Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Psühholoog Kätlin Konstabel: isade depressiivsus mõjutab laste vaimset tervist sama palju kui emade oma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Depressioon on laialt levinud ja vahel lausa eluohtlik psüühikahäire, mis põhjustab selle käes kannatavate inimeste töölt eemalviibimise tõttu ka ühiskonnale märkimisväärset majanduslikku kahju. Kuna ca 2/3 depressioonidiagnoosiga täiskasvanuid mäletab, et sümptomid hakkasid ilmnema teismeeas, oleks kasulik ennetusega alustada samuti hiljemalt selles vanuses.

Laste vaimse heaolu juures mängib kriitilist rolli kasvukeskkond, eriti vanemad ja nende kasvatusviis. Teismeiga pole ses suhtes erand – ehkki laps tahab kangesti iseseisev olla, on kodu roll endiselt kriitiline. Palju on uuritud, kuidas emade vaimne tervis laste oma mõjutab – emad on olnud ju peamised hoolitsejad ja seega on just nende mõju peetud määravaks. See on viinud vaat et emade süüdistamiseni, kui lastel psüühika loksuma hakkab, ja tõesti – emade ja laste depressiivsus on leitud seotud olevat paljudes erinevates uuringutes.

Novembri keskel avaldati aga ajakirjas Lancet Psychiatry teadustöö, kus fookuses oli just isade depressiooni mõju lastele. University College of Londoni teadlaste tehtud uuringus osales 14 000 peret (8000 Inglismaalt ja 6000 Iirimaalt). Tegemist oli mitmeid aastaid kestnud uuringuga, kus ühtede ja samade perede lapsi ja vanemaid küsitleti mitmeaastaste ajavahemike järel korduvalt ja just depressiooniga seotud sümptomite kohta. Selgus, et isade depressiivsus oli 13-aastaste laste depressiivsusega seotud sama palju kui emade oma ning see ei sõltunud lapse soost. Seos leiti mõlemal valimil, arvesse oli võetud ka emade depressiivsust, sotsiaalmajanduslikku seisu ja ka nt vanemate alkoholitarbimist. Need tegurid seega isade ja laste meeleoluprobleemide seost ei mõjutanud.

Teadlaste gruppi juhtinud Gemma Lewis manitseb, et kuna vanemate vaimse tervise probleemid on lastel nende esinemise olulised riskitegurid, siis on vaja palju rohkem tervele perele tähelepanu pöörata nii laste depressiooni ennetuses kui sekkumiste kavandamises. Lapse probleemide ilmnedes tuleks vaimse tervise spetsialisti vastuvõtule kutsuda tingimata ka isad – siiani peetakse muidu kahjuks liiga normaalseks, et lapsega läheb kaasa ainult ema.

Uuringu autorid ei eita kuidagi geneetilisi mõjusid, aga rõhutavad siiski, et rohkem kandub depressioon läbi põlvkondade ikka keskkonna mõju kaudu. Lapsed kogevad ja näevad depressiivsete vanemate käitumist ja olekut, nad õpivad selle ära, sellest saab nende jaoks normaalsus (varem on nt leitud, et depressiivne mõtlemisviis last ootavatel emadel oli seotud lapse samasuguse mõtlemisviisiga varases täiskasvanueas). Kui pereliikmete vaimne tervis lapse psüühikaprobleemi ajal tähelepanuta jätta ja seega lapse kodune keskkond jääb samaks, on tema paranemislootus küsitav.

Teismelise depressiooni korral tuleks isade vaimsele tervisele tähelepanu pöörata mitmel põhjusel. Isade roll laste kasvatamises on möödunud aegadega võrreldes suurenenud, nad on lastega rohkem kontaktis ja seega kõik, mida nad läbi elavad ja tunnevad, mõjutab lapsi ka otseselt rohkem. Teisalt mõjutab isa depressioon ju ema, tema meeleolu ja käitumist kodus, ka vanemana – ja mõju lastele avaldub seoses ema käitumise muutusega ja vanemate probleemsema paarisuhtega.

Depressiivsed vanemad võivad ka suurema tõenäosusega olla laste kasvatamisel teistest rohkem hädas. Nad võivad lasta lastel liiga palju omapäi olla (ei tee suurt nende tegemistest välja, on ju endaga hädas, neile tundub, et laps saab ise hakkama või et nad on ise abitud). Võib olla ka vastupidi – nad kontrollivad liigselt, sekkuvad ülemäära. Teinekord käib aga pendeldamine nende kahe äärmuse vahel ja lapsed ei oska niimoodi aimatagi, kuidas vanem parasjagu reageerida võib – see aga loob lapse jaoks väga ebaturvalise kasvukeskkonna. Depressiivsed vanemad on ise ka rohkem väsinud, emotsionaalsemad, kergemini ärrituvad, lähevad laste paha tuju või väiksemate käitumisprobleemide peale kergemini rööpast välja. Neil võib olla teinekord raskem reageerida ka laste emotsionaalsetele vajadustele, pakkuda adekvaatsel määral soojust, kiitust ja tähelepanu. Kui lapsel on aga meeleoluhäire või kalduvus selle tekkeks, on vanemlik adekvaatne tugi kriitiline.

Uuringu autorid manitsevad isade depressioonile rohkem tähelepanu pöörama ka põhjusel, et teadupärast on meeste depressiooni sümptomid tihti erinevad n-ö klassikalisest depressioonist ja seega ei otsita abi. Mehed hoiavad masendust rohkem endas, väljapoole võivad nad paista ärritunud, konfliktsed, leevendust otsitakse sõltuvusainetest – ja seda ei oska ka ümbritsevad tihti depressiooniks pidada. Kui aga nii emad kui isad oskaks kehvema vaimse vormi püsimisel abi otsida ja sellest kodus räägitaks (nagu muude terviseprobleemide ja arstikülastuste korral), saaks sellest kasu ka lapsed. Nad näeksid, et vanemad tegelevad enda probleemidega, ei peida pead liiva alla, saavad hakkama ka siis, kui on raske. See aga on lastele eeskujuks, et ise tulevikus samamoodi käituda.

Tagasi üles