Kõik olid ilusad ja kenad ja jalutasid mööda maja ringi, kuid tööd polnud harjunud tegema,» nendib Katrin, kes oli varem suures Pirita hotellis tegelnud peale juhtimise ka müügi ja broneerimisega, vajadusel isegi koristamisega.

«Tahtsin, et nad hakkaksid tööle, ja ma ei arva, et see oli väga palju tahetud. Toona oli hotelli täituvus kuni 30 protsenti ja neil ei olnudki peale ringijalutamise suurt midagi teha – igale toale oli vaat et üks teenindaja ja neile ei meeldinud, et kohviruumis jäävad tunde kestvad lobisemised ära,» selgitab ta.

Muidugi tuli töötajaid, eelkõige üksuste ülemusi koondada, ja see pole arvatavasti ühelegi juhile kuigi meeldiv tegevus. «Jäin üksinda ülemuseks. See töötas. Tänaseks oleme allüksuste juhte taas tööle võtnud, aga meie käive on ka oluliselt kasvanud – hotelli aastatäituvus on rohkem kui 80 protsenti.»

Katrin Kalde nendib, et ega praegugi ole võimalik kõigile restoranitöötajatele päev läbi kestvat intensiivset tööd kindlustada, sest hotell paikneb lauluväljaku vahetus läheduses ning kesklinnast keegi spetsiaalselt Oru hotelli lõunatama ei tule. Seda enam, et niigi on igapäevane restoranis söömine tavainimesele kallis, konverentse aga hotellis pidevalt ei korraldata.

Üldiselt aga leiab ta seniajani, et Eesti inimene ei viitsi töötada. Ja nii kui kusagil samasuguse töö eest euro rohkem palgaraha pakutakse, on ta läinud.

Unustatud Laine

Estraadilavale Katrin enam tagasi ei igatse, sest, nagu ta ütleb, on igal asjal algus ja lõpp. Laulukirge rahuldab ta teise aldina Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste naiskooris, on ta ju lapsepõlvest saati koorimuusikaga seotud olnud. Seda nii Tallinna 7. keskkooli koolikooris kui ka Ellerheina põhikooris, ning oma õpetajat Tiia-Ester Loitmet peab Katrin otsekui oma keha osaks.

Muidugi pühendab ta aega ka oma kallile abikaasale Agole, kes tegutseb tehnikaülikooli spordibaasi juhina ja oli kunagi Eesti võrkpallikoondise treener. Katrin vajab lausa arvuti abi, et koos elatud aastaid kokku klõbistada: neid on 43. Tänu toitlustusettevõtteid juhtivale tütrele on temast saanud ka kolmekordne vanaema.

Muusikaga sulab ta ühte aga kinos maailmakuulsate ooperite ülekandeid kuulamas käies. Ta lausa õhkab: «Suur ekraan ja see kõla ja see professionaalsus… Maailmastaarid. Minu lemmik on Anna Netrebko, ma lausa jumaldan teda.»

Laine plaadid koguvad aga kodus tolmu. «U-nus-ta-tud!» hüüatab Katrin. Ning lisab, et direktrissi ametit peab ta arvatavasti ajani, mil Oru hotelli juurdeehitus valmis saab. Siis annab ta teatepulga üle kellelegi nooremale, kes peab kindlasti kasvama kollektiivi seest, ja jääb ise pensionile.

Ansambel Laine. Katrin Kalde on paremal. | FOTO: Erakogu
Selle nokkmütsi õmbles Laine laulja Lagle Alpius Vello Orumetsa rebenenud teksaspükstest. 1970ndad. | FOTO: Erakogu
Vello Orumetsaga oli Katrinil eriline side ja sõprus. Pilt on tehtud 2005. aastal Laine plaadiesitlusel. | FOTO: Arno Saar / Õhtuleht
Kalamehe soone on Katrin pärinud oma emalt ja õngitsemas käivad nad abikaasa Agoga päris tihti. | FOTO: Erakogu
Tagasi üles