Linda oli väga naiselik naine ja Eduard Vilde oli šikk mees. Ajastu ja asjaolud tegid neist siinsel Vene keisririigi seaduste ja kristlike traditsioonide kammitsas oleval maal esimese tuntud vabaabielupaari. Linda panust Vilde kui kirjaniku ellu on raske üle hinnata. Tal olid olemas kõik eeldused, et jõuda poliitikasse, kuid teadlikult valis ta hoopis kirjaniku abikaasa rolli.
Iseõppijana Tartus
Põltsamaa vallas Kamari ja Umbusi küla piiril, Rudissaare talus sündis Rein ja Kai Jürmanni peres 7. augustil 1880 tütar Linda, kes jäi ainukeseks lapseks. Jürmannidel oli väike mõis Peterburi lähedal, kus Linda kasvas teisest kümnenda eluaastani. Linda onu Mihkel Jürmann oli Tarvastu pastor ja tädi abiellunud saksikusse Vilbergide perekonda Haage mõisas.
Kuid siis võttis elu kurvema pöörde. Isa Rein sattus alkoholi liigtarbimise ja kaardimängukire püünisesse ning sõrmede vahelt pudenes nii mõis kui hiljem ka talu. Kai hülgas oma pankrotistunud mehe. Linda aga anti kasulapseks Põltsamaale oma tädi perre Hans ja Anna Pungale. Ta kasvas koos tädipoja Mihkel Pungaga, kellest kujunes hiljem poliitik. Koolis sai Linda vähe käia, ainult mõne aasta Põltsamaa tütarlastekoolis.
15-aastasena tuli nooruke Linda Tartusse ja hakkas kellegi emanda juures keetmist ja õmblemist õppima. Poole aasta pärast läks Põltsamaale tagasi ja asus tööle müüjana Leibergi segakaupade poodi. Siis sõitis Venemaale Tšistopoli ja töötas Braschi rohupoes, kuhu oli ta soovitanud tuttav apteeker. Linda oli noorena äärmiselt usklik, aga ka väga lugemishuviline. Ta neelas igasugust kirjandust. Ja nii sattus tema kätte ka Darwini «Liikide tekkimine». See mõjus tõelise vapustusena ja usk jumalasse kaotas kandepinna.
22-aastasena tuli Linda taas Tartusse ja lõpetas õpingud eksternina. Kuna tol ajal naisi Vene riigis veel ülikooli ei võetud, jätkas noor neiu iseõppijana. Ebanaiselikult oli ta huvitatud poliitikast, majandusest ja loogikast, ahmides vastavat saksa-, vene- ja prantsuskeelset kirjandust. Oma huvide tõttu sattus ta läbi käima Tartu radikaalsete ringkondadega, kelle salajastel koosolekutel arutati sotsiaaldemokraatia, naiste õiguste ja revolutsiooni üle. Ka Linda polnud päris vaba revolutsioonilisest romantikast. Oma lihtsuse ja armastusväärsusega võitis ta kergesti südameid.
Neiu tegi kaastööd Peeter Speegi toimetatud sotsiaaldemokraatide ajalehele Uudised, kus ilmusid tema pikemad tõlked ja feministlikud jutud nii poliitika kui ka naiste õiguste teemal.
Eduard Vilde minevikuga leppimine oli keeruline
Uudiste ärijuhi Gustav Zirki pulmas Äksis Mihkliaadu talus, neiu Kurvitsa kodus, kohtus Linda 1904. aasta juunis kirjanik Eduard Vildega. Pärast seda, kui Linda oli pidanud manifestliku lauakõne, milles deklareeris: «Abielu on armastuse ja sõpruse liit kahe võrdse inimese vahel. Naine ei ole mehe ori ega teenija, vaid temaga üheõiguslik ühiskonna liige», kutsus Vilde julge näitsiku välja jalutama ning nad said lähemalt tuttavaks. Linda oli meelitatud elumehest kirjaniku tähelepanust, kuid ta ei kaotanud sugugi esimese komplimendi juures pead ega südant.
Vilde kutsus preili Jürmanni Tallinna külla. Esialgu Linda keeldus, sest tal oli kindel austaja – Gottlieb Ast. Kuid siis mõtles ümber ja sõitiski. Pärast Tallinna näitamist viis Vilde preili külla oma õe Auguste Landbergi poole Harku mõisasse. Seal veedetud paari nädala jooksul kiinduti teineteisesse. Eduard imetles neiu teravat mõistust ja optimismi. Linda jälle oli esmakordselt kokku puutunud mehega, kes pidas naisi meestega võrdseks.
Linda elas Supilinnas, Tähtvere tänav 6 majas. Juba kuu aja pärast üüris samasse majja korteri Eduard Vilde, kes võttis koha sisse ka Uudiste toimetuse Aleksandri tänava kortoris. Supilinna jutumooridel oli klatšimaterjali kuhjaga. Teati ju, et kirjanikuhärra oli abielus, elanud Tartus mõned aastad tagasi koos oma naisega, nüüd selle kuhugile maha jätnud. Hukkamõistjaid oli küllaga.
Suhetesse saabus aasta lõpul vaheaeg, sest Vildel oli vaja rännata Kaukaasiasse ja Krimmi koguma materjali oma romaanile «Prohvet Maltsvet». Kirjaniku äraolekul saadeti Linda Jürmannile aga Vildet laimavaid kirju, kus vihjati tolle kõrvalsuhetele ning anonüümsed susijad saavutasidki ajutiselt mõju. Linda ei sõitnud Vildele Peterburi vastu, kui too lõunamaalt naasis. Ta saatis vaid kirja, milles süüdistas meest truudusemurdmises ja lugupidamatuses tema vastu. Šokeeritud kirjanik tõrjus selle ränga süüdistuse: «See on jäme vale! Ma pole oma teekonna jooksul kellegi naisterahvaga äraandlikul viisil ühendust sobitanud /…/ Ma pole veel ühtegi inimest nii kõrgelt austanud, mul pole veel ühegi naisterahva eest nii sügavat, kultuseni ulatuvat aukartust olnud kui Sinu eest!»
Vabaabielu kuulutamine
Peatselt said armastajad Tartus kokku ning klaarisid oma vahekorrad ära. Naise ja mehe vaheline liit oli mõlema meelest pühendumise küsimus, kuid ühiskondlikule arvamusele tuli lõivu maksta. Vilde pidas advokaadiga nõu, kuidas alustada lahutusprotsessi oma esimesest naisest. See tegi selgeks, et lahutada ei saagi: Vene keisririigi silmis oli registreeritud abielu nii-ehk-nii olematu.
1905. aasta kevadel tekkis Uudiste ja Postimehe vahel terav poleemika Puškini tütarlastegümnaasiumi õpilaste käitumise pärast, mis sai tuntuks «pruunseelikute skandaalina». Kui Postimees luges noortele moraali «vaba armastuse» ohtudest, siis Uudised süüdistas Postimeest vanameelsuses. Laimu ohvriks sattus ka «keegi noorem edasiõppija neiu, kes oma juuksed lühemaks oli lõiganud». Söakas Linda kaebas laimaja kohtusse. Juhan Luiga pääses karistusest vaid üle noatera.
Rahu leidmiseks lahkusid Eduard ja Linda juunis Pühajärvele Kolga tallu, pannes aluse kirjanike suvitamistraditsioonile. Sügisel oli aeg Tartusse tagasi pöörduda. Et seltskonna silmis oma vahekorda rehabiliteerida, otsustasid Linda ja Eduard trükkida väikese kaardi ning saatsid selle tuttavatele:
LINDA JÜRMANN EDUARD VILDE
Abielusse astunud
Tartus 9. septembril 1905
Lisaks sellele sõlmisid nad notariaalse lepingu, et kindlustada oma sündida võivate laste olukorda. Nii osutusid Linda Jürmann ja Eduard Vilde Eestis esimeseks vabaabielupaariks. Vilde vanematele valmistas küll kujunenud olukord tuska. Õde kirjutas: «Mina saan asjast aru, aga vanematega on asi teine.» Õnneks meeldis Linda vanakestele ja nad harjusid poja iselaadse abieluga.
Poliitika viis pagulusse
Peagi aga taandusid nende isikliku elu mured. Puhkesid rahutused. Vilde ja Jürmann sukeldusid aktiivselt poliitikasse. Nad olid astunud Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Ühisusse ning kui oktoobris algasid rahutused, võtsid nad osa nii rahvaasemike koosolekust Bürgemusses kui sellest lahku löönud delegaatide aulakoosolekust. Nad käisid maal kõnesid pidamas – Linda esines miitingul Saadjärve vallamajas, Vilde Tähtveres.
Pärast mässu mahasurumist ähvardas Lindat ja Eduardi arreteerimisoht. Kui nendeni jõudis teade, et Uudiste ruumid olid tsaaripolitsei poolt rüüstatud, põgeneti esmalt Linda tädi juurde Haagele. Sealt edasi koos ajalehe peatoimetaja Peeter Speegiga Peterburi kaudu Soome. Suure tuhinaga reisiti edasi Stockholmi, Berliini ja Šveitsi. Kevade poole juleti Soome tagasi tulla.
Linda ja Eduard said Soomes päris tuntud tegelasteks. Soome Töörahva Jõulualbum avaldas abielupaari kohta kolmeleheküljelise tutvustuse, mida täiendas foto. Linda Jürmanni kohta kirjutati seal, et teda olevat juhtinud vabadusvõitluse juurde, millega ta liitus kangelaslikult ja tõsimeelselt, tundeline ja elav iseloom.
Nad leidsid peavarju karskusseltsi Koitto puhkebaasis Lammassaaril, kust Helsingisse pääses paadiga. Kõrvalist elukohta sundis otsima see, et Eduard Vilde andis välja Vene võimude poolt keelustatud poliitilist pilalehte Kaak. Mees oli toimetaja, praktiliste põrandaaluste levitamisküsimustega ja volinike võrgustiku loomisega tegeles Linda. Kuid ta tegi ka kaastööd. Salavedu Eestisse käis väikelaevnike abil. Septembris sõitis Lindagi kord levitamise ja raha kasseerimise eesmärgil valepassiga Tallinnasse «kalaeide riietuses, korv käes, korvis Kaagi numbrid». Kui Vildele märku anti, et Peterburist tema vangivõtmise käsk tuli, istus Eduard laeva ja sõitis Kopenhaagenisse. Linda mureks jäi kiiresti kokku koguda Kaagist saadud tulu ja seejärel mehele järele sõita.
Uus Ilm toimetaja Uues Maailmas
Esialgu oli värske pagulaspaari elu materiaalselt raske. Nad elasid puuduses ja pantisid kõike, mida pantida sai. Vilde sai kasinat ja ebaühtlaselt laekuvat honorari, mistõttu nälg oli nii mitmelgi korral silme ees.
Siis siirduti Saksamaale Nürnbergi, Münchenisse ja Stuttgardi. Üheks põhjuseks, miks nii tihti tuli elukohta vahetada, oli Antonie Gronau saabumine Saksamaale, kes oma kadunud meest politseiga taga otsis.
Et mehe sissetulekule lisa hankida, hakkas Linda Jürmann käima saksa peredes nõusid ja pesu pesemas. Alaline ühest hotellist teise santlaagri elu hakkas naist väsitama. Ta unistas oma kodust. «See pagana vaesus hakkab juba igavaks minema. Meil on kõik need aastad, mis me väljamaal oleme olnud, ikka napilt kosti- ja korteriraha olnud, nii et nüüd ka riided juba seljas hakkavad otsa lõppema. Ja siis see igavene hotelli elu: üks naaber laulab, teine klimberdab klaverit, kolmas kirub. Sel kombel ühes väikeses toas kahekesi koos tööd teha pole naljaasi,» kurtis naine 1908. aastal sõbrale Peeter Speegile. Sealt tuligi pääsemine. Speek kutsus Linda Jürmanni New Yorki oma ajalehte Uus Ilm toimetama.
See oli ühele eesti naisele erakordne tunnustus: ta oli end sisse murdnud maailma, kuhu veel enamikul naistel asja polnud. 1910. aasta kevadel olidki asjad nii kaugel, et Linda Jürmann suundus Ameerikasse ja Eduard Vilde jäi üksi Euroopasse.
Lindal läks Ameerikas esimesel aastal nii edukalt, et ta käis Vildele nii kaua peale, kui see nõustus 1911. aasta kevadel naisele järgnema. Kui Vilde oli pärale jõudnud, ei lastud meest New Yorgi sadamast kaugemale, vaid paigutati immigrantide arestimajja Ellis Islandil. Vilde peale oli immigratsioonivõimudele kaebuse esitanud oletatavasti sealne Ameerika Eesti Postimehe toimetaja pastor Hans Rebane. Kirjanikku tembeldati anarhistiks ja vaimuhaigeks, kes olevat Euroopasse maha jätnud oma naise ja lapse ning tahtvat nüüd koos elada uue vallalise naisega.
Linda Jürmann alustas kohe Vilde vabastamiseks aktsioone ja linnas elanud eestlased annetasid raha, et saaks palgata juristi. Advokaat tõendas ameerika võimudele, et laulatuseta abielu oli Vene riigis kehtetu. Kogu see eeluurimisprotsess võttis aga mitu nädalat aega ja seniajani oli Vilde pesuehtsas vanglas koos kireva immigrantide seltskonnaga. 18 päeva pärast sai Linda talle lõpuks järele minna. Kättevõidetud kohtuotsus oli ta mehe küll vabastanud, kuid loonud uue takistuse. Ameerika seadused keelasid vallalisel naisel elamise poissmehega ühes korteris. Selle keelu vastu oli võimetu ka kohalik advokaat. Loomulikult ei rahuldanud selline elukorraldus kumbagi. Oodatud vabaduste maa tundus neile mõlemale vanast heast Euroopast ahistavam.
Linda Jürmannil läks elu ka toimetuses vastaste rünnakute all keeruliseks – talle heideti ette, et leht olevat «paljast sotsialismust» täis. Nagu mainis Vilde: «Linda närvid on just nii kaugel, et ta «Uue Ilma» ja hullumaja vahel valima peab.» Pettuda tuli nii töölistes kui sealsetes sotsialistides. Koos võeti vastu otsus minna tagasi Euroopasse.
Idüllilised aastad Kopenhaagenis
Taanis oli võimalik elada koos. Esialgu jõuti küll üürida vaid üks tuba. Kui Vilde töötas, luusis Linda päevade kaupa tänavatel, parkides ja raamatukogus. Pärastpoole üüriti kahetoaline korter. Linda Jürmann jätkas võimaluste piirides tõlketegevust ja enesetäiendamist. Vabal ajal käisid nad aeg-ajalt väljasõitudel, jalutasid pargis, külastasid teatrit ja muuseume, vaatasid majaseintele näidatavaid tummfilme. Nende kodu sai kohaks, kust põikasid läbi kõik laias maailmas ringireisivad eestlased.
/nginx/o/2017/11/21/7332077t1hbb2d.png)
Eestist laekus Vildele nüüd korrapäraselt honorare. Tema näidendite fenomenaalne edu aitas kõvasti parandada elujärge Taanis. Rikkusest ei saanud küll veel rääkida, ent vaesusest ka enam mitte. 1914 saadi Valbys oma korter koos mööbliga. Oma kodu saamine oli Lindale kui rahusadamasse jõudmine.
Aktiivsest ühiskondliku elu tegelasest Vilde ärijuhiks
16. märtsil 1917 loobus Vene keiser troonist. Vildele ja Jürmannile tähendas see võimalust naasta Eestisse. Mai algul saabusid nad Tartusse ja sealt Tallinna. Kodumaal kuulsaks saanud kirjanikku võeti pidulikult vastu limusiinide, sõjaväeparaadi ja muu mürtsuga. Kuid Linda tundis end riivatuna. Selles, et pidulikul sõidul Balti jaamast linna abikaasad eraldi autodesse paigutati, nägi ta osatamist nende laulatamata abielule.
Pagulusest tagasi pöördumise järel oli paar ühiskondlikult väga aktiivne. Seda laadi naisi, kes valdasid keeli, oskasid kirjutada ja kellel oli pikk Euroopas elamise kogemus, oli väga vähe. Kõik nad tõmmati pöördelisel ajal sündmustesse kaasa. Sotsiaaldemokraatliku partei esindajana valiti Linda kahel korral Tallinna linnavolikokku. Hiljem osales ta ka Eesti Naisliidu juhatuse töös. Vildest sai Estonia teatri dramaturg ja ta jagas end poliitika ja teatri vahel.
Vilde võttis 1919. aastal vastu välisministeeriumi pakkumise minna Taani juhtima Eesti Vabariigi ajakirjandusbürood Estur. Linda ei saanud kaasa minna, temal tuli linnavolikogus seista orbude ja sotsiaalhoolekande eest. Samuti jäid tema õlule Vilde dramaturgikohustused. Linda Jürmannil olid olemas kõik eeldused, et jõuda tipp-poliitikasse parteikaaslaste Alma Ostra-Oinase ja Minni Kursi kõrval. Eriti intensiivselt tegutseski ta just sel aastal, kirjutades teravatoonilisi artikleid Eesti Vabariigi iseseisvust ohustavatest sisemistest vaenlastest, parempoolsetest, eestlaste vabadusvõitlusest, sõjameeste perekondade kaitsest ja tööpuudusest.
Oma riik tõi lõpuks muudatuse ka Linda ja Eduardi ametlikesse suhetesse. 1920. aastal hakati ka siinmail aktsepteerima ilmalikku abielu registreerimist. Eduard Vilde otsis üles oma ametliku naise, maksis talle 6000 marka ning sai lahutuse. Vilde ja Linda kooselu registreeriti 24. oktoobril 1921. aastal Tallinna Linna Perekonnaseisuametis tunnistajate Robert ja Salme Itali ning Hermann ja Auguste Landbergi juuresolekul. Linda Jürmannist sai Linda Vilde. Ka selle sammuga olid nad ühed esimestest tsiivilabielude sõlmijate ridades.
Peale lühikest perioodi Kopenhaagenis nimetati Vilde Eesti Vabariigi ametlikuks esindajaks Saksamaal. Diplomaatiline karjäär jäi küll lühikeseks, kuid ka pärast selle lõppu jäi mees võõrsile, elades Saksamaal tervelt kolm aastat.
Linda pühendus sel ajal suuresti Vilde kogutud teoste toimetamisele ja kirjastajatega suhtlemisele. «Kõigepealt oli raskusi tema teoste «kogumisega» sõna otseses mõttes. Mul tuli neid hakata otsima möödunud aegade ajakirjadest ja -lehtedest,» on Linda hiljem meenutanud. Vilde usaldas oma naist läbirääkimistel kirjastustega, lepingute sõlmimisel ja honoraride kättesaamisel. «Sa mu ärijuht,» tavatses Vilde naise kohta öelda.
Kaasade kirjavahetus Tallinna ja Berliini vahel oli tihe, kuid enamasti kandis see kainet, asjalikku ja töist meeleolu– kirjastamisküsimused, honorarid, elu-olu, argikulud. Nendes kirjades ei ole romantikat, armuavaldusi ega igatsust. Päev-päeva kõrval ootas Linda kõik need aastad enda Saksamaale kutsumist. Võimalust ei tulnud. Aeg, distants ja mured tegid oma töö.
«Jõesuu abielu»
Vilde oli ülihoolas ja tähelepanelik oma terviseprobleemide suhtes. Kui ta 1923. aastal Eestisse tagasi tuli, külastas ta tihkelt arste ja järgis nende soovitusi puhkuse osas. Kui Linda sõitis suvel Itaaliasse Meranosse, siis Eduardi tee viis Narva-Jõesuusse. Just sel suvel tekkis äsja 60-aastaseks saanud kirjanikul sümpaatia sealse apteekriproua Rahel Uschmarowi vastu. Pärast Eduardi kuurordist lahkumist algas nende vahel kirjavahetus, millest arenes välja intensiivne salasuhe.
Juba veebruaris sõitis Vilde Raheli kutsel väljaspool hooaega Narva-Jõesuusse tagasi ja jäi sinna sügiseni, kokku seitsmeks kuuks. See valmistas Lindale ilmselgelt peavalu. Naine jäi Tallinna, olles seotud Vilde poolelioleva kogutud teoste sarja väljaandmisega. Peale selle pidi ta mehe eest nõutama honorare, viima raha panka ja korraldama jooksvat asjaajamist. Kuid talle kui naisele oli ilmselge, et mehel oli tekkinud uus suhe. Kogu kevade oli Linda põdur. Kui ta ilmutas Narva-Jõesuusse sõitmise vastu tõsisemat huvi, mainis Vilde hinnatõuse ja solvunud Linda veetis suve meheõe juures Keilas.
Sügisel linna tagasi saabunud, oli abikaasadevaheline suhe enam kui jahe. Vilde krooniline silmapõletik sundis mehe mõneks ajaks haiglasse. Jaanuaris haiglast koju tulles ei suutnud Vilde enam kaksikmängu jätkata ja tunnistas Lindale oma suhte üles, garanteerides talle kõik ta senised õigused. Linda leppis tõsiasjaga, kuid hetke filosoofiline külmaverelisus ei välistanud hilisemat masendust ja rusutust. Ta kannatas vaikselt, kuigi ei suutnud alati mehe eest peita oma nutetud silmi. Eks see omamoodi südametunnistusele koputamine sundiski meest lõpuks Raheliga suhteid katkestama.
Naastes 1927. aasta augustis Ungarist, kohtus Eduard Vilde Raheliga Nõmmel kohvikus. See ei olnud rahumeelne kohtumine. Linda oli küll leppinud Vilde kaksikeluga, kuid Rahel ei kavatsenud seda mitte. Meeleheitel naine oli otsustanud asuda ähvarduste ja väljapressimiste teele. Seda ilmselt ajendatuna ajalehes ilmunud teatest, et Vilde kolib oma uude majja koos abikaasaga. Ilmselt läks ta isegi niikaugele, et korraldas kohtumise Lindaga. Seepeale kirjutas Vilde pr Uschmarowile otsekohese teie-vormis kirja, lõpetades suhte päevapealt: «Te olete tänasest peale mulle ainult halb mälestus, muud midagi.»
Rahu ja vaikust eluõhtuks
Eduard Vilde juubeli tähistamisel 1925. aastal oli valitsus teatanud, et kingib kirjanikule maja. Sobiva eluaseme otsimine aga kulges ametnikel vaevaliselt. Maja kinkimise venivast protsessist sai avalik naljalugu, millele andsid hoogu isegi karikaturistid. Vase tänav 2, kus Vilded elasid, oli sel ajal veel ümbritsetud karjalautadest. Sealt tuleva haisu tõttu ei saadud kodus akentki lahti hoida. Lõpuks tuli neil endilgi elukoha otsingutes kaasa lüüa. Sobiv korter leiti lõpuks Kadriorust, Koidula 34. Selle kastellaanimaja esimese korruse 6-toalisse korterisse kolisidki Vilded 1927. aasta novembris.
Vilde ei soovinud midagi rohkemat kui rahulikult töötada. Linda jätkas hoolitsemist mehe elu argisema poole eest. Eduard Vilde oli eluõhtul haiguste vang, kuigi väljapoole laskis ta end paista seltskondliku ja teokana. Kirjanik suri oma kodus 26. detsembri 1933. aasta külmal hilisõhtul Linda ja oma õe Auguste hoolitsuse all. Nii nagu ta polnud end kunagi laulatada lasknud, nii nüüdki oli ta soovinud ilmalikult maetud saada. Selle kombegi juures sai Vildest alusepanija. Linda hoolitses, et mehe viimane soov eeskujulikult täidetud saaks, kui ta 30. detsembril esimese inimesena Tallinna Metsakalmistule mittepühitsetud mulda sängitati.
Linda Vilde lesepõlv kestis kaua. Pärast abikaasa surma pidi ta Koidula tänavalt lahkuma ja Tallinna linnavalitsus andis talle priikorteri Köhleri tänava majja kolmandale korrusele, kuhu Linda kolis koos oma emaga. Ka hakkas ta nüüd pensioni saama. Naine sai näha, kuidas Eduard Vildest nõukogude ajal sotsrealistist kirjanik sai. Kuidas rajati muuseum nende viimases elukohas ning suurejooneliselt tähistati kirjaniku saja aasta juubelit. Tema asi oli nüüd kohal olla, kui kusagil midagi nimetati Vilde-nimeliseks, avati mõni monument või mälestustahvel. Sageli pidi ta intervjuusidki andma. Kord vastanud ta televisioonireporter Klaus Mikko palvele midagi Vildest rääkida: «Kas sellega vale Vildest suureneb või väheneb?»
Kahjuks hakkas Linda kuulmine halvenema ja viimased aastad sai ta suhelda ainult nii, et luges vestluskaaslaste huulte pealt. Siis pandi Juuli Pöögelmann tema hooldajaks, olid ju nende mehed nooruses koos ajalehetoimetuses töötanud ja Linda oli temaga tutvunud 1911. aastal New Yorgis. Kirjaniku lese elutee lõppes 28. mail 1966. aastal.
Kasutatud: