Ema päkapikkudest: mul on imelik lastele valetada

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõuluootel.
Jõuluootel. Foto: Vida Press

«Mul on seoses tulevase päkapiku-hooajaga tekkinud küsimus, et kuidas lastele seda teemat serveerida. Mul on imelik oma lastele valetada ja öelda, et jah, selle kommi sinu sussi sisse pani päkapikk,» kirjutab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mu 7-aastane tütar tunneb nimelt suurt huvi selle vastu, kas päkapikud on ikka tõesti päriselt olemas ja kas komme paneb sussi sisse päkapikk või isa-ema. Poeg on noorem ja tema selliseid küsimusi ei esita, sööb õnnelikult kommi ära ja kõik. Aga tütar tunneb alatasa huvi selle vastu, kas jumal, päkapikud, hambahaldjas ja muud sellised olendid on ikka päriselt olemas.

Jumala puhul oleme koos lugenud lastepiiblit ja oleme jõudnud arusaamisele, et keegi täpselt ei tea, kas ta on olemas, aga uskuda ikka võib. Aga päkapikud teevad ennast kommi toomise läbi igal hommikul n-ö reaalseks ja iga kord küsib tütar, et kas sina panid kommi mulle sussi sisse? Ma olen siiani öelnud, et ikka päkapikk, aga mul endal on selle juures nii halb tunne – valetan ju...

Ma ei mäleta kahjuks lapsepõlvest, kuidas mul endal päkapikud käisid, mingil hetkel ma lihtsalt kuulsin ema samme läbi pimeda toa ja sain aru, kes see päkapikk tegelikult on. Aga rohkem mälestusi mul pole. Abikaasa uskus lapsena päkapikke ja jõuluvana väga sügavalt ning kui ükskord koolipoisina tõe teada sai, oli kaua pettunud.

Meie emad seevastu utsitavad meid takka, et lastel peavad ikka päkapikud käima. Kõige väiksem on see probleem meie pere lastele, sest nad õnneks ei tähtsusta seda teemat eriti – kui on sussi sees komm, siis söövad, ja kui ei ole (päkapikk pole jõudnud tuua), siis ei juhtu ka midagi, keegi ei kurvasta.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Teie tütar on nutikas ja tema kõhklused on täiesti eakohased. Just siis arutavad lapsed ka omavahel neid teemasid ja kindlasti on ta kuulnud kedagi seletamas, kuidas asjad tegelikult on. Tema endagi loogiline mõtlemine on vastuolus, ega võimalda kõike valikuta uskuda. Mõistan ka teie ebamugavast kui tunnete end valetajana.

Ma arvan, et on aeg tütrega rääkida rohkem sellest, mis on tore traditsioon jõulude ajal, kust need tulevad ja milline on nende tähendus. Alustuseks võite aga last enne ära kuulata, kuidas ta mõtleb, milles kahtleb ja mida usub. Siis saate ka aimu, milleks ta valmis on ja kuidas hoida ära pettumusi.

Jagage ka oma kogemusi lapsena, sama võiks ka isa ja vanavanemad teha ning mõelda koos, mida toredat ja head veel jõulude ajal teha. Mõte on ju lähedastele rõõmu pakkuda, üllatada, jagada ka unistusi ja uskuda soovide täitumisele. Jätke alles see tore mõte, mida päkapikud kannavad – siis on kergem ka reaalsust vastu võtta, kui tütar selleks juba valmis on. Toredaid jõule ja üllatusi!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles